Reisikiri: avara Šotimaa stereotüübid

 (1)
Reisikiri: avara Šotimaa stereotüübid
Gyleni kindlus Kerrera saarel.Fotod: autor

Suur ja avarana tunduv Šotimaa on Eestist pisut enam kui
poolteist korda suurem ja moodustab umbes kolmandiku Ühendkuningriigi territooriumist. Šotimaal elab 5,3 miljonit inimest.

Selle maa märksõnadena meenuvad kindlasti majesteetlik pealinn Edinburgh, viski, ruudulised meeste seelikud, vanadest aegadest tuntud ja kvaliteetne šoti villane riie, Loch Nessi järv ja selles elav ebamäärane koletis, mäed, golf.

Jaa, kõik on õige – veetsin Edinburghis mõned aastad tagasi nädalapäevad ja siiani on hinges šotlaste 16. sajandil elanud kuninganna Mary Stuarti kannatused, selgelt on silme ees kesklinna läbiv peatänav Kuninglik Miil (Royal Mile), vulkaanilise mäe otsas istuv romantiline kindlus, Holyroodi Palee, Šoti Rahvusmuuseumi, Rahvusraamatukogu ja –galerii hindamatud aarded...

Mehed käivad ka igapäevaelus siin-seal tõepoolest ringi ruuduliste seelikutega ja mõned neist puhuvad tänavanurgal turistidele torupilli. Maapiirkondades pidid ka lihtne töömees ja postiljon ilmuma ukse taha seelikus. Kilt – nii on selle rõivaeseme nimetus – ulatub oma päritolult tagasi Rooma aegadesse, väidetavalt andis selleks inspiratsiooni roomlaste tooga, kuid külmemas ja niiskes kliimas kasutatakse linase kanga asemel villast – lihtne, kas pole?

Loch Nessi koletis pidi ka ikka endiselt elama – Drumnadrochiti külas Nessi järve otsas on näitus arvatavast koletisest. Arvatakse, et koletist silmas esmakordselt Šotimaal varase kristluse levitaja Püha Kolumba. Ja seda juba 6. sajandil. Alates 1930ndatest aastatest on koletist püüdnud tabada agaramad fotograafid.

Seotud lood:

Kindlat pole midagi – arvatakse, et koletis on kas plesiosaurus, hiiglasuur angerjas või lihtsalt on oletatava koletise nägija liiga palju viskit tarbinud...

Ja mägesid, neid jätkub Šotimaal küllaga. Kokkuleppeliselt kutsutakse kõiki üle 3000 jala (~1000 meetri) kõrguseid mägesid Šotimaal munrodeks. Munrod on saanud oma nime parun Hugh Munro järgi, kes 20. sajandi algul püüdis Šoti kõrgematest mäetippudest teha nimekirja.

Munrosid loendatakse tänaseks 284.

Šotimaa kõrgeim mägi ja seega tuntuim munro on Ben Nevis (Beinn Nibheis – gaeli.k.), mille kõrgus on 4 409 jalga ehk 1 344 meetrit. Hinnanguliselt püüab igal aastal Ben Nevist vallutada 100 000 ronijat. Kellel tõsisem huvi, siis saab munrode kohta informatsiooni veebilehelt www.scottishsport.co.uk/walking/ munrolist.htm.

Viski. Selle kange kraami destilleerimise tehased ja degusteerimise kohad on teede ääres ning turistidele on välja töötatud spetsiaalsed viskirajad, millest tuntuim on Speyside Malt Whisky Trail Kesk-Šotimaal. Iga tehas arvab, et just tema märjuke on see parim, tema viski destilleeritud parimatest odralinnastest.

Kuid eks igaüks otsustagu ise...

Šotimaa on kaasaegse golfi kodumaa

Arvatavalt mängiti Euroopas golfi juba 14. sajandil ja on võimalik, et hoopis varem, juba rooma aegadel, kuid just Šotimaal sündis tõeline kirg mängu vastu, kust see levis Inglismaale.

18. sajandi keskel šoti gentlemani Duncan Forbersi poolt kirjapandud põhilised golfimängureeglid kehtivad ka tänapäevalgi.

Tuntuimad Šotimaa golfimängu keskused on Gleneagles ja St. Andrews. Viimane on ka linn, kus prints William ja Kate Middleton tudengitena kohtusid.

Valitsus, raha ja keel... ilma nendeta poleks ju riiki

…kuivõrd Šotimaad saab omaette riigiks pidada...

1997. aasta refendumi tulemusel loodi aasta hiljem Šoti oma Parlament, mis reguleerib maa poliitilist elu ja annab välja seadusi. Praegune parlament on omamoodi ajalooline jätk 13. sajandil tegutsenud parlamendile. Tollane parlament ja kogu maa inkorporeeriti 1707. aastal Inglise-Šoti Ühinemisakti tulemusel Ühendkuningriigi koosseisu. Praeguse valitsuse eesmärgiks on Šotimaa lahkulöömine Ühendkuningriigist. Juba praegu on Šotimaa haridust, religiooni ja poliitilist elu reguleerivad seadused küllalt erinevad Inglise ja Walesi vastavatest seadusesätetest.

Šoti pangad väljastavad oma rahatähti, mis on võrdsed inglise naelsterlinguga, kuid välimuselt viimasest täiesti erinevad.

Šoti Pangal on ka oma raha. FOTO: autori kogust

Inglismaal ja Walesis tavaliselt kergitatakse kulmu šoti raha nähes.

Väiksemad poed ei pruugi šoti rahatähti aktsepteerida, aga pankades pole probleemi. Šoti pank annab välja ka haruldast 100-naelast rahatähte.

