Peatun ühes Salvatore Palermo korteritest. See on küll ühetoaline korter, kuid väga suur. Olemas on köök, telekas, pesumasin ja kena rõdu. Korteri lähedal on mitu ilusat platsikest ja mereni viib seitsmeminutiline jalutuskäik.

Olen veetnud Palermos ligi kaks nädalat, kuid Salvatore perekonnaga pole ikka veel kohtunud. Esialgu olid ämm ja äi külas, seejärel jäi Salvatore haigeks. Mitte et mul siin kesklinnas halb oleks, aga äkki mingit peret polegi olemas? Müüb mu veel prostituudiks. Okei, väga tõsiselt ma seda ei mõtle. Aga pere nägemist ootan küll.
Kui Salvatore mind lõpuks enda koju viima hakkab, saan teada, et olen asjadest valesti aru saanud. Salvatore perekond ei elagi Palermos, vaid Ficarazzis, mis asub Palermo linnapiirist veidi väljas.
„Mu abikaasa on Sitsiilias elanud kümme aastat, aga ta igatseb ikkagi Peterburi järele. Kolisime aastaid tagasi tema soovil linnast maale oma majja, aga nüüd räägib ta kogu aeg, et tahab siit minema. Ta tunneb end majas vangis, sest tal pole võimalik igal ajal sealt ära minna. Juhilube tal ei ole. Sõpru ka eriti mitte. Ta on väga ilus naine, aga ebakindel. Ja kergelt üksildane. Tee talle komplimente: sul on armas seelik või kaunis maja. Tihti need kõige ilusamad naised ongi üksildased. Keegi ei julge eriti läheneda, sest kaunist ja vaikset naist peetakse ülbeks,“ jutustab Salvatore.
Miks ta siis esialgu üldse tahtis oma majja kolida?“ imestan mina.
Salvatore hakkab naerma. „Mõned aastad tagasi ennustati maailmalõppu. Minu naine uskus seda. Ta tahtis kolida oma majja ja hakata kartuleid kasvatama. Aga maailmalõppu ei tulnudki, nii et elame majas ikka veel. Kartuleid ka ei kasvata.“
Sõidame kõigepealt kooli juurde, sest kolmandas klassis õppiv Alessandro on vaja koju tuua.
„Tere!“ ütleb Alessandro mulle vene keeles.
„Tere, Alessandro. Ma tahaksin sinuga itaalia keeles rääkida,“ ütlen poisile.
„Jah, sa räägi Liinaga itaalia keeles. Iga kord, kui ta midagi valesti ütleb, siis paranda teda,“ lisab Salvatore.
„Aga mina sain aru, et ta ei oska itaalia keelt,“ imestab Alessandro.
Ta küünitab juhiistmel istuva isani ja sosistab midagi. Salvatore vastab kõva häälega: „Me oleme Liinaga kokku leppinud, et ta jääb siia detsembrini. Aga kui talle meeldib, võib ta pärast jõule tagasi tulla.“
Alessandro on üks rõõmsameelne poiss, kes aina lobiseb. Tõeline itaallane. Ta võidab mu südame esimese hetkega.
Koduuksel ootab meid aga Salvatore abikaasa Tatjana, süles pisike preili Marianna. Kuigi Marianna esialgu võõristab, siis juba esimese päeva lõpuks istub ta mul hea meelega süles. Ta on imearmas tüdruk.
Vaatan Tatjanat. Salvatorel oli tema osas õigus: ta on pigem vaikne ja esialgu võib tema osas vale arvamus tekkida. Tatjana on pikk ja sale naine ning tal on hästi tugevad näojooned. Minu arvates sobiks ta modelliks.
Samamoodi nagu minu Venemaa tädi Vilma, armastab ka Tatjana õhtuti pärast sööki istuda ja teed juua.
„Ta alati naerab minu üle, et ma joon nii palju teed,“ ütleb Tatjana, viidates Salvatorele.
Kuna viimased kuu aega Venemaal olen joonud teed iga päev, jään Tatjanale hea meelega seltsi.
„Nüüd on Alessandro koolilaps ja me ei saa eriti tihti Peterburis käia,“ kurdab Tatjana. „Ma mõtlen iga päev Peterburile. Alati linnatuled, palju inimesi ümber. Mulle ikka meeldiks elada linnas, mitte maal.“
„Aga teil on ju nii ilus kodu. Lastel hea mängida,“ kiidan. Ma ei ütle nii seetõttu, et Salvatore palus mul seda teha. Ma arvan siiralt, et tema pere ja kodu on suurepärased.
