Seiklus soojades vetes on võimalik ka akvalangita - allveeskuuter aitab kalade sekka
Kui märkate mõnes rannakuurordis kutset allveeskuutriga sõitmiseks, siis ei tasu karta, et tegemist on mingi pikka ettevalmistust või sukeldumisoskusi nõudva atraktsiooniga. Kõik väga lihtne. Istud sadulasse ja hakkadki sõitma, vee all. Hingad normaalselt nagu tuukrikellas ehk õhuga täidetud alt lahtises klaaskuplis, kuhu oma pea tuleb pista. Keha on vees, sõitja istub skuutrisadulas ja juhib allveerollerit lenksust.
2010. aastal esimest korda tutvustatud sedasorti allveerollerid võtsid umbes aasta vedu, et reisikorraldajate arsenali jõuda. Esialgu katsetati seadmeid veeparkides ja muudes kontrollitud tingimustes, et veenduda tavainimese ohutuses. Õhku pakub "õhumullile" tavaline akvalangiballoon.
HydroBOBiks kutsutava allveesõiduki sügavust kontrollib juhtimisseadeldis samamoodi, nagu allveelaevadel oma ballastipaakidega. 60 kg kaaluv HydroBOB on lisaks automaatsele sügavushoidikule varustatud ka automaatse tasakaaluhoidjaga.
Elektrimootoriga tiivik annab vee all liikumise maksimumkiiruseks kaks sõlme. See on täiesti piisav veealuse eluga rahulikuks tutvumiseks ja ei keeruta madalates vetes ka muda põhjast üles, mis nähtavust vähendaks.
Sukeldumisest mugavamaks teeb allveerolleriga sõitmise veel see, et hingata ei tule hapnikuregulaatori abil, vaid lihtsalt klaaskupli all normaalselt nagu maapinnalgi.
Tuukrikell pole midagi uut, seda kasutati juba 16. sajandil. Tavalise tuukrikellaga sai vee all olla niikaua, kuni õhk kupli oli veel hingatav, HydroBOBois aga antakse balloonist pidevalt värsket õhku juurde. BOB leiutati 1991. aastal, kui Briti leidur Andrew Sneath pani kirja seda liiki veesõiduki idee.
Tegemist on parajalt kalli atraktsiooniga. Üht sellist riista müüakse ligi 19 000 euroga. Hawaiil saab HydroBOBiga sukelduma minna ligi 90 dollari eest, millest veealuse sõidu osa kestab 20 minutit.