Pisut keelest ka. Loomulikult on riigikeeleks standardne inglise keel. Sajanditetagusest ajast on kosmopoliitsesse inglise keelde jäänud paljud arhailised sõnad ja väljendid, mida mujal enam ammu ei kasutata, kuid on käibel veel Šotimaal.

Samuti on Šotimaal kasutatavas inglise keeles tugevalt märgatav skandinaavia ja viikingite mõju. Lisaks spetsiifiline pehme aktsent, mis on vahel nii tugev, et vastasrääkijast on raske aru saada. Naljahambad ütlevad, et šotlasel on kuum kartul suus, kui räägib. Mõned allikad annavadki inglise keele šoti variandile eraldi keele staatuse, mis on siiski ilmne liialdus. Teise keele puhul on tegemist algselt Šotimaal räägitava kelti keelte hulka kuuluva gaeli keelega.

Hinnanguliselt räägib praegu seda arhailist keelt veel umbes 80 000 inimest, seda peamiselt Lääne- ja Loode-Šotimaa saartel. Nagu teistegi kelti keelte, eriti walesi keele puhul püütakse keelt taaselustada ja tema kasutust igati julgustada.

Isegi osa turismiinformatsiooni on keeleoskajate poolt kohusetundlikult ka gaeli keelde tõlgitud. Gaeli keele mõju on selgelt märgatav kohanimede puhul, mis on väga kirjeldavad. Nagu minu koduks olevas Walesis, on ka Šotimaal enamusel linnadel ja küladel kaks nime: gaeli ja inglise variant.

Töösturid, insenerid, kunstnikud

Alustame oma teekonda läänest. Jätnud maha maalilise Inglise Järvede Piirkonna möödume tohutu suurest Glasgow konglomeraadist.

Glasgow (Glaschu – gaeli k.) on Šotimaa suurim ja Ühendkuningriigi suuruselt kolmas linn ning suurim sadam.

Koos eeslinnadega elab Glasgows 1,7 miljonit inimest, seega pea iga kolmas maa elanik. Siinjuures teadmiseks kurb fakt: Glasgows ja selle ümbruses on Ühendkuningriigi madalaim keskmine eluiga – vaid 69 aastat.

Lisaks oma kindlale kohale Ühendkuningriigi industriaalajaloos on Glasgow kanda kinnitanud ka kunstimaailmas – siin sündis ning jättis linna arhitektuuri ja disaini kindlalt oma jälje tuntuim 19/20. sajandi vahetuse briti juugendstiili kunst­nik – arhitekt, akvarellist ja disainer Charles Rennie MacIntosh. Glasgow´s tekkis ja tegutses oma kunstikoolkond tuntud kui Glasgow Nelik – MacIntoch, tema naine Margaret Macdonald, vii­mase õde Frances ja Herbert MacNair. Nende tegutsemise jälgi on linnas ja ümbruskonnas selgelt märgata siiani, sajand hiljem.

Glasgow.

Glasgow on nii suur, et jätame selle põhjalikuma avastamise teiseks kor­raks ja peatume paarkümmend miili eemal Helensburghis (Baile Eilidh). Clyde jõe lehtersuudmes asuva elegant­se Helensburghi asutas 18. sajandil tol­lane ettevõtja James Colquhoun, kes nimetas linna oma naise Heleni järgi. Tollasesse uude linna soetasid uhked elamised kuninganna Victoria aegsed Glasgow jõukad kaupmehed, töösturid ja laevaomanikud. Hiljem proovisidki siin oma kunstnikukätt Charles Rennie MacIntosh ja teised juugendi meistrid. Jalutame õhtuses Helensburghis, pea iga teise maja disaini juures on selgelt tuntavad art deco ehk juugendi elemen­did. Linna servas asub Hill House, mis on tuntuim MacIntoshi 20. sajandi algu­se disaininäidis.

Šotlased on ju tuntud insenerid – Helensburghist on pärit televiisori leiu­taja John Logie Blaird ja promena­dil seisab kuju Henry Bell’i, aurulae­va inseneri auks. Teine tuntud Bell, Alexander Graham, sündis Edinburghis ja leiutas telefoni.

Helensburgh.

Šotimaa hõre asustus on muut­nud bensiinijaamad haruldaseks. Järgmisel hommikul ei leia me ter­ves Helensburghis õiget kütust ja nii sõidame tagasi Glasgow suunas Dumbartonisse. Dumbartonis infotahv­lit uurides saan teada, et linnas olid 18. sajandi lõpul kuningriigi suurimad klaasivabrikud ja enamus riigis tollal vajaminevatest pudelitest ja aknaklaa­sist tuli just siit. Dumbarton on ka kuul­sa laeva Cutty Sark kodulinn. Elagantne Cutty Sark seilas maailmameredel ja tõi Indiast ja Hiinast suuri teelaadungeid, vürtse ja maitseained Briti Saartele.

Loch’id ja rahvuspargid

Tõsisem sukeldumine Šotimaa ava­rustesse algab, kui oleme lõpuks Dumbartonis tankinud ja võtnud suuna Loch Lomondile. Loch on gaelikeelne sõna ja tähendab pikka kitsast mägijär­ve. Pilk kaardile näitab, et terve Šotimaa lääneosa on täistipitud loch’ isid. Loch Lomond on Ühendkuningriigi suurim mageveekogu, andes silmad ette isegi pikale ja peenikesele Loch Nessile. Loch Lomond on 35 kilomeetrit pikk, paiguti kuni 5 kilomeetrit lai. Järvevees loendatake 30 saart. Eksootika mõt­tes on ühele neist isegi hotell ehita­tud. