Suhted, mis ei saa kunagi traditsiooniliseks muutuda, kuna osalised on niivõrd erinevad. Pärit eri kultuuridest, kus ootused mehe ja naise rollile on nii teistsugused. Võib-olla ei räägita isegi teineteise keelt. Jäävad järgi vaid kehakeel, salapära ja füüsiline tõmme…

Kummaline muidugi, et midagi taolist juhtus minuga, “Seksi ja linna” suurima fänniga, just New Yorgis. Ma olen kinnisvaramaakler ja mul läheb tööalaselt üha paremini. Töötan juba kolmandat aastat ühes jõuliselt Eesti turule tulnud rahvusvahelises firmas ja võin öelda, et see on nüüd just see, mis mu kümne aasta kogemused maaklerina lõpuks suurteks summadeks muudab. Müün peamiselt uusarendusi, mul on väljakujunenud klientuur ja vahendustasud, mis tehingutelt saan, on nii suured, et ma ei räägi oma tööst ega palgast kellelegi. Pole mõtet ärritada ega šokeerida mind üksinda kasvatanud kokast ema või kolme sõbrannat, kellega oleme koos juba keskkooliajast. Üks neist on emakeeleõpetaja, teine töötab muuseumis, kolmas aga on kunstiteadlane, kes omandab juba seitsmendat aastat doktorikraadi.

Selge see, et mingit “seksijalinnalikku” ajaveetmist meie tüdrukutekambal pole, juba enamike rahanappuse tõttu. Me ei käi koos kohvikutes ja restoranides oma seiklustest jutustamas, vaid pigem koguneme korra-kaks kuus veinipudelitega kellegi juurde koju. Tavaliselt minu Kalamaja ja Kopli piiril asuvasse lofti. Mis seiklusi puudutab, siis ka neid napib. Kõik me neli, Tiina, Anneli, Pirjo ja mina, oleme aastaid olnud vallalised. Seiklusteks on jäänud amelemine kolleegiga asutuse jõulupeol või mõni Tinderi-deit. Me oleme kõik lähenemas oma kolmekümnendate eluaastate keskpaigale, mis tähendab, et oleme samas eas nagu “Seksi ja linna” peategelased sarja alguses.
Kuni juhtus see lugu, millest mul New Yorgist koju saabudes oli küll vaja esimese asjana sõbrannadele suur ülevaade anda…

Nimelt sõitsin pärast üht eriti tulusat tehingut üksinda nädalast puhkust veetma New Yorki. Üksinda, sest ei Tiina, Anneli või Pirjo saanuks oma sääste selle reisi peale raisata. Läksin niisiis üksi ega hoidnud end milleski tagasi. Polnud ju kedagi, kes ahhetaks nagu mu ema, juhul, kui unustan end tema nähes: “Marju, see on ju nii kallis! Selle kohvitassi hinna eest saaksin ma terve kilo kohvi! Seda pardifileed on ju nii vähe ja selle salati hind on mu nädala toiduarve! Sa ei osta ju kellegi kantud kleiti kahesaja eest!”

Aga ma ei kulutanud oma aega vaid šoppamisele. Kõigepealt jalutasin lõputult mööda Manhattanit, nii et pidin kingad, millega reisile tulin, lõpuks täieliku läbikulumise tõttu prügikasti viskama. Lisaks võtsin linnaekskursiooni. Söömas käisin nii kohvikutes, mille tegi kuulsaks “Seksi ja linna” nelik kui otsisin blogidest ja ajaleheartiklitest välja just praegu ülitrendikad kohad. Näiteks käisin Duckś Eateryś nende legendaarset suitsutatud ja küpsetatud, sinki meenutavat arbuusi söömas. Loomulikult veetsin päevakese moodsas Williamsburgis ning matkasin sealt edasi varsti sama moodsasse Bushwicki. Külastasin kuulsaid Brooklyni kaltsukaid, aga ka East Villageí vintage-poode, millest ühe sõbralik omanik tunnistas mulle, et enamus ta kaupa on pärit juudi vanadaamidelt. Loomulikult kunstimuuseumid ja mõni legendaarne galerii. Tegevust jagus, seda enam, et kannatasin ajavahe tõttu unetuse all ning alustasin oma jalutuskäikude ja ekskursioonidega juba varavalges.

