Hästivarjatud saladus

Et ma kunagi Kemukuse mäest kuulsin, oli puhas juhus ja paras vedamine. Peamiselt islamiusulises Indoneesias on seks nii suur tabuteema, et konservatiivsemad muslimid pomiseks alhamdulillah pelgalt teemapüstituse peale. Kui keegi juhtubki imekombel avalikult suguelust rääkima, käib see sosinal, seda saadavad häbenevad silmad ja mitmed kaunid ning hästimaskeerivad metafoorid, nagu “kassipesu” või “lilleturg”. Siiski tollel künkal ei tegeleta “piljardimänguga”, vaid tõepoolest otsitakse partnerit üheöösuhteks.

Seetõttu ei ole lihtne ka teeviitasid leida ning mitmed kaugemad elanikud peavad lugusid seksiturismist vaid müüdiks. Segadus tekib ka rituaali toimumisaja suhtes, sest seda arvutatakse Jaava ja Gregoriuse kalendri ristumiste järgi. Ehk igal Pon reede öösel, mis maakeelde tõlkides teisendub hoopis igaks 35. neljapäevaks.

Ametlik atraktsioon

Mäest üles, mäest alla riisipõldude vahel, mööda murenevat betoonsilda üle vaikse jõe. jõuame kaks aastat hiljem kohale. Meie ees seisab väike kivivärav ametliku sildiga “Srageni maakonna turismiatraktsioon”. Vaatamisväärsuse nimetuse on Kemukus saanud seal asuva kahe viiesaja-aastase haua tõttu, mis nüüd on rituaali peamiseks toimumispaigaks muutunud.

Nimelt olevat kord kodust põgenenud prints ja tema armukesest kasuema. Sõduritele vahele jäädes tapeti nad aga suguühte ajal. Hiljem olnud samast paigast veel sosinat kuulda: “Jumal Bathra täidab selle soovid, kel õnnestub siin meie armastus lõpuni viia.” Kuna matmispaigast olevat ka kummalist auru tulnud, sai see nimeks Gunung Kemukus – riisipotimägi.

Maksame sissepääsuhinna 5000 ruupiat (0,5 senti) kohaliku omavalitsuse taskusse ning leiame end mäe jalamil keset inimvoolu, mis kohalike hobistatistikute sõnul koosneb paarist tuhandest riigi eri paikadest saabunud seksirändurist. Meid võtab rõõmsalt vastu Pak Joko, väikese kohviku omanik. Tema perele on Kemukuse mägi sissetulekuallikas nagu paljudele piirkonna elanikele. Ehkki suurimad tulud tulevad iga 35 päeva tagant, käib müük ja pidu metsas ka igal teisel õhtul. Kohalikud saavad sissetuleku nii hüttide rendist, transpordikorraldusest kui toitlustusest.

Ehkki traditsioon ei haaku kuidagi islami moraalinormidega, on 200 miljonit ruupiat, mis paik kohalikule ning muidu vaesele valitsusele iga kuu sisse toob, liiga kopsakas summa, et sellest loobuda. Nii püütaksegi luua uusi müüte, et inimesed endiselt palvetel käiksid, kuid rituaali seksiosast loobuksid. Mitmeleheküljeline voldik ja kohalikud preestrid nimetavad rahva seas tuntud lugu “negatiivseks tõlgenduseks” ning pakuvad välja oma versiooni loost, kus ei ole ei abieluvälist suhet ega seksi, kuid haudadel palvetamine aitavat ometi jõukust majja tuua.

Kallid palved

Hoolimata omavalitsuse ponnistustest on suurem osa külastajatest otsiva pilguga keskealised mehed, kes vastupidi politsei hoiatustele meiega rääkides kunagi viisakat distantsi ei ületa. On ka täiesti arvestatav hulk pensionäre ning paar üksikut last. Ning muidugi naised, kellest suur osa istub vildikaga kirjutatud “karaokebaari” sildi all ning pakub huvilistele müügiks kas õlut või ennast.

Pühast paigast on ühtlasi saanud suur rahamasin. Selleks, et õnn õuele jõuaks, tuleb ka ise midagi vastu anda. Nii peabki palverändur igal sammul oma õnne investeerima. Vaevalt oleme jõudnud printsi kasuema hauani, kus traditsiooni kohaselt edu saavutamiseks palveid tuleb lugeda, kui juba kasseeritakse raha püha vee, pühade lillede ja püha jalanõuhoidla eest.

