ŠVEITSI ALPID | Tõeline matkajate paradiis, mis meelitab seikluseotsijaid oma tuhandete hästi hooldatud matkaradadega


Glaruse Alpid
Glaruse AlpidFoto: Markus Holst

Markus Holst on Reisijuhi kaasautor, kes on juba pikka aega elanud Šveitsis. Tema pikemat käsitlust sellest põnevast riigist saad lugeda SIIN. Täna aga tutvustab ta Šveitsi Alpisid, mis on igat sorti matkajate paradiis.

Šveitsi üheks suurimaks firmamärgiks on loomulikult mäed, millest ei saa tihti sõna otseses mõttes ei üle ega ümber. Mägise maastiku osakaal kogu pindalast on erinevate allikate hinnangul ligi 2/3. Kui veel paarsada aastat tagasi olid mäed pigem nuhtluseks, mis hoolimata oma kaitsefunktsioonist takistasid erinevates orgudes elanud inimeste omavahelist suhtlust, kaubavedu ja üleüldist majanduslikku arengut, siis tänapäeval on suudetud mägedest teha riigi suurim turismiatraktsioon. Suvel on Šveits tõeline matkajate paradiis, mis meelitab seikluseotsijaid oma tuhandete erinevate hästi hooldatud ja märgistatud matkaradadega. Radade valik on nii lai, et just endale sobiva pikkuse ja raskusega raja leidmisega ei teki probleeme. Paljud rajad on läbitavad isegi titekärude ning ratastoolidega. Mõeldud on absoluutselt kõigile inimgruppidele ja isegi neile, kes üldse matkata ei viitsi, sest hingematvaid vaateid saab nautida ka suusalifti või mägirongi abil mägesid vallutades. Tõe huvides olgu öeldud, et suusaliftiga tippu minek on rahaliselt kindlasti palju kulukam, kui omal jalal üles ronida.

Mis on parimad piirkonnad matkamiseks? Kõik sõltub inimesest endast, aga populaarsuse mõttes saab välja tuua kaks kohta. Esiteks, Šveitsi keskosas asuvad majesteetlikud Berni Alpid. Sealsetel matkaradadel tunduvad üle 4000m kõrgused Jungfrau ja Mönch justkui käega katsutavad. Sealseid orge ning mägijärvesid peetakse Šveitsi ilusaimateks. Muideks, kõigil soovijatel on võimalik kerge vaevaga peaaegu et Jungfrau tippu minna. Nimelt viib mägirong turistid Euroopa kõige kõrgemal (3454m) asuvasse rongipeatusesse. Sealt on võimalik juba omal jalal „vallutada” 3471m kõrgune mäekuru Jungfraujoch, kus on mitmed restoranid, postkontor ning ilmajaam. Jah, Berni alpid on väga võimsad, postkaardi väärseid vaateid leiab iga nurga pealt ning seetõttu ei saa turistidele kuidagi pahaks panna, et nad oma võib-olla ainukese Šveitsis käigu just seal veeta otsustavad. Suurel populaarsusel on ka oma varjuküljed. Näiteks ei pruugi matkaline end rajal kordagi üksi leida, et rahus ja vaikuses mägede võimsust nautida. Eriti hull on olukord Berni Alpide külje all asuvas Interlakenis, kus vähemalt suvel võib tänavatel rohkem kohata suurte fotoaparaatidega ringi käivaid hiina või jaapani turiste kui kohalikke elanikke.

