Šotimaal viskit ostmas: unusta senised maitse-eelistused, kirjelda mulle tunnet, mida kogeda tahaksid!

 (1)
Šotimaal viskit ostmas: unusta senised maitse-eelistused, kirjelda mulle tunnet, mida kogeda tahaksid!
Pilt on illustreerivFoto: Pixabay

Avaldame katkendi Marion Jõepera raamatust "Minu Šotimaa", kirjastuselt Petrone Print.

Glasgow’s on kolm imelist viskipubi: Ben Nevis, Bon Accord ja Pot Still. Meie sihtkohaks oli neist viimane. Ligi viietunnise rongisõidu järel oli meie esimene soov ütlematagi selge: korralikult jalgu liigutada. Proovisin salamisi telefoni vaadata, et minu trajektooriotsingud kohe esimesel minutil silma ei paistaks. Jalutasime mööda pikki tänavaid üles ja alla. Oh, oleks London ka nii künklik! Veerand tundi hiljem hakkasin kivimajade seast otsima rohelise puitfassaadiga pubi, mille sisemuses ootas meid ligi 700(!) viskisorti. Ja mõned pirukad. Kui väga tahta, saab sealt osta ka korralikku vaadiõlut, aga seda plaani mul täna kohe kindlasti ei olnud.

Pot Still avati 1867. aastal ning see kuulub 2003. aastast Murphy perekonnale, mille kõik liikmed on minu teada pubiga mingit pidi seotud. Astusin tumepruuni puidust leti taha ja vaatasin riiuleid selle taga. No täitsa lõpp! Ma ei pea ennast mingiks viskieksperdiks, aga kuna tegemist on minu lemmikalkoholiga, siis olin arvanud, et mingi ülevaade mul eri regioonide viskidest ja destilleerimiskodadest siiski on. Selgus, et ega ikka ei olnud. Sajad pudelid seirasid mind oma maitsvas, ent tummas rahus.

„Ja mida teile?“ küsis minult viikingihabemega noormees, seljas must T-särk minule tundmatu viskivabriku embleemiga. Murphy perekonna liige.
„Hmm.“
„Saan äkki aidata?“
„Jaa, kohe kindlasti.“
„Milline viski sulle meeldib? Ei, tegelikult, unusta ära. Kirjelda mulle seda tunnet, mis sarnaneb maitsega, mida sa tahaksid kogeda.“
„Lihtsalt kirjeldan seda tunnet?“
„Just.“

Seotud lood:

Lubasin endale, et hakkan siia baari tihti tagasi tulema. „Ma tahaksin midagi, mis oleks üsna turbane ja natuke tõrvane. Ja mis meenutaks tuuletut sügispäeva — sellist kindlat meeleolu, mida kergelt ei kõiguta. Ühtlast maitset ilma hullude hoovusteta.“
„Mhm. Sa mainisid tuuletut sügispäeva. Ja see võiks põhimõtteliselt olla soo äärel.“
„Eee… jah.“
„Ma tean, mida ma sulle valan.“

See, et šotlaste jaoks on viski(s) midagi erilist, ei ole kellelegi üllatus. Viskitööstus on riigi suurim sissetulekuartikkel. Hetkel tegutseb Šotimaal umbes 118 viskivabrikut ja umbkaudu 30 uut on kohe-kohe lisandumas. See on jook, mis pühitseb korraga nii tsivilisatsiooni kui ka metsikust selles.

Loe veel

Kogu maailma kõige populaarsem viskivariatsioon on seguviski. Nooblid viskirüüpajad on läbi ajaloo sellele põlastavalt vilistanud, kuid tegelikult on tänapäeval olemas vägagi joodavaid ja nauditavad seguviskisid. Ostunumbrid räägivad enda eest. Kui sa aga tahad kindla peale välja minna, on ühelinnaseviskid enamasti targem valik. Kõik aga oleneb sellest, mis eesmärgil sa viskit juua soovid ning kuhu sa oma pudeliga sammud sead. Mulle tundub üha rohkem, et viski ei ole Šotimaal kultuuri osa sellisel tasandil, nagu seda on vein Hispaanias või viin põhjalas. Viski on osa kohalikest inimestest, isiklikest lugudest, sõprustest ja katsumustest. Kultuurini ulatub ta muidugi ka. Kuid peaaegu kõik viskisõbrad, keda ma tean, seostavad kindlaid viskisorte pigem eriliste sündmuste, reiside, koosviibimistega. Viski on justkui see kummaline perekonnaliige, kes on olemas nendel hetkedel, mil sul tema lähedust päriselt vaja on — ta ei hängi niisama igal aiapeol.

Viski on jook, mis pudelis ei vanane. Kogu laagerdumisprotsess toimub vaatides. Pudelis olev viski ootab kannatlikult avamist ja selle maitse püsib sama. Seega, kui sa sama pudeli hiljem uuesti avad, sünnivad tänu samale maitsele automaatselt mõtted tollest sõbrast, kellega koos olles sa viimati just seda jooki nautisid.

Uuri raamatu kohta lähemalt SIIT!