SALAJANE KOMPONENT, mis muudab iga seljakotirännu palju väärtuslikumaks, kui vaid sihitult siia-sinna kihutamine

„Ma olen nii kade!“ kuulen pidevalt.
„Iga päev on sul üks seiklus!“ ütleb nii mõnigi.
„Ma tahaks sinu asemel olla!“ õhkab kolmas.

Minu süda hüppab alati rõõmust, kui keegi päriselt ka otsustab seljakoti selga visata ja seiklustele vastu astuda. Kohe täiesti siiralt, sest tean omast käest, kui palju see oma kuplialust maailma avardab. Võrreldamatu kogemus. Absoluutselt hindamatu.

Olgem siiski ausad — mitte iga päev pole võõraid teid talludes kadestamast väärt. Pole seiklus. Pole midagi, mille järele nii otseselt õhata. Oh ei — pikemalt teel olles tekivad oma tüütud minutid.

Vahel on need päevad, mil oled väsinud. Väsinud teelolekust. Kohad, mis pole nii meele järgi. Vaatamisväärsused, mis tunduvad ühel hetkel samasugused. Kaua võib üks inimeseloom erinevaid koski vaadata, ma küsin. Pühakodades käia, kohalikke baare avastada?

Ma olen alati pikemalt reisil olles silmas pidanud seda, et ma ei läheks võõrasse riiki vaid tarbima. Tarbima nende kultuuri, nende teenuseid, nende keskkonda, isegi mitte sealsete kohalike emotsioone. Ei, ma tahan midagi vastu anda — ja mitte ainult raha näol.

Aega. Kinkida enda aega, oskusi ja teadmisi. Aega, mille saan pühendada kohaliku kogukonna aitamisele, enamasti vabatahtlikuna töötades. Võib tunduda isetu, aga tegelikult olen sealjuures väga isekas.

Vabatahtlikuna töötamist ei tasu karta — enamasti satud just nii sellistesse paikadesse ja olukordadesse, millest enne unistadagi ei osanud. Foto: erakogu

Vabatahtlik tegevus paneb mind tundma osana kogukonnast. Saan täisväärtusliku kogemuse, sukeldun kaugemale pinnavirvendusest, õpin. Mind hoiab põlemas inimeste siiras tänu. Mida rohkem aega ma pühendan, seda enam jõuab tekkida erinevaid situatsioone, kogemusi, on aega pikemalt vestelda. Kujuneb välja oma lemmikturumammi, lemmiktoidukoht. Tekib arusaam, mida ja kuidas kohalikud mõtlevad, kas ja kuidas saaksin mina nende ellu väärtust luua, nende silmisse sära ja suule naeratuse tuua. Selle naeratuse, mis on nii palju motiveerivam kui raha.

Töötades vabatahtlikuna — õpetades inglise keelt, tehes reklaamvideoid, kasvõi rohides peenraid või õpetades Eesti kokakunsti — annad edasi oskusi ja saad vastu siira tänutunde. Katsun igas riigis reisida vähemalt kuu aega, aga ka see on selgelt liiga vähe. Kingi endale aega. Ja kingi teistele aega. Nii jõuavad tekkida sõprussidemed ja kogu reis pole vaid üks suur listist vaatamisväärsuste mahakriipsutamine. Muuda „nähtud!“ oma listis „tunnetatuks ja kogetuks!“.

Ja kui mõnes olukorras tundubki kõik tüütu ja halb, siis loe SIIT minu maailma halvimast reisipäevast. Anna aega — kõik läheb üle.

Võttes uue riigi ja inimeste tundmaõppimiseks aega, saad seda teha iga nurga alt ja igas keskkonnas. Nii saad kokku tervikliku pildi. Foto: erakogu

Lugesid just Hulkurplika päevikute 35. osa.

Madle Timm on 25-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel

blogis: https://wandersell.org/


Facebookis: https://www.facebook.com/wandersell/


Instagramis: https://www.instagram.com/wanderselltravels/