Berni Alpidega populaarsuselt vähemalt samaväärne või isegi populaarsem on Šveitsi lõunaosas, Valais' kantonis asuva väikese autovaba linnakese Zermatti ümbrus. Kuigi linn on peamiselt tuntud suurepärase suusakeskusena, võluvad sealsed matkarajad inimesi võimalusega näha Šveitsi kuulsaimat ja legendaarseimat mäge Matterhorni. See 4478m kõrgune mägi on eriline oma kolmnurkse kuju poolest, millest on saanud näiteks inspiratsiooni ka Šveitsi üks kuulsamaid šokolaaditootjaid Toblerone ja kümned kohalikud ettevõtted. Väidetavalt on see üksiku massiivse kaljuna keset Alpe seisev mägi ka maailma pildistatuim ja olgem ausad, ilusat pilti Matterhornist ei ole raske teha. Tuleb vaid veidi matkata ning ilusaima vaatega koht üles leida. Üheks selliseks on näiteks Stellisee järv („See” ongi saksa keeles järv), millelt on võimalik näha ka Matterhorni peegeldust. Järve leiab üles, kui läbida 9km pikkune „Viie järve tee” ehk „5-seenweg”, mis on võimetekohane absoluutselt igaühele. Päris ausalt. Füüsilise pingutuse mõttes ei ole tegu mingi erilise matkaga ja raja võib teoorias läbida kerge vaevaga isegi kingade või tennistega, aga raja raskus ei olegi antud juhul tähtis. Kõige olulisemad on ju lõpuks ikkagi ilusad vaated ja ma võin käsi südamel öelda, et selle lühikese matka jooksul nähtavad vaated on täiesti ebareaalsed. Soovitan soojalt!

Kui ennist rääkisin Šveitsi kahest populaarseimast matkapiirkonnast, siis nüüd tahaksin välja tuua oma isiklikud lemmikud, kus on võimalik ka veidi privaatsemas õhkkonnas matkamas käia. Nendeks on Glaruse Alpid ja Graubündenis asuv Šveitsi ainus rahvuspark. Glarus on kanton, mis asub Zürichist tunniajase rongisõidu kaugusel idas ja kust võib leida Zürichile lähimad kõrged Alpid. Kuna ma elan Zürichis, siis on see koht justkui mulle loodud. Minu isiklikuks lemmikuks on autovaba Braunwaldi küla, mis asub 1200m kõrgusel ja kust hakkavad kümned erinevad matkarajad. Kuigi päris Berni Alpides avanevaid vaateid sealt ei leia, siis ega Glarus väga maha ka ei jää. Suureks plussiks on see, et Glarus jääb suurtest turistidehordidest eemale ning igale vähegi parema vaatega mäenõlvale ei saa ligi tõstuki või mägirongiga. See jätab Glarusesse alles veidi rohkem „metsikust” ja võimaluse, et saad matkata mõnda aega täitsa omaette.

Minu teine lemmikpiirkond, Šveitsi rahvuspark, asub Šveitsi suurima, Graubündeni kantoni täiesti lõunaosas, kohe Itaalia piiri ääres. Mulle meeldib pargi eraldatus suurematest asumitest, mis muudab pargini jõudmise küll üsna ajakulukaks, aga sellevõrra ka erilisemaks. Kuigi kergemad matkarajad on väga populaarsed, on pargis kõndides ikkagi tunne nagu viibiks kusagil kaugel tsivilisatsioonist eemal, sest matkaline ei leia rahvuspargist muidu nii tavalisi mägirestorane ega kelladega kolistavaid lehmi või lambaid. Kui matkarajad välja arvata, siis lastakse rahvuspargis loodusel areneda omasoodu, ilma inimkätt külge panemata. Kui seal peaks näiteks maha kukkuma vana puu, siis ei tule mitte keegi seda sealt ära koristama, vaid see jäetakse looduse meelevalda. Looduse loomulik areng on pargis väga tähtis ja seetõttu on ka matkarajalt kõrvale astumine või mistahes marjade ja seente korjamine rangelt keelatud. Ainukeseks erandiks on mõnes kohas matkaraja kõrvale loodud nii öelda „puhkealad”, kus matkalised saavad muru peale maha istuda ning neid igast küljest piiravaid mägesid imetleda. Lisaks mägedele on rahvuspargis võrreldes ülejäänud Šveitsiga rohkem ka loomi. Väiksemaid loomi nagu marmotid võib näha üsna sagedasti, aga väga arvukad on ka punahirved, metskitsed ja erinevat liiki mägikitsed. Mõned aastad tagasi olevat pargi territooriumile eksinud lausa paar karu ning mitmed hundid ja loodetakse, et ühel hetkel jäävad nad rahvuspargi territooriumile ka püsivalt elama.

