Seiklus Sri Lankas: kellele siin teel jõud ja õigus kuulub, võib järeldada mitmel pool ümber lükatud liiklusmärkidest

Raamatukatkend
Seiklus Sri Lankas: kellele siin teel jõud ja õigus kuulub, võib järeldada mitmel pool ümber lükatud liiklusmärkidest
Foto: erakogu

Avaldame katkendi Inge Mehide homme ilmuvast reisiraamatust „Keskeakruiis. Elu parim aasta”. Raamat räägib keskealisest paarist, kes end töölt lahti võttis, et täita oma ammune unistus — reisida terve aasta.

Sri Lanka

Korruptsioon maanteel

Arugam Bayst lõunaranniku poole Kataragamasse sõites küsitakse meilt ühel teelõigul mitu korda altkäemaksu. Me ei julge keelduda.

„See on tore tee, aga teil tuleb elevandipolitseile pistist anda,” meenuvad meile tuk-tuk’i rentinud Dayani sõnad. Pidasime seda naljaks, ta tegi neid pidevalt. Nüüd sõidamegi läbi rahvuspargi Kataragama poole, kui ühtäkki pidurid põhja pressime.

Meie teel seisab elevant. Korralik Elephas maximus maximus. Metsik. Tuk-tuk on temast kaks korda väiksem ja kümme korda kergem.

Kõigepealt naerame hüsteeriliselt selle üle, et Dayan ei teinudki nalja. Seejärel meenuvad Youtube’i videod autosid ründavate elevantidega.

Otsustame oodata, kuni ilmub järgmine sõiduk. See juhtub õige pea. Kui masin on loomaga peaaegu kohakuti jõudnud, astub elevant tee keskele ja sirutab londi välja. Juht aeglustab sõitu, ulatab aknast loomale kimbu banaane ja jätkab liikumist.

Peagi tuleb vastassuunast suur liinibuss, mis on sunnitud elevandi eest osaliselt teepeenrale keerama. Buss jääb peaaegu seisma, juhiaknast ilmub välja käsi banaanidega ja elevant astub koos järjekordse saagiga sammu tagasi.

Seotud lood:

Meil banaane ei ole. Ei ole ka õrna aimu, kui range teevalvuriga tuleb pistmist. Keerame otsa ringi ja sõidame paar kilomeetrit tagasi teeäärsest putkast meelehead soetama.

Müüja on korruptsioonist sel teelõigul teadlik.

„Kaks,” näitab ta meile näppudega.

Selge. Teeme banaanikimbu pooleks. Igaks juhuks võtame ka kolm väikest arbuusi.

Seejärel läheme uuele katsele. Üks Aasia turist tee ääres peatunud autos vehib käega, et me edasi ei sõidaks. Ohtlik! Meie aga juba teame, kuidas elevandipolitseiga käituda.

Läheneme ettevaatlikult, loom astub tee keskele ja sirutab londi välja.

„Olge lahked, siin on teile pisut pistist,” annab roolis olev Ahto banaanid ja ühe arbuusi üle. Arbuus libiseb küll maha, kuid elevant saab selle kohe kätte ja saadab suhu, banaanidele järele.

Mõne kilomeetri pärast kordub kõik uuesti. Tee on ebaseaduslikult tõkestatud ja me ulatame möödumiseks altkäemaksu.

„Läbi pääsesime!” hingame kergendatult.

Paari kilomeetri pärast seisab meie teel ja ahistab liiklejaid aga kolmaski väljapressija! Banaane meil rohkem pole, äkki piisab viimasest arbuusist? Lont krabab selle esialgu koos Hasso käega, kuid laseb siis käe lahti.

Harjutada metsloomi maanteel inimestelt toitu vastu võtma pole kindlasti mõistlik. See kujutab ohtu nii neile endile kui ka liiklejatele. Paraku on niisugune käitumine juba omandatud ja riskida elevandipolitsei pahameelega tundub veelgi riskantsem — kellele siin teel jõud ja õigus kuulub, võib järeldada ka mitmel pool ümber lükatud liiklusmärkidest.

Uuri raamatu kohta lähemalt SIIT!