Saage tuttavaks: vanim rahvus maailmas, mis on endiselt alles!


Saage tuttavaks: vanim rahvus maailmas, mis on endiselt alles!
Foto: Wikimedia Commons /

1923. aastal sõitis briti antropoloog Alfred Cort Haddon Austraalias rongiga Perthi linnast Sydneysse.

Ühe lühikese vahepeatuse ajal kohtas ta noort aborigeeni noormeest. Kuna antropoloogi suur hobi oli inimjuuste kogumine, andis ka aborigeen talle tuti oma juustest. Ligi 90 aastat hiljem õnnestus teadlastel selle tuti põhjal kaardistada maailma vanima rahvastiku pärilik materjal, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

2010. a avastas Taani professor Eske Willerslev, et juuksed on mineviku DNA suurepärane allikas. Selle ajani polnud teadlased DNA-uuringutes juukseid kasutanud, sest DNA laguneb juuksekarva rakkudes juba inimese eluajal. Tänu uuele tehnoloogiale on aga isegi kehvad jäänused kasutatavad.

Eske Willerslev teadis, et Cambridge’is Leverhulme’i inimese evolutsiooniuuringute Keskuses (Leverhulme Centre for Human Evolutionary Studies) asub hiiglaslik juukseproovide kogu, mille oli kokku korjanud antropoloogia isa Alfred Cort Haddon.

Juuksed olid Haddoni kirg, ta rajas suure osa oma karjäärist inimrasside klassifitseerimisele nende füsioloogiliste – ja eriti nende juuste – erinevuste põhjal.

Haddoni kogust leidsid Eske Willerslev ja tema kolleegid huvitava juuksetuti, mis kuulus ühele Austraalia Kalgoorlie aborigeenile.

Uurimise seisukohast oli juuksetutt paljulubav, sest Kalgoorlie asub kõrbes nii kõrvalises paigas, et sealsed aborigeenid ei kohanud eurooplasi enne kui alles 19. sajandi lõpus. Seega pärinesid need juuksed „puhast tõugu“ põliselanikult, kelles ei olnud Euroopa ega Aasia verd.

Miljonist tükist koosnev pusle

Eske Willerslev kasutas DNA eraldamiseks vaid 0,6 grammi juukseid ja selle põhjal kaardistas ta juuste omaniku genoomi.

Juustest pärit DNA oli kohutavas seisukorras: kui tavaliselt moodustavad DNA pikad, mitmest miljonist DNA alusest koosnevad ahelad, siis selle aborigeeni juuste DNA oli lagunenud tükkideks, milles oli keskeltläbi 69 alust.

Loe veel

Võimsad arvutid panid selle hiiglasliku, miljonitest DNA tükkidest koosneva puslepildi aga kokku ja rekonstrueerisid algsed DNA ahelad.

Varajased inimesed vallutasid mere

Võrrelnud aborigeenide pärilikkusematerjali tänapäeva inimese genoomiga, tõestasid teadlased, et aborigeenide esiisad lahknesid Aafrikas teistest tänapäeva inimestest esimesena, ligi 70 000 aasta eest.

„Tegelikult on aborigeenid esimeste maadeavastajate järeltulijad ja nad jõudsid Austraaliasse vähemalt 50 000 aastat tagasi,“ sõnas Willerslev.

Aborigeenide genoom on geneetikute jaoks juba pikka aega olnud ihaldusväärne objekt, mis aitaks kaasa meie esiajaloo uurimisele.

1970. aastaist alates on teadlased mõistnud, et väljaspool Aafrikat elavad inimesed on geneetilises plaanis uskumatult sarnased.

DNA­-analüüside põhjal on teadlased välja arvutanud, et me kõik põlvneme kõigest 6000 indiviidist, kes elasid Aafrikas ligikaudu 75 000 aastat tagasi.

Nende inimeste järeltulijad on muljetavaldaval viisil koloniseerinud kogu Aafrika-välise maailma. Ja üllataval kombel võib nende esimesi jäänuseid leida mitte Lähis-Idast, vaid peaaegu teiselt poolt maakera, Austraaliast, täpsemalt Mungost, mis asub Sydneyst 750 kilomeetrit läänes.