Suved, aga ka kevaded ja sügised, pakuvad mägedes lisaks matkamisele veel mitmeid teisigi tegevusi. Matkamisest samm edasi on mägironimine. Mina veel nii kaugele läinud ei ole, aga ma tean, et selle spordiala harrastajatele eksisteerib mitmeid klubisid ning tingimused harjutamiseks on ju ideaalsed. Väga populaarne on ka rattasõit, mille võib laias laastus jagada kolme erinevasse kategooriasse: down-hill, mis seisneb spetsiaalse jalgrattaga mööda kitsast rada mäest alla kihutamises; maastikurattasõit, kus tuleb suuta lisaks mäest alla kihutamisele ka järskudest tõusudest üles ronida ja lõpetuseks minu enda uus lemmikspordiala maanteerattasõit. Ma olen sõitnud ratast nii Eestis kui Prantsusmaal ja ma võin täiega kindlusega öelda, et Šveitsile ei saa neist vastu kumbki. Esiteks on Šveitsi teed juba nii heast kvaliteedist, et auke näeb seal sama harva kui kõrbes vihma. Teiseks on Šveitsi liikluskultuur ratturitele väga sobiv. Maanteedel ei toimu mitte mingit kihutamist ning enamasti on ratturitele tee paremas servas jäetud oma väike sõidukoridor. Kui nüüd esimesele kahele punktile lisada juurde täiesti fantastiline loodus koos mägedega, siis midagi rohkemat ei oska üks rattaentusiast tahtagi. Tuleb lihtsalt sõita ja nautida.

Nüüd ka talvistest tegevustest. Talvel ootavad kõiki talispordiaustajaid ees sajad erinevas suuruses suusakeskused. Neid olevat üle kogu Šveitsi lausa 335 tükki, ehk valik on lai ning teoorias peaks endale sobiva keskuse leidma absoluutselt iga inimene. Millised on kuulsaimad ja suurimad keskused? Esimesena tuleb muidugi pähe juba varem mainitud Zermatt, mis on küll üsna kallis, aga väga kvaliteetne keskus, kus erineva raskusega radasid on 360km jagu ja kus saab ligi 4000m kõrgusel suusatada isegi südasuvel. Juulis suuskadega mäest alla kihutamine võib päris omapärane kogemus olla. Teistest suusakuurortides ei vaja ilmselt tutvustamist ka kahekordne taliolümpialinn ning praegu venelaste hulgas väga populaarne St. Moritz. Tegu on jällegi high class kuurortiga, kus juba niigi kõrged Šveitsi hinnad on veel kõrgemad. Aga kõik keskused ei ole nii kallid kui Zermatt ja St. Morits. Palju taskukohasemad on näiteks samuti väga suur Crans-Montana ning minu isiklik lemmik Flumserberg, mis asub Zürichist ainult tunniajase rongisõidu kaugusel. See ei ole kuurort, kus veeta terve nädal, aga 65km radu on täpselt paras ports üheks päevaks või isegi terveks nädalavahetuseks.

Kokkuvõtteks. Šveitsi Alpid on erilised ning väärivad külastamist absoluutselt igal aastajal. Kui Šveitsi hinnad võivad tunduda esialgu veidi hirmutavad ja teie reisihimu pisendada, siis tegelikult ei ole olukord nii hull. Jah, kui on soov iga päev restoranis söömas käia või terve nädal St. Moritzi suusakeskuses veeta, siis tuleb arvestada keskmisest palju suurema eelarvega. Samas kui soov on lihtsalt matkata ning tunda rõõmu mägede ilust ja värskest õhust, siis on Šveitsi Alpide avastamine hästi planeerides täiesti taskukohane tegevus. Kui vähegi võimalust on, siis ma soovitan soojalt, minge ja nautige! Te ei kahetse.

Markuse Instagrami leiad SIIT!