Reisisoovitus tulevikuks: kui maailma lõpp on käes, tasub minna just Viini — loe, miks!
Ka nemad naudivad Viinis olemist, kevadise päikese käes ehk eriti. See, mis nii kohalikke kui reisijaid üle maailma Austria pealinnas vaimustab, tõi Viinile 2019. aastal järjekordselt maailma elamisväärseima linna tiitli. Ja seda vaatamata sellele, et minu kogemuse kohaselt puhub seal pidevalt tuul, rohked ehitustandrid ajavad ka parima orienteeruja segi ja hinnad imekaunites kohvikutes kuuluvad kalleimate hulka.
Sellel nädalal tulid tänavatele end näitama ja Viini nautima Bobod — viinilik väljend, mis on kokku pandud sõnadest Bourgeois Bohemien, mille all mõeldakse hästi teenivaid noori akadeemilise haridusega inimesi, kelle tunnuseks on disain-jalgratas ja disain-lapsevanker. Et Viini ühistransport edasi töötada saaks, selle jaoks on Wiener Linien 3D printeritega hakanud oma töötajatele trükkima ka pleksiklaasist näokaitseid. Ka maske valmistatakse töötajate jaoks ise, professionaalsete õmblejte poolt.
Foto : Wiener Linien
Tegelikult saan ma sellest vaimustusest väga hästi aru, sest kõigepealt on Viin lihtsalt väga ilus. Ja innovatiivne. Ja seda isegi koroonapandeemia ajal. Linnapilti on ilmunud grafiti, mis on viiruse teemaks võtnud, ja seal heidetakse nalja ka puhkenud tualettpaberi paanika üle. Nii võib ühelt grafitilt lugeda „Share your toilet paper!” (e.k jaga oma tualettpaberit), teisel kutsub inimmasin üles käsi pesema. Ka viirus ise on ilmunud välja O-tähena sõnas load. Tuleb oodata, kuni on selge, kas oled nakatunud, selgitavad sõbrad, mis sellega mõeldud on. See on sotsiaalmeedia kõige rohkem jagatud pilt ja juba on sellest grafitist teises Viini linnajaos, otse Doonau kanali ääres, saanud Viini koroonakriisi sümbol. Mõni grafiti näitab end ka ühiskonnakriitiliselt: „oled ise endale kõige lähemal,” on kirjutatud müürile ja selle kõrval pungil poekott.
Innovatiivsus ei piirdu aga mitte ainult grafitiga müüril, vaid läheb ka loodusesse, sest Viini elanikud hindavad urbaansuse ja looduse kooslust — seda linnas, kus teda läbivas kuulsas sinises Doonaus võib ka ohutult ujuda. Ja Doonau saarel jalgu puhata. Iga-aastane Doonau festival jääb meie kurvastuseks küll ära, aga selle eest viiakse saarele lambad. Elamisväärse linna juurde kuuluvad nimelt ka 70 lammast, kes mai alguses hakkavad saarekesel rohtu niitma. Nende valdusesse antakse 73 000 ruutmeetrit. Koos karjusega ning mobiilse taraga, mis annab neile liikumisvabaduse, loovad nad saare rohumajanduses korra majja, aga mitte ainult. Kliima soojenemine on nimelt kaasa toonud muutusi selles Viini linna kõige suuremas ökosüsteemis ja nii on leitud lammaste näol mitte ainult soodne, vaid ka looduse jaoks parim variant, sest lambad jätavad rohukõrred erineva pikkusega, mis soodustab sealsete elanike mitmekesisust. Pealegi ei saa tillukesed elanikud siis niidumasinate all surma ja lammaste korrashoiutegevus on ka tunduvalt vaiksem. Tegemist on Viini linna pilootprojektiga „DICCA”, mis tähendab „Danube Island Climate Change Adaption”, millele aitab kaasa Euroopa Liidu LIFE programm. Sel aastal lubab linnavalitsus, et paneb üles ka sildid, mis pööravad külastajate tähelepanu sellele, et ka lammastega tuleb turvalist vahet hoida, sest oodata on, et palju huvilisi tuleb uurima seda iidset, tänaseks juba haruldaseks saanud Kraineri kivilamba tõu eksemplare.
Doonau saareke on linna jaoks oluline roheala, nagu ka Wienerwald või Prater, sest need jahutavad linna, kuna viimastel aastatel on suvekuud muutunud linnas raskesti talutavaks, kuumenenud asfaldi ja temperatuuridega üle 40 kraadi.
Loomulikult ei kaota viinlased ka eriolukorras oma viinipärast huumorit, mis on saanud nimeks „Schmäh” ja nii on Originaal Viini lumepallimanufaktuur lubanud endale tualettpaberi paanika üle nalja heita. Ja seda nii edukalt, et nende uusim toodang esimese hooga juba otsa sai. Ettevõtte šeff Erwin Perzy ütles, et temani kohe kuidagi ei jõua, miks Austriast Austraaliani inimesed tualettpaberi riiulid jäägituks ostavad, ning pani seetõttu klaaskuulidesse, kus tavaliselt peitub kaunis kiriku makett ja loksutades sajab lund, tualettpaberirulli. Vaevalt veebipoodi ilmunud, olid need Klopapier-Schneekugeln ehk vetsupaberi lumepallid paari tunniga otsas ja pood tuli kinni panna, sest töötajaid on firmas praegu olematu arv.
Vaata pilte ja videoid “vetsupaberi lumepallidest” SIIT!
Aga Viin ei oleks Viin, kui ta ei kasutaks võimalust laulda oma teist hümni, mida me Viinis koos olles oleme Austria iseseisvuspäeval autoga ringi sõites laulnud nagu teisedki viinlased, sest laul kõlab sel päeval iga kahe tunni tagant raadiost. Austria raadio otsustas lasta Rainhard Fendrichi laulu „I am from Austria” kõikidele, kes pidid kodus istuma, ja ka Viini politsei leidis, et see on hea võimalus jääda oma kontrollsõitudel šarmantseks — sest Viinil on ka kuulsus olla kõige šarmantsem linn maailmas — ja lasi laulu politseiautode valjuhääldajatest.
Kuula Rainhard Fendrichi intervjuud ja ja laulu:
Aga siin on Rainhard Fendrich veel noor ja ilus, ka mina kohtusin temaga tol ajal:
Ja Viin ei oleks Viin, kui eriolukorras ei mõeldaks ka kalmistutele — linnas, milles on eriline surmakultus. Kui meedia teistes riikides kurvastab, et lahkunuga ei saa nüüd isegi hüvasti jätta, siis Viini kalmistute valitsus pakub platvormi „digitaalne kalm” ja striimib matusetalituse otse koju ning süütab kalmul ka küünla.
Viini muuseum on juba alustanud objektide kogumisega koroona ajast, kuidas anda tulevastele põlvkondadele edasi see, mida pandeemia viinlaste argipäeva tõi. Ja kuigi Viin on esimeste seas, kus koroonapiiranguid lõdvendati, siis loodan ma edasi, et kehtima jääb Austria helilooja Gustav Mahleri ütlus, et kui maailma lõpp käes on, siis tasub just Viini minna, sest tegelikult jõuab sinna kõik 50 aastat hiljem.
Vaata ka fotokollaaži Viini kaunimatest paikadest:
