SUUR JÄRELTULIJA | Enamik Põhja-Korea vaatlejaid arvas, et lõpp on lähedal. Aga nad eksisid

Avaldame katkendi Helios kirjastuselt äsja ilmunud raamatust "Suur järeltulija. Hiilgava Seltsimehe Kim Jong Uni taevalikult täiuslik saatus." Täna, 13. novembril kl 17.30 toimub Viru keskuse Rahva Raamatu poes ka raamatu teemal vestlusõhtu. Räägitakse nii Kim Jong Unist kui ka Põhja-Koreast üldisemalt. Vestlusõhtul vestleb ajakirjanik Einar Ellermaa Raivo Varega.

Avaldame raamatu proloogi esimese osa.

PROLOOG

Ma istusin Air Koryo lennul number 152 teel Pyongyangi, valmis külastama kuuendat korda Põhja-Koread, kuid esimest korda alates sellest, kui kolmanda põlve juht Kim Jong Un oli võimu üle võtnud. Oli 28. august 2014.

Ajakirjanikuna Põhja-Koreasse minek on alati veider ja lummav ja masendav kogemus, ent seekordne reis saavutas uue sürreaalsuse taseme.
Esiteks, ma istusin kõrvuti Jon Anderseniga, üle 130-kilose profimaadlejaga San Franciscost, kes esineb ringis nime all Jõumees ning on tuntud selliste liigutuste poolest nagu näiteks sukelduv kaelamurdja ja gorilla mahasurumine.

Sattusin Anderseni kõrvale äriklassis (jah, kommunistliku riigi lennukompaniil on klassid), kuna üks reisija tahtis minu turistiklassi kohta, et istuda kõrvuti oma sõbraga. Istusime vananeva Iljušini reaktiivlennuki punastel istmetel, mis oma valge linikuga kaetud peatugede ja kuldbrokaadist patjadega sarnanesid vanaema elutoa tugitoolidega.

Andersen oli üks kolmest Ameerika maadlejast, kes oli pärast oma parimate päevade möödumist maandunud Jaapanis, kus nende kasv oli aidanud neil saada vaatamisväärsusteks, mida nad kodus enam ei olnud. Jaapanis said neile osaks mõõdukas kuulsus ja sissetulek. Kuid nad otsisid jätkuvalt turul uusi võimalusi ja nii olid need kolm teel enneolematule esinemisele: läbi aegade esimesele Pyongyangi rahvusvahelisele profimaadluse võistlusele, võitluskunstidega seotud üritusi täis nädalavahetusele, mida korraldas kandilise lõuaga jaapani maadleja Antonio Inoki, kes propageeris spordi kaudu rahu.

Õhku tõustes ütles Andersen mulle, et on täis uudishimu, milline Põhja-Korea tegelikult on, et näha kaugemale Ameerika meedia klišeedest. Mul ei olnud südant öelda talle, et teda ootab ees farss, mida on viimistletud aastakümneid just nimelt selleks, et ükski külaline ei näeks, milline on Põhja-Korea tegelikult, et tal ei oleks ühtegi planeerimata kohtumist ega ühtegi tavalist einet.

Kui ma järgmine kord Anderseni nägin, kandis ta väga lühikesi lükrast pükse — mõni nimetaks neid aluspüksteks -, mille tagumikule oli selgete tähtedega kirjutatud JÕUMEES. Ta astus energiliselt Ryugyong Chung Ju-yungi spordisaali Pyongyangis 13 000 hoolikalt välja valitud põhjakorealase ette, samas kui helisüsteem pasundas: „See on macho-mees.“

Ilma riieteta näis ta olevat palju suurem. Ahmisin tema biitsepseid ja reielihaseid nähes õhku, need justkui pingutasid selleks, et põgeneda nahast välja — nagu vorstiliha oma ümbrisest. Võisin vaid ette kujutada ehmatust, mis läbis põhjakorealasi, kellest paljud olid kogenud näljahäda, milles hukkus sadu tuhandeid nende kaasmaalasi.

Mõni hetk hiljem ilmus veelgi suurem maadleja Bob Sapp, üll valge litrite ja sulgedega ehitud keep. Ta oli riietatud vastlapäevakarnevali, mitte erakriigi jaoks.

„Tapame nad!” kisendas Andersen Sappile, kui kaks ameeriklast sööstsid kahe märksa väiksema jaapani maadleja poole.

See oli sama võõras ja meelepettetaoline kui mis tahes muu, mida olin eales Põhja-Koreas näinud: ameeriklaste farss maailma kõige pahatahtlikumate propagandistide kodus. Varsti jõudis põhjakorealastest publikule, kellele tüssamine ei ole midagi harjumatut, kohale, et see kõik oli äärmiselt läbimõeldud koreograafiaga etendus, pigem meelelahutus kui sport. Seda taibanud, naersid nad selle teatri üle.

Aga minul oli raske teha vahet, mis oli tõeline ja mis mitte.

Viimati käisin Põhja-Koreas kuus aastat tagasi. Minu eelmine külaskäik toimus 2008. aasta talvel koos New Yorgi filharmooniaorkestriga. See reis tundus mulle toona ajaloo pöördepunktina.

Ameerika Ühendriikide prestiižseim orkester esines riigis, mis oli rajatud Ameerika vihkamisele. Ameerika ja Põhja-Korea lipud seisid nagu raamatutoed kummalgi pool lava, samal ajal kui orkester mängis George Gershwini „Ameeriklast Pariisis”.

