Teejuht volbriööks: kümme kõige nõiduslikumat paika Eestis

 (3)
Volbriöö Tartus
Volbriöö Tartus.Foto: Anton Klink

Eestis on palju saladuslikke ja mahajäetud paiku, kus volbriööl võiks mõtisklemas käia. Neist osa on seotud rahvaliku usundi, osa nõiduse või muu üleloomulikuga.

10. Eristvere kõrtsi ase Jõgeva külje all

See oli väga lahtine ja tuuline paik, kust Poola-Rootsi ajal neli teed läbi läks. Praegu on see paik üks rahulikumaid ja salapärasemaid üldse, aga kunagi oli kõrts sõjavägede tallermaa. Raske on kujutledagi, kui palju eri soldateid on selles kõrtsis õllekannu kummutanud: kõik need, kes läksid Põltsamaa või Laiuse losside peale. Armeede järel käib aga enigmaatiline katk. Eestlase jaoks on katk isikustatud, ta tuleb võõra lapulise kombel tallu ja jätab ellu vaid lapse, kõrvalise ahju peal lamaja või vaikija.

9. Naissaar

Foto: Taavi Arus

Naissaare üksildus oli kroonik Balthasar Russowi mõtiskluste paigaks, kui mees oli Tallinna Pühavaimu kantslist oma „Liivimaa kroonika“ (1578) pärast välja tõstetud. Naissaar seostub ka naistega. Keskajal usuti kõigil meredel olevat saari ohtlikult lõõritavate daamidega, sest Homerose „Odüsseias“ oli see nii.

Seotud lood:

8. Narva Pimeaed

Pimedad kohad on maagilised. Narva Karjaväravast Joachimsthali toimetati pidulikus rongkäigus ja seotud silmil mitmeid pahategijaid, sealhulgas nõidu. Ja viimaste hulgas 1615. aastal Narva Brigitta, kes hukati osalt sellepärast, et ta ühte kodanikku sajatas, kellele ta ei andnud õlut.

7. Karinõmme küla Koonga vallas Soontaga muinaslinnuse lähedal

Siin asuvad pühad metsad, kuhu talupoeg Ralli Hansu tütar Ello viskas 1680. aastal linaste juuste ja musta näoga nuku nimega Metsik. Nukul oli suguliige püsti, ta teostas viljakusrituaali, mille juurde kohtuprotokolli järgi ebausklikku laulu lauldi: „Hölline Mötza öllada, Metzike Mötza minneda, Sarra usse satada.“ Hans pani oma väikesed ja suured tütred lipuga talust tallu käima, nende järel käis torupilli mängiv sulane. Ello ja lapsed esitasid mitmetes pulmades „Nõelalaulu“, mis on eesti rahvalaulu vanim üleskirjutus. Paljastagem meiegi volbriööl pea 1710. a suure katku ajal manalasse varisenud Ralli Hansu ees.

6. Muistse asustuse jälgedega Pähnimäed Rakvere lähedal

Idaveres on karjamaad, millel jooksid 1651. aastal ringi libahuntluses süüdistatud ema-poega Else ja Hans. Nad tulid heina-ajal loolt, välja ilmus Tark-Siimon ja pani nad oma pillimänguga laulma. Vanamees ise laulis huntidest, madudest, lammastest ja nende talledest. Kohtu süüdistuse järgi oli tegemist Vanakurja endaga, sest pärast temaga kohtumist jooksid ema-poega mitu nädalat libahunti. Põllul suure kivi juures oli hiire auk, sinna peitis veider paar pärast loomade murdmist hundinahad (süüdistuse järgi). Siimon jooksis koos nendega: tema oli kollast värvi hunt ja juht, Else oli must hunt valge kraega (nagu naised ikka), Hans oli süsimust. Jooksma sundis neid veel kõige enam see, et Pähnimägedel kivi all toimus paharettide pidu; üks paharett andis neile piitsa ja nad kihutasid tegudele. Kohtuprotokollis on selgitatud, et „Bahrenili mäelt“ on Rakvere kätte paistmas, nii on see tänagi.

5. Palamuse kabeliaed

Längus ristidega rahula, mille "kabelis kõnnib nagu keegi", ei vaja mingeid erilisi lisakommentaare. Puugid tassivad siin kasuliku nodi kiriku vundamendi sisse ja kusagil magab õndsat und rüütel von Siiepoki varandus. Räägitakse, et kiriku asemel olnud kord suur rüütliloss, see lõi aga ühekorraga jeekimeid täis, von Siiepokk lõi siis kõigele käega ja läks Kassinurme poole elama.

