TASUB TEADA | Mida teha, kui oled metsa eksinud?

 (5)
TASUB TEADA | Mida teha, kui oled metsa eksinud?
Foto: Easy Outdoors

Mõistad, et oled eksinud. Süda taob. Kõrvus kohiseb. Pilk eksleb ühelt puutüvelt teisele. Kuhu edasi? Tagasi? Kuhu?!? Hõiked sumbuvad taamal paistvasse padrikusse. Kusagilt meenub, et tuleb vaadata, kus pool puutüve sammal kasvab. Väga õige! Vaata sammalt — sambla vaatamine rahustab.

(Põhimõtteliselt sambla järgi suuna määramine peaks toimima, aga see on väga spetsiifiline, tavainimesele pole sellest suurt tolku.)

Olgu. Oled rahunenud. See on hea koht edasi minekuks. Või paigale jäämiseks. Ise otsusta. Kui hakkab juba hämarduma, on mõistlik paigale jääda. Või ka juhul, kui sa oled kellelegi teada andnud, kus kandis viibid, nõnda, et sind teatakse otsida.

Kui aga ei sina ise ega keegi teine ei tea, kus viibid, on mõistlikum liikuma hakata. Omamata üleelamiseks vajalike teadmisi ning hädapärast varustust, on su võimalused ohtlikust situatsioonist pääsemiseks liikuma hakates suuremad kui paigale jäädes. Ühe erandiga — kui juba hakkab hämarduma, on mõistlikum paigale jääda, pimedas metsas ekslemine ei saa hästi lõppeda.

Aga mida siis teha, et koju tagasi jõuaks? Esmalt, nüüd kus oled sammalt vaadates rahunenud, kasuta oma meeli. Kuulata, kas ei kostu kuskilt ehk automootorite mürinat või saagide undamist — äkki sa ei olegi tsivilisatsioonist nii kaugel, kui arvasid end olevat.

Seotud lood:

Miskit looduskeskkonnale võõrast ei kostu kõrvu? Aga äkki hakkab silma? Elektriliinid puude vahel, tühi taara — needki võivad olla märgid, et inimasustus ei saa olla väga kaugel. Ei midagi? Lõhnatajus inimesed loomariigiga võistelda ei suuda, aga igaks juhuks võid tõmmata ninaga — ehk on õhus lõkkesuitsu või grillvorstide lõhna. Ei? Hea küll, tuleb edasi tegutseda.

Märgista asukoht

Alusta oma päästmist asukoha märgistamisega. See on kasulik nii juhul, kui oled otsustanud paikseks jääda kui juhul, kui langetasid otsuse omal käel pääseteed otsida.

Esimesel juhul aitab see ümber sunnitud laagripaiga liikudes, näiteks tulematerjali või marju otsides, veenduda, et oled naasnud kohale, kus soovid olla.

Teisel juhul, võtnud vastu otsuse minema liikuda, on uuesti enda püstitatud maamärgi nägemine selge viide sellest, et oled midagi valesti teinud ja sihitult ekseldes lähtepunkti tagasi jõudnud.

Seega maamärk! Selline, mis ümbritsevast loodusfoonist selgelt eristub. Näiteks leia kolm mõne meetri pikkust roigast ja moodusta neist midagi püstkoja raami taolist. Võid selle konstruktsiooni dekoreerida ka näiteks kilekoti, erksavärvilise riideriba või muu silmatorkavaga.

Märgista teekond

Jällegi mitmel põhjusel tarvilik. Esiteks aitab see vajadusel lähtepunkti naasta. Teiseks, jällegi, aitab ära hoida sihitut ekslemist — nähes juba enda tehtud märki, tead, et oled liikunud tagasi, mitte edasi. Ning kolmandaks, võib juhtida otsimismeeskonna sinu jälgedele. Juhul kui nad on näiteks leidnud esmalt sinu püstitatud maamärgi ning siis avastanud jäljeraja.

Millega märgistada? Kui sul on kotis varu T-särk või muu ohverdatav riideese, võid lõigata sellest ribasid ja puuokste külge siduda.

Kui riideid lõhkuda ei taha, aga kaasas juhtub olema nuga, võid laasida umbes silmade kõrguselt puude koort nii kahe-kolme sõrme pikkuselt ja laiuselt.

Liigu otse

Veendumaks, et liigud sirgjooneliselt, mitte ei tuia asjatult aega ja energiat kulutades ringiratast, võid kasutada ka nn. Rootsi kompassi. Ehk kolme-nelja meetri pikkust kaigast mille lased sirgelt enda ette kukkuda, korjad siis tipust üles ning kordad operatsiooni.

Tihedas metsas ja võsas on sellise orientiiri kasutamine mõistagi raskendatud, et mitte öelda võimatu. Küll aga sobib see lagealade sirgjooneliseks ületamiseks. Just selliste lagealade, kus pole orientiiriks midagi võtta. Näiteks siis rabade puhul.

Kasuta looduslikke teejuhte

Jõudes oma rännakul mõne metsasihini, on mõtekas hakata liikuma mööda seda. Ei ole see ju isetekkeline ning jõuab tõenäoliselt mingil hetkel metsaväljaveo teeni.

Kui nii hästi ei lähe ja sihti silma ei hakka, sobivad teenäitajaks kraavidki. Nendegi puhul on suur tõenäosus, et need on inimkätega loodud ja võivad juhatada mõne põllulapini. Ja põld juba piirneb tavaliselt teega. Ning teele jõudes oled juba pääsenud.

Sama kehtib ka jõgede puhul. Varem või hiljem jõuab jõgi tavaliselt asustatud punktini, sellega ristuva teeni või seda ületava sillani. Kui liikuda allavoolu. Ülesvoolu liikudes võib halva õnne korral jõuda keset ei midagi asuva lätteni. Sestap, määra jõe liikumissuund ning hakka jõe kallast silmas pidades samas suunas liikuma.

Eksimine on inimlik. Nagu ka metsa eksimine. Igal aastal käivitab politsei paar-kolmkümmend operatsiooni kaduma läinud inimeste leidmiseks. Võib aga uskuda, et kordades rohkem on juhtumeid, kus eksinu ise päästee leiab — kes hea õnne peale, kes teadlikult tegutsedes. Tegutse teadlikult — vaata, kus pool puud sammal kasvab.

Vaata ka videot: