Reisikiri Vanuatult, 2.osa: Inimesi enam ei sööda

 (2)
Reisikiri Vanuatult, 2.osa: Inimesi enam ei sööda
Traditsiooniline naiste tants Vanuatul.Wikimedia

Hommikul, või täpsemalt väljendudes öösel, ärkasime kukelaulu peale. Kui Eesti kuked kirevad päiksetõusu ajal, siis Vanuatu kukkedel on loll komme kireda täiesti suvalisel, aga enamasti kõige magusama une ajal.

Vara tõusmise vastu pole mul midagi, aga kui kriiskavad linnud keset ööd üles ajavad, siis see ajab vihale küll. Minusuguse lääne inimese jaoks pole Vanuatul pimedas midagi teha, sest enamikes kohtades pole elektrit. Päike tõusis Tannal umbes pool kuus, aga kuked hakkasid juba kella nelja ajal kirema. Kukelaulu võis ülivarajastel hommikutundidel kuulda isegi pealinn Port Vila tänvatel.

Kõikjal Tanna saarel olid musta vulkaanilise liivaga rannad ja mõnes kohas kuumavee allikad kümblemiseks. Aga seal olid ka mõnekümne kraadi võrra kuumemad allikad, kus võis süüa teha. Palav oli niigi, kuumaveeallikatesse läheks pigem jahedama ilmaga. Läksin ookeani ujuma, aga ka seal ei pääsenud vulkaanist ja geotermaalsest aktiivsusest. Vees olles ei saanud liiga kaua ühe koha peal seista, sest veealune liiv oli nii kuum, et kõrvetas lausa jalgu.

Pärast seiklusi Tanna saarel lendasime tagasi Port Vilasse ning kohalik buss viis meid Efate saare põhjarannikule, kust juba paistis järgmine sihtkoht - umbes Kihnu suurune Pele saar, mis pole kuulus mitte millegi poolest. Seal pole elektrit ega poodi, ainsaks vaba aja tegevuseks tundub kõigil olevat puhkamine.

Seotud lood:

Buss teel Port Vilasse. Foto: Wikipedia

Inimesi enam tõesti ei sööda

Vanuatulaste toidulaud on lihtne ja tervislik. Inimesi seal enam ei sööda. Söögilaual on tähtsal kohal riis. Riisi kõrvale süüakse tihti mõnda tärkliserikast juurikat nagu maniokk, jamss või taro ja muid värskeid saadusi, mida oma põllul kasvatatakse. Endiselt on põhiliseks põllupidamise viisiks alepõllundus ja selle tõttu võib sageli näha keset metsi kõrgumas suitsusambaid. Peamiseks saarelõhnaks, mis igal pool tooni andis, oli ka just lõkke lõhn.

Loe veel

Pele saar on puhkamiseks loodud. Ainsateks helideks on seal rannale loksuvad lained ja loomulikult öösel kirevad kuked. Türkiissinised veed, kõiksugu erinevaid värvilisi koralle, valged liivarannad ja päikseloojangud. Inimesi nägi Pele saarel kahtlaselt harva, oma võõrustajat nägin ainult siis kui ta sööki serveeris.

Minu võõrustaja Pele saarel oli üks muhe keskealine mees nimega Mark, kes räägib tugeva aktsendiga inglise keelt, aga on muidu tagasihoidlik ja napisõnaline. Minu küsimustele vastas ta alati lakooniliselt "yes" või "okay". Üleüldse üllatas mind kohalike temperament. Enamik vanuatulasi keda kohtasin olid pigem põhjamaise temperamendiga eestlaste kui jutukate ja üsna lärmakate austraallaste moodi. Nad on rahulikud, räägivad tasasel häälel ja on isegi pigem ujedad. Mind hämmastas nende lõõgastunud olek, see, kuidas nad vaikselt kulgevad. Sageli nägi neid puu all rahulikult kambakesi niisama sõnatult istumas ja vaatamas uneleva näoga nagu oodataks ühiselt midagi või kedagi. Neil pole vaja kuhugi puhkama sõita, neil paistab koguaeg puhkus kestvat. Aega nendel saartel justkui ei eksisteeriks.

