Silvia Pärmann reisimisest riikidesse, mida pole olemas: kuidas saab näiteks Lõuna-Osseetiasse, on mul isegi pärast seal käimist segane

 (2)
Anna hoogu aasta kõige seiklusrikkamale reisiraamatule!

Silvia Pärmann on reisifotograaf ja ajakirjanik, kellele meeldib reisida riikidesse, mida n-ö pole olemas. Need on riigid, mida keegi ei tunnusta. Silvia tahab oma lugusid nendest kohtadest, nende inimestest ja unistustest jagada raamatus, mille valmimisele me kõik saame kaasa aidata. Aga enne küsime autorilt mõned küsimused!

Sa oled kaheksa aasta jooksul reisinud läbi üle kümne tunnustamata riigi, mille piiril seisval sildil “vabariik“ mitte mingisugust sisulist tähtsust pole. Kuidas nendesse üldse reisima pääseb — lennuühendusi pole mõnel üldse, viisasid väljastavaid saatkondi ka vist mitte?

Nii nagu nende “riikide” tekkelood on olnud täiesti erinevad, pole mitte mingit reeglipärasust ka neisse reisimisel — ja vähesed reeglid on ka pidevas muutumises. Mõnda on minna nii uskumatult lihtne, et isegi võtab seikluslikkust liiga palju alla. Näiteks Lääne-Sahara, mida Maroko enda territooriumi osaks peab — sinna saab mitmest Maroko suuremast linnast lennata ja hooajaliselt on isegi otselende Pariisist. Ei mingit bürokraatiat, ei mingeid viisasid. Sama lihtne on Põhja-Küprosega, kuhu saab Küprose Vabariigist lihtsalt üle kontrolljoone jalutades või läbi Istanbuli kohe õigele poole “piiri” lennates.

Aga näiteks Somaalimaa puhul oli mul ühel hetkel tunne, et jääbki äkki minemata. Tagantjärgi ütlen, et Somaalimaale reisida on imelihtne, kui õnnestub Addis Ababas nende esindus üles leida. Täiesti tunnustamata riik ei saa saatkondi vaba käega avada ja ilmselt eelarvelistel kaalutlustel on ka üks väheseid esindusi Etioopias kolinud nii palju, et selle praeguse asukoha jälile saamine oli reisi suurim väljakutse.

Seotud lood:

Kui ma lõpuks kohale jõudsin, siis viisaametniku imestust minu plaani osas üksi puhkusele minna oli küll märgata, aga ilmselt mõjusin väga veenvalt oma huvi Laas Geeli koopajooniste osas väljendades — mille külastamise kavatsus mul tol hetkel tegelikult küll täiesti puudus.

Aga kuidas saab näiteks Lõuna-Osseetiasse, on mul isegi pärast seal käimist segane. Igal välismaalasel peab olema giid ja pärast pikki ja segaseid kirju kohaliku giidiga, kes kõike korraldama pidi, oli kuni viimase sekundini ebaselge, kas mul on võimalik piir ületada või mitte. Ja siis ühel õhtuli tuli kiri — olin juba Venemaal Vladikavkazis stardivalmis igaks juhuks — et kõik on korras, võid hommikul üle piiri tulla.

Piltide järgi otsustades oled sa mitmel juhul nendes kohtades inimestele koju külla ka pääsenud. Kui haruldased sellised juhused on?

Pigem väga tavalised! Väikestes tunnustamata riikides kodudes põhiline elu ja meelelahutus käibki! Enamikus nendes riikides on väga vähe turismi ja väljaspool pealinnu — näiteks kohtades nagu Transnistria, Lõuna-Oseetia, Mägi-Karabahh — hotelle tegelikult polegi, kodumajutus ongi ainus lahendus. Ja inimesed on võrratult toredad ja külalislahked olnud igal pool, kaukaaslastele võrdseit muidugi leida pole võimalik. Nii et mõne pere juures olen saanud mitu päeva olla, teistes kohtades on lihtsalt kutsutud tunnikeseks teed jooma. Kuna välismaalasi on vähe, siis tegelikult on see kohalike jaoks sama huvitav kui minu enda jaoks olnud. Google Translate-i abiga saab tänapäeval suhelda ka kohtades, kus peredes, kus peale kohaliku keele sõnagi midagi muud ei osata.

Üks foto räägib rohkem kui sada sõna — miks sa seekord fotoraamatu asemel just reisikirjadena need lood oled otsustanud välja anda?

Ebaselgete reeglitega, poliitiliselt ebamäärase staatuse ja tihti valuse sõja üle elanud kohtades on inimesed külalislahked võõraste, aga mitte nende kaamerate suhtes. Paljud lood jäävad pildile püüdmata, sest kohalike soove austades (ja oma eluga mitte üleliia riskida tahtes) tuleb just kõige põnevama koha peal kaamera kotti jätta. Nii mõneski kodus jäid pildid tegemata ja mõnda tseremooniat — millel osalemine muuseas kohalikele naistele oli täiesti keelatud — lubati mind kui eksootilist külalist vaatama küll, aga ainult tingimusel, et ma ühtegi pilti ei tee. Raamatusse jõuavad küll mõned eriti hoolega valitud pildid, ent lood räägivad sellest, mis jäi kaadrist välja.

Nüüd saad sina, ilma kuhugi reisimata, osa nendest kohtadest maailmas, mida pole olemas ja mis praegusel ajastul on veel nähtamatumad kui kunagi varem. Kes tahab koos Silviaga teha läbi seikluse riikidesse, mida justkui polegi olemas, saab raamatule hoogu anda SIIN!