„Linnas, eriti just Peterburis, oleks ikkagi parem elada,“ leiab naine.
„Kas sinu kodu on siis Peterburis või Palermos?“ uurin.
Tatjana satub kimbatusse. „Kodu on ikkagi Palermos, sest mu perekond on siin. Aga hing Peterburis,“ sõnab ta.
Tatjana on alati minu vastu meeldiv ja lahke, kuid peagi selgub üks tõsiasi. Ta ei taha, et ma seal oleksin.
„Mida Liina võiks sinu aitamiseks teha?“ uurib Salvatore Tatjanalt.
Naine söödab parajasti Mariannat ja on natuke tusane. „Anna sina talle midagi teha. Sina kutsusid ta siia, mina olin vastu. Järelikult sa ise otsustad, mida ta tegema peaks!“ põrutab Tatjana.
Kergitan kulmu. Salvatore väitis mulle, et tema abikaasa oli minu tulekuga nõus. Küsin oma uuelt ülemuselt selle kohta.
„Ma olen juba aastaid talle rääkinud, et peaksime kellegi appi võtma. Ma näen, et tal on kõik üle pea kasvanud: suur maja ja kaks väikest last. Tema oli alati sellele vastu. Tead küll, ikkagi võõras inimene majja. Aga nüüd ma tegin selle otsuse ise ära,“ selgitab Salvatore. „Juba see on suur abi, kui sa oled päevas mõne tunni Mariannaga. Hetkel ta veel ei taju seda.“
Ma satun tihti kuulma, kuidas nende kahe maailmad ja arvamused põrkuvad. Aga ma ignoreerin alati seda kõike. Mina pole see, kes peaks siinkohal arvamust avaldama.
***

Sitsiilia köögi klassika - pasta sardiinidega.

Olen varasemalt oma sünnipäeva välismaal tähistanud kaks korda ja kõik on olnud sellised ilusad numbrid. 18-aastaseks sain Moskvas, 21-aastaseks Hispaanias ja nüüd 25-aastaseks siis Sitsiilias. Pean sünnipäeva koos ühe vahva itaallaste perekonnaga.
„Sul on 25. oktoobril sünnipäev? Väga hea, siis saame teha ühe suure peo,“ ütleb Tatjana rõõmsalt. Selgub, et neil on plaanis minna Salvatore vanemate juurde pühapäevasele lõunasöögile.
„Aga ma tahaksin teha toitu, mida eestlased sünnipäevadel söövad,“ pakun välja. Plaanis on teha kartulisalatit.
„Kuule, sa ei hakka oma sünnipäeval ju midagi valmistama! Ära muretse sellepärast!“ on Salvatore teist meelt.
„Aga ma tahan! Eestis on normaalne, et sünnipäevalaps vaaritab toidulauale kõik asjad,“ vaidlen vastu. Minu ema teeb seda alati.
Salvatore kehitab õlgu: kui tüdruk tahab, siis tehku.
Päev enne mõtlen ümber. Kuna tuleb välja, et Salvatore ema ja isa juures söödetakse itaalialikult kõht täis, siis ma enda algeliste toitudega võistlema ei hakka. Teen hoopis lihtsa küpsisetordi.
See on õige otsus, sest mind söödetakse kurguni täis. Ka itaallaste kodus peab palju sööma. Ja kui on sünnipäev, peab veel eriti palju sööma.
„Ma rohkem enam ei jõua,“ ohkan, kui olen juba mitut toitu proovinud.
„Aga need on ju alles eelroad, me pole veel teise käiguni jõudnudki,“ teatab mulle selle peale Salvatore.
Oleme söögiteemadel juba varemgi temaga rääkinud. Kuidas on võimalik, et itaallased söövad nii palju, nii hilja ega ole paksud?
„Vahemere dieet. See, mida me sööme, ei sisalda eriti palju rasva,“ vastas Salvatore toona.
Otsustan söömisest natuke puhata ja keeldun viisakalt lasanjest.
„Oled sa üldse varem lasanjet söönud?“ uurib Salvatore.
Noogutan naeratades.
„Kus sa lasanjet oled söönud?“
„Eestis.“
„Ema!“ karjatab Salvatore äkki. „Too Liinale kohe lasanjet. Ta on seda ainult Eestis söönud.“
Niisiis olen ma ikkagi sunnitud veidi lasanjet proovima. Väga hea on, ei saa kurta.
