TAEVALIK TAIWAN | Vaata, mida kõike aknast näeb, kui seda riiki ratastel avastad — rääkimata sellest, mis toimub bussis sees!

Vaata videoid!
TAEVALIK TAIWAN | Vaata, mida kõike aknast näeb, kui seda riiki ratastel avastad — rääkimata sellest, mis toimub bussis sees!
Kui inimesed bussis tukkuma kipuvad, võtab Ned laulu üles.Foto: Kairi Prints

Saabusin hiljuti Taiwanist, kus sai tehtud seda ja teist, näiteks inimesi vaadatud — sellest jutustan SIIN. Täna tahan aga rääkida sellest, kuidas me bussiga sõitsime. Aga mitte ainult rääkida, vaid ka videoid näidata.

Bussisõitu oli sellel reisil palju. Just liikumisel punktist A punkti B toimuvad tihti kõige huvitavamad vestlused. Eks see ole üks reisimise suurimaid rõõme ja kasusid — saada nii palju teada inimeste, keelte, kultuuride, traditsioonide ja absoluutselt kõige kohta. On raske isegi hoomata, kui palju õpib ühel reisil, kui reisid üksi (st ainukese eestlasena) ja kuulad ja vaatad nii palju, kui vähegi saad. Alates inimvaatlustest lennujaamas kuni suhtlemiseni kohalikega, kuid mitte alahinnates vestlusi 21 reisikirjutajaga üle maailma, millest suur osa toimuski bussis.

Kes seal siis kõik olid? Nimetan vaid mõned üksikud, kes esimesena pähe tulevad, muidu läheb liiga pikaks see jutt. David, Iiri kirjanik. Tema viimane raamat on ühe sarimõrvari elulugu, aga on avaldanud raamatuid ka näiteks koertest ja Eurovisioonist. Talal, sotsiaalmeedia influencer Kuveidist, kes on influenceriks sündinud, tõsiselt ka. Ta on lihtsalt lõppematu energiaga foody, teab toidust kõike — ükski meie esitatud väljakutse mingi koostisosa tuvastamisel ei lahenenud meie kasuks. Anton, moslemist indoneeslane. Jessica, mitte ainult ajakirjanik, vaid ka ohvitser Ameerika mereväes. Ashwin, politseiniku pojast krimireporter Malaisiast, kaks korda aastas võtab vastu reisiajakirjaniku väljakutse. Anthony, tuntud koomiksite autor Lõuna-Aafrika Vabariigist. Claus, rahvusvaheliselt tegutsev kunstikuraator ja õppejõud Hamburgist, muuseas külastamas Taiwanit juba kümnendat korda. Ja nii edasi. 21 imelist inimest. Okei, nimetasin praegu ennast ka imeliseks, aga eks vast vahel võib.

Seotud lood:

Aga tagasi vestluste juurde. Vahepeal läks see keelekümblus veidi keeruliseks ka, nimelt suure osa ajast suhtlesin pidevalt inglise ja vene keelt vahetades. Meie seas oli venelane Juri ja mongoollanna Nara, kes nii hästi inglise keelt ei osanud, nii et nendega sai vene keelt räägitud. Bussis istusingi kahe vene keeles ja kolme inglise keeles suhtleva inimese sektsioonis ja see pidev keelevahetus jooksutas aju ikka vahepeal kokku küll. Kui veel väsimus ka oli, siis sai neid kahte keelt segamini ajades päris huvitavaid lauseid moodustada. Rääkimata sellest, et omandasin päris palju malaikeelseid sõnu, nimelt suhtlesin väga palju malaislase ja indoneeslasega, kes siis omavahel malai keeles rääkisid. Malai keel kõlab eestlasele kuidagi, khm, loogilisena, isegi tuttavana, see tähendab, et mul jäid need sõnad, mida neid rohkem kuulsin kasutavat, meelde ja siis küsisin, et mida see või too sõna tähendab ja kus vähegi võimalik, kasutasin ise ka. Oskan öelda “ettevaatust, koer”, “haisev tofu” ja veel üht-teist vajalikku. Huvitav on see, et hiina keelega sellist asja pole — no mitte midagi ei jää meelde, korrutagu palju tahavad. No tere ja aitäh ikka õppisime ütlema, aga üldiselt jah, nende keel on ebaloogiline eestlase kõrva jaoks. Aga ma ei hakka siin nüüd sügavamale lingvistikasse sukelduma, lihtsalt huvitav on selliseid asju kogeda. Uudishimu pole kunagi liiast, nutiseadmetele raatsin oma tähelepanu reisidel raisata ainult siis, kui olen väga väsinud ja lihtsalt ei jaksa enam seda kõike vastu võtta. Kaamera aga hoian kogu aeg käeulatuses — sest just liikuva sõiduki esiaknast saab parima ülevaate ümbritsevast.

Loe veel

Esimeses videos näed, milline näeb välja Taiwani vanim linn ja endine pealinn Tainan. Muide, Tainani vana nimi on Tayouan, mille järgi sai väidetavalt Taiwan oma riigile nime.

Vaata videot:


Linnast väljas maanteel kulges sõit aga sedamoodi:


Kui õues läks pimedaks, aknast enam suurt midagi näha polnud ja isegi rääkimine hakkas juba väsitama, tuli laulma hakata:


Siin laulab imeilusasti Ned, Taiwani Välisministeeriumi töötaja, meie reisijuht ja õpetaja. Eks me teised proovisime ka laulda, aga jäime talle ikka kõvasti alla.

Lõpetuseks paar pilti meie seltskonnast — kuna meid oli nii palju, siis igal pildil on paar-kolm inimest kaduma läinud. Nimesid ma ette lugema ei hakka, sest meie elukutsega inimesed on siiski vaiksed ja tagasihoidlikud, ainult nii palju ütlen, et esimesel ja viimasel pildil on Ned paremalt esimene.