Kaks sealset skeletileidu näitavad, et praegusaja inimesed elasid sellel viljakal maal nüüdseks ammu kuivanud Mungo järve kaldal vähemalt 40 000 aasta eest. Sinna jõudmiseks pidid inimesed kiiremas korras olema koloniseerinud terve ranniku Aafrikast Austraaliani.

See, et inimesed suutsid ületada kahe eelajaloolise mandri vahelise tugevate hoovustega avamere, võib olla ajaloo suurim kangelastegu.

Kuidas nad sellega hakkama said, ei tea keegi, aga spekulatsioone on mitu. Alates sellest, et merele läksid vaid üksikud indiviidid, kuni selleni, et nad oskasid merd sõita ning avamere ületamine oli nende jaoks lihtne.

Oli kuidas oli, kuid korda see neil läks, ja kõige põnevam küsimus on see, kas aborigeenid on nende järglased ja seega Aafrikast välja rännanud täna­päeva inimese otsesed esiisad.

Varane väljarändamislaine

Eske Willerslev võrdles uut genoomi 1220 indiviidi genoomiga, kes pärinesid 79 Aasia, Euroopa ja Aafrika rahva seast.

Võrdluste tulemused näitavad, et aborigeenid, eurooplased ja asiaadid sarnanevad rohkem üksteise kui aafriklastega, ning see tulemus sobib kokku ettekujutusega, et kõik väljaspool Aafrikat elavad inimesed põlvnevad ühest ühisest Aafrikas elanud inimrühmast.

Need tulemused näitavad ka seda, et eurooplased ja asiaadid sarnanevad üksteisega palju rohkem kui aborigeenidega.

Kui teadlased arvutasid välja rühmade lahknemise aja, said nad tulemuseks, et aborigeenide haru lahknes asiaatidest ja eurooplastest 62 000 kuni 75 000 aastat tagasi, samas läksid aga asiaadid ja eurooplased lahku alles 25 000 kuni 38 000 aastat tagasi.

Järelikult on aborigeenid väga vara Aafrikast välja rännanud inimeste järeltulijad, kes jõudsid välja Austraaliasse ja jätsid vähemalt 40 000 aastat endast Mungo äärde maha arheoloogilisi säilmeid.

Maailma muuseumides on peidus tuhandeid juukseproove ning nagu Eske Willerslev on näidanud, võime tänu juustest pärinevale DNA-le jõuda väiksemate etniliste rahvusrühmade ajaloo palju üksikasjalikuma mõistmiseni. See võib anda meile võimaluse õppida väga täpselt tundma eelajaloolisi koloniseerimismarsruute.

Aborigeenide must ajalugu

Austraalia aborigeenid said läänemaailmale tuntuks siis, kui britid alustasid 1788. aastal Austraalia koloniseerimist.

Tollal elas seal umbkaudu 750 000 põliselanikku, kes olid jagunenud 500 väikeseks rühmaks ning kõnelesid enam kui 200 keelt.

Kohtumine eurooplastega kujunes neile katastroofiks. Koloniseerimine oli vastuolus pärismaalaste ühiskonnakorraldusega, mille järgi oli maa eraomandus mõeldamatu, ja see põhjustas suuri konflikte.

Põliselanikud aeti igalt poolt välja ning aastaks 1930 oli neid alles vaid 40 000.

Aborigeenid said hääleõiguse alles 1960. aastail ning nad hakkasid jälle võitlema paremate elutingimuste ja suurema palga eest.

Kõikidest pingutustest hoolimata elab tänapäeval halbades tingimustes ja kuulub ühiskonna põhjakihti 550 000 pärismaalast.

Imelise Ajaloo ja Imelise Teaduse raamatuklubilt ilmub septembri lõpus Yuval Noah Harari teos „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“. Uuri lähemalt ajalooraamatud.ee.