Itaalia köögi juurde käivad kuulsad pitsa ja pasta ning seda süüakse väga palju ka Sitsiilias. Teisalt on rikas ka Sitsiilia köök ise. Hästi populaarne on Palermo tänavatoit ning seda valmistatakse ka sünnipäevadel. Minu lemmikuks Palermo tänavatoidust saavad arancina’d, mis on õlis praetud pirukad (tavaliselt) liha-riisitäidisega. Kui Itaalia köögis ei kasutata nii palju õli, siis Sitsiilias juba rohkem.
Kui meil on mitu käiku hõrgutisi söödud, otsib Salvatore välja pruuni paki. „Näed, meil on sulle kingitus ka,“ ütleb ta. See on itaaliakeelne raamat Sitsiilia kohta.
„Ema, kas sul tordiküünlaid on?“ küsib Salvatore vanem õde Ida, kes on samuti perega lõunasöögile tulnud. Pärast sahtlites sorimist leiavad nad ühe ja panevad selle küpsisetordi peale. Nüüd saab minu ülesandeks küünal ära puhuda.
„See tort on nii hea,“ kiidab Ida abikaasa Aldo.
„Appi, kui hea! Kas see on traditsiooniline Eesti kook?“ mõmiseb ka Salvatore.
„See on tavaline küpsisetort, ma ei tea, kust see pärit on,“ jään veidi kimbatusse.
Tegelikult pole ma kindel, kas neile maitseb tort päriselt või on nad viisakad. Itaallased kiidavad toitu alati, ka siis, kui see neile tegelikult eriti ei maitse. Sellist toidu taevastesse kõrgustesse kiitmist õpetatakse Itaalias juba lapseeast saadik.
Kui jõuame koju, küsib Alessandro: „Millal ma midagi süüa saan?“
„Vanaema juures oli ju nii palju süüa. Kas sul on tõesti juba kõht tühi?“ imestan mina.
„Tegelikult need asjad seal vanaema juures ei maitsenud mulle eriti. Ma ütlesin talle küll, et kõik on nii hea, sest ei tahtnud tema tundeid haavata,“ selgitab Alessandro.
Võta siis näpust, kas toidu kiitmine teeb sind silmakirjalikuks või viisakaks. Pigem vist ikkagi viisakaks? Eriti lapse puhul.
***
Võõrasse riiki elama kolimine on justkui elu nullist alustamine. Leida tuleb uus töö, uued inimesed enda ümber, uued tegevused. Viimase aasta jooksul olen ma kolm korda kannapöörde teinud ja uude kohta elama läinud: kõigepealt Puerto Ricosse, siis Brasiiliasse ja viimaks Sitsiiliasse. Aastaid varem ka Hispaaniasse.
Olen selle aasta jooksul läinud kuhugi, leidnud sõbrad ning siis otsustanud või olnud sunnitud teed jätkama. Lahkudes jäid mul Riosse ja Puerto Ricosse maha mitmed head sõbrad. Palermos on aga olnud sõprade leidmine kõige keerulisem. Kõik oma uued tuttavad olen leidnud Couchsurfingu veebilehe kaudu.
Gianmarco on tõeliselt tore poiss. Käime tema ja ta sõpradega kontserdil ja kultuuriüritustel. Siis aga kolin ma Ficarazzisse ning need üritused jäävad ära. Niimoodi kaugenengi Gianmarcost.
Cristianoga käime mõned korrad väljas. Minu ülemus Salvatore kuulab lugusid värsketest sõpradest ja kommenteerib siis: „Itaalia mehed. Nad ei taha sinuga lihtsalt sõbrad olla.“
Istun Cristianoga kohvikus ja mõtlen, et peaksin talle väikese kontrolli tegema. Võtan telefoni kätte ja ütlen: „Oota hetk, mu poiss-sõber saatis sõnumi. Pean talle vastama.“
Tegelikult ei saatnud keegi mulle sõnumit. Ma tahan näha, kuidas Cristiano reageerib. Pärast seda vahejuhtumit oleme vaid paar korda internetis rääkinud, aga kohtunud enam mitte. Järelikult oligi Salvatorel õigus.
Davide on üks kõige huvitavamaid inimesi, keda Palermos kohtan. Ta on aastaid elanud Maltal ja nüüd ajutiselt Palermosse tagasi pöördunud. Kuna tema tööks on tõlkimine, võib ta seda teha igal pool. Davidega suheldes ei pea ma muretsema, et tema minus midagi muud nägema hakkab. Puhtalt sellepärast, et tal on poiss-sõber olemas.
Itaallased on avatud inimesed ja võtavad piisavalt kiiresti omaks. Aga kas see on päris sõprus või lihtsalt tutvus? Mina ei tunne, et ma Sitsiilias tõelisi sõpru leiaksin. Ainult terve hulga tuttavaid.
Imelised Sitsiilia rannad