Ring ümber Baltikumi | Põnevad paigad Lätis ja Leedus, mis väärivad avastamist

 (2)
Ring ümber Baltikumi | Põnevad paigad Lätis ja Leedus, mis väärivad avastamist
Mootorratturid DaugavpilsisFoto: erakogu

Kuna sel suvel on eestlaste huvi sise- ja lähiturismi vastu suur, siis on just paras aeg avaldada headest nõuannetest tulvil reisilugusid kodumaalt ning naaberriikidest, mis on pärit Mart Miku reisiraamatust "Minu moto". Katkendit Eesti ringreisist saad lugeda SIIT.

Mart Miku „MINU MOTO. 121 reisipäeva Baltikumist Balkanini ja Skandinaaviast Alpideni sõnas, pildil ja kaardil erineb teistest reisiraamatutest üsna mitmel põhjusel. Esiteks on selles meetri täpsusega toodud ära tavapärasest suuremat sõidunaudingut pakkuvad asfaltteed Eestis ning kogu Euroopas. Teiseks kaasneb iga päeva kirjeldusega eksklusiivselt ja detailiderohkelt kujundatud Regio kaart. Kuna autor on kõik need teed viimase kümne aasta jooksul isiklikult läbi sõitnud, võtab ta omamoodi vastutuse, et kellelgi ei tuleks pettuda. Vaatamata motohõngulisele pealkirjale sobivad nõuanded teede, ööbimiskohtade ja vaatamisväärsuste kohta võrdselt suurepäraselt liiklemiseks nii mootorratta, auto kui ka jalgrattaga.

KATKEND RAAMATUST

RING ÜMBER BALTIKUMI

Kui mitte arvestada põhikooliaegseid klassiekskursioone ja üksikuid üldtuntud turismisihtkohti nagu Sigulda, Jūrmala, Riia, Vilnius ja Palanga, kipuvad Läti ja Leedu jääma eestlastele pahatihti transiidimaadeks, mida läbides valitakse kõige kiiremad magistraalid, et ööseks iga hinna eest vähemalt Poolani välja jõuda. Siis ei olegi midagi imestada, kui ettekujutus kahest naaberriigist kipub jääma ühekülgseks ja hinnangud vaatamisväärsuste kohta üsna kasinaks.

Seotud lood:

#9 Rāzna — Daugavpils — Vilnius — Druskininkai

Hommikul tervitati kogu seltskonda võileibade ja tõhusa „pätikohviga”. Jah, kohvipuru kruusi põhja ja keev vesi peale on juurdumus, millest lätlased ilmselt niipea ei loobu, kusjuures piirkonniti mingit erinevust selles suhtes märgata ei ole. Vihma enam ei sadanud, alustasime esmalt mööda teed number P55 kuni Dagdani, sealt paremale P60 peale, kuni vasakut kätt peatusime üsna omapärases kohas nimega Kristus Karaļa Kalns („Kristus kuninga mägi”). Tegemist on muljetavaldavate mõõtmete ja sakraalsetel ainetel loodud puuskulptuuride pargiga, mille rajajaks on kunagine katselendur Ēriks Delpers.

Latgales on üldse asjad religiooniga omamoodi. Piirialadele omaselt on rahvastiku koosseis kirev ja eri ajastutel sügavaid jälgi täis tallatud. Nii on see maanurk saanud pelgupaigaks näiteks vanausulistele ja Poola aegade pärandina on valdav mõju hoopis katoliku kirikul. Napilt kolme kilomeetri kaugusel puuskulptuuridest asub keset männimetsi katolikus maailmas väga tunnustatud Aglona klooster ja kirik, mille 60 meetri kõrguste tornide juurde saabub igal aastal kümneid tuhandeid palverändureid. 1993. aastal külastas pühamut paavst Johannes Paulus II, siis olla kohal viibinud lausa 300 000 inimest!

Aglona kirik. Foto: erakogu

Aglonast jätkasime sõitu Krāslava kaudu kuni Daugavpilsini. Vaatamata kulunud väljendile, on just „kontrastid” see sõna, mis kogu seda piirkonda ja päeva kõige paremini iseloomustavad. Napoleoni armee hävitas Daugavpilsi kindluse esimest korda juba enne selle valmimist, 1812. aastal. Kuna kindlus paiknes strateegiliselt väga olulises sõlmpunktis, on seda korduvalt rünnatud ja taastatud. Isiklikult on garnisoni külastanud tervelt viis Vene tsaari. Teise maailmasõja ajal asus siin geto ja sõjavangide laager Stalag 340. Nõukogude perioodil kujunes müüridega piiratud hiiglaslikust territooriumist tavaline linnaosa, mille paljusid silikaatkivist monstrume ei ole jõutud veel pikali lükata. Ettekujutusvõimet appi võttes saab siin kunagi olema tegemist vapustava kompleksiga, renoveerimistegevus käib vilkalt ja kvaliteetselt, suur osa väravatest ja hoonetest on saanud endise välimuse ja uue funktsiooni. Otse peahoone ees asuvast parklast saab külastada nii kunstinäitust kui ka kohvikut.

Järgmise lühikese peatuse tegime juba Leedumaal, Zarasais, et heita ülikõrgelt vaateplatvormilt pilk imekaunile samanimelisele järvele. Zarasaist edasi tasub valida tee number 102. Kindlasti ei ole see kõige otsem ühendus Vilniusega. Sellel teel saab külastada Ginučiai vesiveskit mesindusmuuseumi. Nüüd viib tee läbi Ignalina, koha, kus ei ole ega ole kunagi olnud tuumaelektrijaama — see asus hoopis Visaginases, Ignalinast 50 kilomeetrit kirdes. Kahel rattal liigeldes peab kindlasti valima tee number 114 läbi Labonoro järvestiku pargi ja suunaks Molėtai, mis mõningate naljahammaste sõnul pidi leedu keeles tähendama „üles-alla”. Äärmiselt tore sõiduelamus, kus päris mitmed künkad ei toonudki tipus kaasa harjumuspäraseid käänakuid, vaid selle asemel tekkis hetkeline kaaluta oleku tunne.

Peatus Zarasais. Foto: erakogu

Ka pärast Molėtaid tasub jätkata magistraali asemel teel number 172 suunaga Paberžė, mis lõpuks viib ikkagi Vilniusesse. Kaks tundi hiljem Druskininkais näitas päevane läbisõit 524 kilomeetrit. Seda suurem oli rõõm istuda valgete linadega kaetud õhtusöögilauda ajaloolises hotellis Hotel Europe Royale, mille ees tõid iga tunni tagant tuntud muusikapalade rütmis töötavad valgustatud purskkaevud nii mõnegi vaataja ammuli suhu Las Vegase nime.

Läti puhkekeskusi ja motelle tasub otsida internetileheküljelt www.viesunamiem.lv, Leedu maaturismi assotsiooni ööbimiskohad on leitavad saidilt www.atostogoskaime.lt.

Raamatu saad tellida kirjastuse Helios kodulehelt või osta raamatupoest.