Küsisin ühel päeval meie võõrustajalt Markilt, kui vana ta on ning pika mõtlemise peale vastas ta: "Ma olen sündinud aastal 1960, seega ma olen kas 52 või 53 aastane." See iseloomustab hästi siinset aja kulgu. Vanuatu on veel aastas 2013 või isegi aastas 2012, kuigi seal elades vist tõesti pole vahet, mis aasta parasjagu on. Aastaringselt on mõnus nagunii.

Vee all on alati kaunis

Välja arvatud ajal, kui Vanuatut orkaanid laastavad. Erinevalt teistest saartest võis Pele saarel näha hulganisti murdunud puid ning Marki sõnul rikkus orkaan Pam kõvasti ka koralle. Sellele vaatamata nägi Pele veealuses maailmas palju põnevat. Kõige põnevam oli näha lähedalt suurt, meetrise läbimõõduga merikilpkonna, kes rahulikult põhjas merirohtu nosis ja mulle otsa vaatas, maski ja snorkliga olevust nähes ehmus ning seejärel kiirelt oma teed ujus.

Merikilpkonnad on muide väga targad loomad. Mark rääkis, et kui kilpkonnad tulevad oktoobris-novembris rannale munema, võib selle järgi ennustada, kas lähikuudel on mõni suurem orkaan tulemas. Kui kilpkonn muneb veepiiri lähedale, tuleb rahulik aasta, aga kui kilpkonn tuleb munema veest kaugele, võib oodata orkaani. Looduse jälgimine on siin ellu jäämise küsimus.

Pele saarel logeleldes tekkis mõte minna Epi saarele, mille rannikuvetes võib hea õnne korral näha dugongi. Lennupiletid Epile olid kallid ja laevaga minek tundus paeluv juba selle kogemuse poolest. Olin varem laevakapteniga telefonitsi rääkinud ja teada saanud, et laev väljub kell üks. Hommikul laeva juures sagivate meeskonnaliikmete käest üle küsides sain vastuseks, et laev väljub kas 10:30 või kell 11. Laev lastiti paksult kõikvõimalikku kaupa ja inimesi täis ning lõpuks väljus see kell 12:30, ehk saareaja järgi küllaltki täpselt.

Sättisime end räpastele, ent pehmetele istmetele maha ja olime pikaks merereisiks valmis. Peale meie oli laevas veel kaks valget inimest, ülejäänud olid kohalikud. Laev nimega Big Sista nägi välja nagu endine luksusjaht, mis on kauba- ja reisijateveo käigus totaalselt ära läbustatud. Kõigele lisaks tundsid ennast pehmetel istmetel koduselt täid, kuigi kohalikud ei lasknud nendest endid eriti häirida. Meil valgetel inimestel möödus aga terve kaheksa tunnine merereis täide ja merehaigusega võideldes.
Järgmisel hommikul laenutasime kohalikelt süstad ja läksime Lameni lahele dugongi otsima. Dugong, kellele kohalikud on nimeks pannud Bondas, pidavat inimestega hästi läbi saama. Aga suurest lahest ühe dugongi otsimine sarnaneb raskusastmelt heinakuhjast nõela otsimisega, vaatamata sellele, et vee läbipaistvus on üle 20 meetri. Küllap Bondas nosis põhjas merirohtu ja ei teinud inimestest väljagi. Lohutusauhinnana nägime suuri merikilpkonni, keda Lameni lahes oli sama palju kui mujal Vanuatul öösel kirevaid kukkesid.

Natuke pettunult selles, et dugongi ei näinud, läksime magama ja valmistusime järgmise päeva pikaks meresõiduks.