07.12.2019, 14:03

SUUR JÄRELTULIJA | Ma ei arvanud hetkekski, et Kim Jong Un võiks loobuda oma tuumaprogrammist kui „hinnalisest mõõgast”

Raamatukatkend

Kim Jong Un külastamas köögiviljakasvatust Jungphyongis

FOTO: Foto: Reuters / Scanpix

Avaldame neljanda katkendi kirjastuselt Helios äsja ilmunud raamatust "Suur järeltulija. Hiilgava Seltsimehe Kim Jong Uni taevalikult täiuslik saatus.", autoriks Anna Fifield. Eelnevalt ilmunud katkendid leiad selle artikli seotud lugude hulgast.

EPILOOG JÄTKUB…

Sel hetkel olnuks lihtne mõelda, et kogu pingutus on hukule määratud, näha Hanois tõestust sellele, et ajalugu kordub. Eelmise veerandsajandi seisakutega pingutused näitasid, et oli mõistlik omada Põhja-Korea diplomaatilise kaasamise suhtes madalaid ootusi.

Kuid Pekingis istudes ja sündmuste hargnemist jälgides jäin mina siiski optimistlikuks, et seekord võib minna teisiti. Ma ei arvanud endiselt hetkekski, et Kim Jong Un võiks loobuda oma tuumaprogrammist kui „hinnalisest mõõgast”. Ta ei tahtnud saada Muammar Gaddafiks, kes loobus oma tuumarelvadest ainult selleks, et saada vallutatud ja kukutatud. Samuti ei arvanud ma, et ta võiks alustada Hiina või Vietnami stiilis reforme. Ta ei saanud muutuda Põhja-Korea Deng Xiaopingiks ja luua versiooni „reformimise ja avanemise” strateegiast, mis muutis Hiina maailma suuruselt teiseks majanduseks. Ta ei saanud järgida „doi moi” laadis reforme, mis olid aidanud Vietnamil õitsele puhkeda.

Nii Hiinas kui Vietnamis oli kommunistlikul parteil õnnestunud kontrolli kindlalt enda käes hoida, olgugi et kapitalismist oli saanud paljusid inimesi motiveeriv ideoloogia. Aga oli üks oluline erinevus. Hiina ja Vietnami kommunistlik partei ei olnud perekonnadünastiad. Nende juhtidel olid eri perekonnanimed. Kõrgemate ametikohtade pärast käis vähemalt mingigi võitlus. Põhja-Koreas ei oleks selline juhikoha pärast võistlemine sallitav.

Nii et isegi majandusliku abi ahvatlus — USA läbirääkijad kordasid seda Vietnamis, mis kehastas üht reformimudelit, mille Trump oli eelnevalt Kimile välja pakkunud — võis Suure Järeltulija jaoks ohtlikult kõlada.

Põhja-Korea on kaua aega pidanud reformidele õhutamist samaväärseks režiimi muutmisele üleskutsumisega, arvestades seda, et Põhja-Korea majandus lihtsalt ei saa avaneda ja lubada informatsiooni, raha ja inimeste vabamat liikumist, ilma et see ei lõdvendaks tõsiselt Kimi perekonna võimuhaaret.

Aga ehk on mingi kesktee. Kim Jong Un võib loobuda oma tuumaprogrammi mõnest osast. Ja ta võib liikuda tasakesi mingisuguse katselise majanduse liberaliseerimise suunas. Andrei Lankov, tuntud Põhja-Korea teadlane, kes õppis kunagi Kim Il Sungi ülikoolis, kirjeldab seda kui „reformi ilma avanemiseta”.

Tõusudele ja mõõnadele vaatamata on Kim Jong Uni siht jätkuvalt selge.

Ta oli järginud Deng Xiaopingi maksiimi esimest poolt: „Laskem kõigepealt mõnel inimesel rikkaks saada.” Nüüd, kui tal oli tahtmist üritada veel aastaid võimul püsida, pidi ta püüdma lõpule viia tolle fraasi sageli unustatud teist poolt: „Ja siis peaksid järk-järgult kõik inimesed üheskoos rikkamaks saama.”

Selleks oli tal tarvis reaalset, käegakatsutavat majandusarengut, mida juhib tema ja kindlasti mitte keegi teine kusagilt väljastpoolt.

Talle oli tekkinud selle võimaluse saavutamiseks ainulaadne aken, mis ei jää kauaks avali. Suurel Järeltulijal, kes oli üha uuesti ja uuesti ennustusi trotsinud, oli tarvis säilitada seda hoogu, mida rahukõneluste protsess oli talle tema Põhja-Korea alamate meeltes andmas, enne kui võimust võtavad demokraatia ja ükskõiksus.