4. Toomemägi Tartus

Foto: Ilmar Saabas

On uskumus, et kunagi mühises Toome peal suur Taara tammik. Üldse on see kant kunagise kindluse ümber olnud Eesti keskaja kõrgperioodil kohaliku rahva üheks kultuurihälliks. 1224. aasta lõikuskuul toimus siin muistse vabadussõja üks suuremaid heitlusi, milles ordu ühes oma arvukate liitlastega ründas edukalt ugalaste ja venelaste tugipunkti. Kõik linnuses olijad, välja arvatud üks, tapeti ja see oli vabadusvõitluse kõrgpunkt mandril. Hiljem hakati mäenõlvale Maarja kirikut ehitama ja Toomemägi sai uuesti vaimsuse võrdkujuks. Nõiduslikuks teeb selle paiga legend, mida muuhulgas kõneleb Joosep Toots: nimelt varjatavat ülikooli raamatukogus ketiga maa külge kinnituvat Moosese VI ja VII raamatut. Raamatute paar tahab pidevalt ära joosta, sest on tuubil tarkusi. Legendid kinnitavad, et muinaseestlastel oli kord kõiksugu tarkusi ligi olnud, kuni saksad tulid ja need ära röövisid.

3. Viru-Nigula Sõja-Maarja kabel

Viru-Nigula kiriku aias asub Eesti ainuke mälestusmärk 1640. aastal põletatud nõiale, Kongla Annele. Veidi maad Padaoru poole leiame Sõja-Maarja kabeli varemed. Nimi on sellest, et siia rahvas sõja eest pakku jooksis. Keset pikka Rootsi aega on teateid suurtest ebajumalateenistustest Sõja-Maarja kabeli ümber, mille jooksul käidi põlvedel ümber kabeli, jagati vaestele leiba ja raha, ohverdati nukke ja vahaküünlaid. Viljatud naised tantsisid alasti ümber varemete, et võimalikult kiiresti, kasvõi siinsamas emaks saada. Kongla Ann oli samuti Pada mõisa ori, ja põletati ta sellepärast, et mõisnik oli näinud teda musta, kuid nähtamatu koera kujul oma haige tütre juurde tulemas. Plikal oli kõht haige, hell Ann keeras teda tegelikult küljele ja andis talle vett sütega. Joogem siis vett nõiaprotsessi õnnetu ohvri mälestuseks!

2. Emajõe luhad Kärevere ja Ilmatsalu kandis

Kes on noores põlves lugenud Enn Kippeli „Meelist“, see teab, et nende kallaste peal elutsesid kunagi metsikud ürgsõnnid tarvad, kes Tarbatule (Tartule) ka nime andnud. Nad mäletsesid uimaselt voolavas vees ja neid ohverdati vaid mõningal juhul, ehkki jumalusele olid nende keerdus sarved vägagi meele pärast. Jõeluhad — aga Emajõge nimetati ju Vete Emaks, Mater Aquarum — seostuvad muistse „Turrise lauluga“, mille Kreutzwald ühes oma kolleegi Heinrich Neusiga kogumikus „Eestlaste müütilised ja maagilised laulud“ (1854) ära tõi. Turris on suur metshärg, keda sikutatakse katkematutest nööridest mäele, manatark kisub tema südame välja ja ilmselt näitab haldjale.

1. Osula Pühaliistu tamm

Osula külla ehitati 1644. aasta kevadel Võhandu jõe vesiveski. Pärast selle ehitamist algas aga suur põud, mille tekkimise süüks panid talupojad sedasama vesiveskit. 2. mail, püha risti päeval läks talurahvas Osula ohvrikohta paluma, et Võhandu piksehaldjas laseks vetel vabalt joosta ja ei laseks kuuma ilma põldudele. Veski lõhuti vihaga maha. Üks peremees, Vihtla Jürgen luges Urvaste pastorile Johann Gutslaffile üles Pikse palve, milles ohverdatakse suur härg („Võta, Pikken, härja anname...“) Ka Võhandu jõe esialgne nimi „Võu“ ei ole mitte seotud võhkadega, vaid Võu oli vetejumal (või mingi püha substants või isikustatud voog) nagu Kõu valitses taevast. Selle kauge sündmuse tänutäheks võiks volbriööl külastada Osula vana kalmet ja põlvitada tamme all.

Volbriöö on mõtiskluseks ka nende aegade üle, kui ringi ratsutasid neli Eesti kuningat ja mets oli eksijaid täis.