Pärast enese pesemist kaevuveega astun sisse väiksesse ruumi, mida valgustavad vaid küünlad. Hauaplaadi juures istub preester, kes on oma kutsumuse perekonnast pärinud. Asetan ta ette ostetud kraami. Lilleõied, tahked meetükid kilekotis ning paar lõhnaküünalt. Preester palub mu nime, pomiseb jaava keeles loitse ning pistab kilekotikese kogu tavaariga põlema, kuni plast ja mesi sujuvalt ühte sulavad ning sädemeid pildudes väikese hauakambri prügipõletushaisuga täidavad.

Järgmisena printsi enese haud. Taas loovutame raha ja võime siseneda suurde hauakambrisse, mis on maas istuvaid inimesi nii tihkelt täis, et siin lõhnab sauna järele. Naised ja mehed istuvad lillemere all oleva kiviplaadi ümber ning pomisevad palveid. Kuulen kusagil sõna “Allah”, mis Indoneesias vaid muslimite jumalale viitab, kuid on ka neid, kes risti ette löövad. Viskan teiste järgi roosasid kroonlehti peost hauale ja näen, kuidas kätemeri neid endale püüab kahmata, ise aina kiiremini midagi pomisedes.

Õndsal olekul ei lasta ülemäära kaua kesta, sest uued palvetajad tulevad peale ja vanad voorivad edasi masside keskele. Mees ruuporiga karjub üle rahva: “Kartulikoorimisnuga! Rõõmustage oma naist kartulikoorimisnoaga!” Müüakse kõike alates afrodisiaakumitest ja energiatoidust, lõpetades laste sokkidega. Ilmselgelt on rituaali eesmärk ja sellele kaasaaitavad tegevused varjutanud koha pühaduse ning vaatamisväärsusest on saanud seksiturismilaat.

Seitse seksi

Tseremoonia järgmine ja kõige keerulisem osa on seksikaaslase leidmine. Selleks on kindlad reeglid, millest igaühel on omad variatsioonid. Kindlasti ei tohi tegemist olla su enese kaasaga ning ideaalis peaks uus juhututtav olema ka vastassoost. Soovitatav on akt ellu viia võimalikult lähedal printsi hauakambrile, mille ainsaks võimaluseks on mõni põõsaalune. Ning mingil juhul ei piisa ainult ühest korrast, vaid sama inimesega peab kohtuma seitsmel järjestikusel rituaalil. Kui ka pärast nende nõuete täitmist rikkus koju ei saabu, tuleb uuele ringile minna.

Kuna vabatahtlikke naisi on üsna vähe, tuleb teenus sisse osta. Elukutselised prostituudid ja muidu õnnejahtijad sõidavad kokku lähemalt ja kaugemalt, vahel grupi peale renditud minibussis. Mõni hiina ärimees maksvat oma partnerile sõiduraha kinni, et too järgmisel korral ikka tagasi tuleks. Kui prostituutide vastu huvi ei ole, on mõni leidnud lahenduse ka double dating’ust, kus kaks varem tuttavat paari seksimäel lihtsalt partnereid vahetavad.

Kaks meest, kellega õnnestub paar sõna vahetada, ei ole endale südaööks veel partnereid leidnud. Vanaisa on käinud siin juba paaril korral varem, ent vanade kaaslastega on raske uuesti kokku saada – kellel pere haige, kes muul põhjusel ei jõua õigeks ajaks kohale. Kuid siiski tundub, et on ka neid õnnelikke, kes rituaaliga lõpuni on läinud ning nüüd lebab terrassil suur hulk paare teineteise embuses.

Küll jumal mõistab

On sõnadetagi selge, et selline rituaal ühel islamiusulisel saarel on rohkem kui ootamatu. Minu jutukaaslaste meelest ei ole selles aga mingit vastuolu. Pensionär kõrvalt linnast olla isegi naiselt õnnistuse kaasa saanud. “Kuidagi peab ju raha koju tooma,” põhjendab ta oma valikut. Mõne lähipiirkonna pere jaoks on oma tütar mäele prostituudiks saata lausa auasi ning tüdrukul uhke tunne oma keha perekonnale ohverdada.

Ka sõprust jumalaga meeste sõnul rituaal ei häiri. Mõni leiab, et ohverdab end haual Allahile, teine jällegi loodab kõigevägevama mõistvale suhtumisele. Kuid olgem ausad, on ka neid, kellel Allahist pole sooja ega külma ning kes on muslim vaid ametlikes dokumentides.

Isegi nähtuse suhtes sõjakalt meelestatud islamiradikaalid on võimude poolt vaikselt laiali saadetud ning politsei funktsioon on üksnes valvata olukorda. Kemukuse mägi on piisavalt tulus rahaallikas, et moraali silmad korraks kinni pigistada.