Lõuna-Korea president Moon Jae-in, kelle sülelus aitas diplomaatia õitsele puhkemise võimalusele kaasa, on ametis ainult kuni 2022. aastani ja viimasel paaril aastal on käsist-jalust seotud. Moon oli olnud läbirääkimistel ebatavaliselt visa ja osav partner; tema ametijärglane ei pruugi olla huvitatud rahuideest kahe Korea vahel.

Kimi äsja leitud läbirääkimiste partneril Donald Trumpil seisavad uued valimised ees veelgi varem, 2020. aasta lõpus, ja tema edu ei ole kaugeltki kindel.

Põhjakorealased olid Trumpi väljavaadete suhtes sedavõrd mures, et üks Kimi nõunikest konsulteeris koguni ühe traditsioonilise Korea ennustajaga, et küsida, kas Trump valitakse tagasi. (Vastus oli jah.)

Trump omalt poolt näitas samuti välja jätkuvat huvi selle protsessi vastu. „Suhted väga head, vaatame, mis edasi saab!” säutsus ta pärast Washingtoni naasmist.

Märtsi lõpus oli Trump näidanud, kuivõrd valmis on ta Kim Jong Uniga kokku leppima, tühistades uued sanktsioonid, mille tema enda rahandusministeerium oli vaid päev varem Põhja-Koreale kehtestanud — ilmselt teeneks oma kolleegile Pyongyangis. Kui seda erakordset käiku selgitada paluti, vastas Trumpi kõneisik: „President Trumpile meeldib esimees Kim ja tema arvates ei ole need sanktsioonid vajalikud.”

Kim Jong Un võis kihla vedada, et kui Trump kaheksateistkümne kuu pärast valimised kaotab, ei ole järgmine president temaga tegeldes nii järeleandlik.

Kimil ei olnud siiski tarvis muretseda juhtimise muutumise pärast naaberriigis Hiinas. President Xi Jinping oli heitnud kõrvale ametiaja piirangud, et võimaldada endal määramata ajaks võimule jääda. Kuid see pakkus vähe lohutust. Xi ei arvanud Väikesest Seltsimees Naabrist ilmselgelt suurt midagi ja oli sekkunud üksnes siis, kui tal oli tarvis panna maksma oma rolli diplomaatilise sula ajal. Tal oleks lihtne naasta Kimi eiramise juurde.

Nii et kui Kim Jong Un oma rongiga Hanoist tagasi Pyongyangi suundudes läbi Hiina veeres, teadis ta, et sanktsioonidest vabastamise aken on avatud vaid lühikest aega. Jah, Hiina ja Venemaa olid talle juba mõningast leevendust pakkunud, lõdvendades kontrolli oma piiril ja nõudes samal ajal ÜRO-s sanktsioonide kõrvaldamist, märkides, et Kimi ei ole enam tarvis katsetuste pärast karistada. Aga Kim Jong Un vajas enamat. Ta tahtis, et sanktsioone ei kõrvaldataks mitte ainult põhimõtteliselt, vaid ka praktikas.

Ja nii jättis ta ukse uuteks kõnelusteks avatuks. „Kim Jong Un väljendas Trumpile enne pikale teekonnale asumist tänu kohtumise ja kõneluste eduka kulgemise nimel tehtud positiivsete pingutuste eest ja jättis hüvasti, lubades uut kohtumist,” teatas Korea Keskne Uudisteagentuur nurjunud tippkohtumise lõpus.

Just Kim Jong Un võttis protsessi väljavaated kõige paremini kokku. Enne põhikõnelusi Hanois, pärast prae kõrval toimunud vestlust, mis oli näidanud, kui keeruliseks päeva arutelud kujunevad, kirjeldas Suur Järeltulija trajektoori, mida tema nägi.

„Liiga vara on seda öelda, aga ma ei ütleks, et olen pessimistlik,” vastas Kim, kui üks Ameerika ajakirjanik temalt küsis, mis tunne tal on. Tõsiasi, et Kim oli üldse ajakirjaniku küsimusele vastanud, oli pretsedenditu ja järjekordne märk tema valmisolekust tavapärasele vastu hakata.

„Aga,” jätkas ta, vaadates kergelt naeratades ringi ja Trumpi poole enda kõrval, „mu sisetunne ütleb, et on oodata häid tulemusi.”

Kommenteeri Loe kommentaare