Mu hotell oli Chinatowní külje all -- ja kuidas saakski New Yorki tundma õppida seda erilist linnaosa külastamata. Ma olin endale eelnevalt selgeks teinud, kuhu tasub sööma minna. Kindlalt oli valikus üks tuntud vietnami restoran. Olin sinna isegi laua reserveerinud. Ühele, muidugi mõista. Olin kohast oma paljureisinud kolleegilt kuulnud ning pealegi oli vietnami köök asi, millega polnud ma seni kokku puutunud. Restoran oli päris suur, aga seletamatult kodune. Istusin maha ja tellisin suupistevaliku, mis oli ameerikalikult suur vaagnatäis eksootilisi maiuspalu. Jõudnud sellega vaevu poole peale, tellisin lõpetuseks kuulsat vietnami kohvi: segu kangest kohvist, kondenspiimast ja kuumast veest, millega jooki ise timmida. Mind teenindas sõbralik, aga umbkeelne vietnamlane. Ilusa reljeefse näo ja sirge rühi ning eneseteadliku hoiakuga. Sinna võib lisada säravad süsimustad mandlisilmad. Ma sain varsti aru, et ta on umbkeelne, kes mõnel hetkel kutsus tõlgiks appi vist omaniku, samuti säravsilmse eatu välimusega aasia naise.

Kui olin arvet maksmas, siin linnas kohustuslikku jootraha jätmas ja lahkumas, tõi mu teenindaja oma naiskolleegi või ülemuse veelkord tagasi. “Kas te olete täna õhtul vaba?”, kõlas ootamatu küsimus. “Tal lõppeb nüüd tänaõhtune vahetus”, lisas vietnamlanna malbelt naeratades.

Noogutasin, olles sügavalt üllatunud. Niimoodi ei ole mulle veel keegi lähenenud, tõlgi vahendusel. Ma olin täiesti kaine, kuna kannatasin sel reisil ajavahe all. Õhtune alkohol oleks tähendanud äravajumist liiga varasel kellaajal ning kohaliku rütmi suhtes liiga suurde nihkesse libisemist. Niigi nägin vaeva, et kella kümneni õhtul üleva lpüsida, mille tulemusena ärkasin mitte oluliselt varem, kui kell kuus hommikul.

Niisiis, ma noogutasin, vietnamlane järgnes mulle salapäraselt naeratades. Kohe olimnegi mu hotellitoas. Vaikides ja jätkuvalt naeratades võttis aasialane oma riided seljast ja voltis need siis korralikult kokku ja asetas mu öökapile. Siis riietas ta lahti mind. Siis suudles kirglikult. Siis… Kaks tundi hiljem lahkudes näitas kena vietnamlane näpuga mu hotellitoa seinal olevale kellale, sinna kohta, kus seierid näitavad kaheksat. Ta vaatas mulle küsivalt otsa. Mõtlesin hetke ja naeratasin. Noogutasin.

Ja nii tuligi Due, nii on ta nimi, minu juurde mu reisi viimasel kolmel päeval. Iga päev punkt kell kaheksa õhtul. Guugeldasin ta nime, Due tähendab vietnami keeles “vooruslikku meest”. Ma ei tea Duest mitte kui midagi. Ei perekonnanime, seda, kas tal on ehk traditsiooniline vietnami pere, kes ta selle restorani juures on… Isegi seda mitte, kui vana Due on.

Tema vooruslikkusest või selle puudumisest pole mul ka õrna aimugi. Igal juhul saatis ta mu meie viimasel õhtul veel hilisele üle-ookeani lennule. Lennujaamas, tsoonis, kust edasi reisijate saatjad minna ei saa, aga kummardas kergelt.

Juba õhkutõusnud lennukis aga tellisin endale ühe väikse pudeli vahuveini ja tulin äkki mõttele, mis mind omaette itsitama pani. “Seks ja Hiinalinn!”