„Ühel päeval kirjutab mõni helilooja teose pealkirjaga „Ameeriklased Pyongyangis”,” ütles dirigent Lorin Maazel teatris olevatele põhjakorealastele. Pärastpoole mängisid nad „Arirangi”, südantlõhestavat korea rahvalaulu lahusolemisest, mis mõjutas silmanähtavalt isegi neid hoolikalt välja valitud Pyongyangi elanikke.

Aga pöördepunkti ei tulnud.

Selsamal aastal tabas Põhja-Korea „Armastatud Juhti” Kim Jong Ili nõrgestav insult, mis peaaegu röövis temalt elu. Sellest hetkest alates oli režiim keskendunud ühele ja ainult ühele asjale: tagada, et Kimi dünastia jääks puutumatuna püsima.

Kulisside taga võtsid kuju plaanid seada Põhja-Korea uueks juhiks Kim Jong Ili noorim poeg, mees, kes oli tol hetkel kõigest 24-aastane.

Kulus veel kaks aastat, enne kui tema kroonimisest välismaailmale teada anti. Kui see juhtus, lootis mõni analüütik, et Kim Jong Un võiks osutuda reformijaks. Lõppude lõpuks oli noormees saanud hariduse Šveitsis, reisinud ringi Läänes ja puutunud kokku kapitalismiga. Kindlasti püüaks ta midagi sellest Põhja-Koreasse tuua.

Samasuguste lootustega tervitati Londonis hariduse saanud silmaarsti Bashar al-Assadi võimule tõusu Süürias 2000. aastal ja hiljem ootasid need ees kroonprints Mohammed bin Salmanit, kes käis ekskursioonil Silicon Valleys ja lubas pärast Saudi Araabias võimule tulemist 2017. aastal naised autorooli.

Ka Kim Jong Uni puhul olid esialgsed märgid positiivsed, arvas John Delury, Hiina ekspert Yonsei ülikoolist Soulis. Ta otsis märke selle kohta, et noor juht toob Põhja-Koreasse reforme ja heaolu, samamoodi nagu Deng Xiaoping oli toonud Hiinasse 1978. aastal.

Kuid ennekõike valitses teistlaadi optimism — optimistlik ootus, et lõpp on lähedal.

Lähedal asuvast Soulist kuni kauge Washingtonini ennustasid valitsusametnikud ja analüütikud julgelt — vahel sosinal, vahel valjemalt — laiaulatuslikku ebastabiilsust, massilist väljarännet Hiinasse, sõjalist riigipööret, peatset kokkuvarisemist. Kogu selle hukatuse kuulutamise taga oli üks ühine mõte: kindlasti ei suuda see režiim üle elada üleminekut kolmanda Kimi-nimelise totalitaarse juhi võimu alla, liiati kui see on mingi kahekümnendates eluaastates noormees, kes on saanud hariduse peentes Euroopa koolides ja kelle kinnisideeks on Chicago Bulls, ent kel ei ole teadaolevalt mingit sõjalist ega valitsemise tausta.

Victor Cha, kes oli töötanud George W. Bushi valitsuses tippläbirääkijana Põhja-Koreaga, ennustas New York Timesi lehekülgedel julgelt, et režiim variseb kokku kuude kui mitte nädalate jooksul.

Cha oli oma ennustustes võib-olla kõige selgesõnalisem, aga ta ei olnud kaugeltki ainus. Enamik Põhja-Korea vaatlejaid arvas, et lõpp on lähedal. Valitses üldine skeptilisus selle suhtes, kas Kim Jong Un on ülesannete kõrgusel.

Ka mina kahtlesin. Ma ei suutnud kujutleda Põhja-Koread Kimi perekonna kolmanda põlvkonna juhtimise all. Olin jälginud Põhja-Koread aastaid nii lähedalt kui kaugelt. 2004. aastal lähetas ajaleht Financial Times mind Souli, et teha reportaaže mõlemast Koreast. Sellest sündis kinnismõte.

Järgmise nelja aasta jooksul reisisin kümme korda Põhja-Koreasse, nende hulka kuulus viis ajakirjanduslikku reisi Pyongyangi. Käisin ekskursioonil Kimide monumendi juures ning intervjueerisin valitsusametnikke, ettevõttejuhte ja ülikooliprofessoreid — kõiki alati kohal olevate režiimivalvurite seltskonnas. Nad olid seal hoolitsemaks selle eest, et ma ei näeks midagi, mis seaks kahtluse alla minu jaoks hoolikalt lavastatud vaatemängu.

Kogu selle aja vältel otsisin tõe vilksatusi. Vaatamata režiimi suurimatele pingutustele oli lihtne näha, et riik on katki, et miski ei ole nii, nagu näib. Majandus vaevu toimis. Hirmu inimeste silmades oli võimatu mitte märgata. Aplaus Kim Jong Ilile, mida kuulsin, kui seisin 2005. aastal Pyongyangi staadionil temast vaid viiekümne meetri kaugusel, näis tulevat lindi pealt.

See süsteem ei saanud jätkata eksisteerimist kolmanda põlvkonna käe all. Või võis?

Eksperdid, kes ennustasid ulatuslikke reforme, eksisid. Need, kes ennustasid peatset kokkuvarisemist, eksisid. Mina eksisin.

JÄTKUB…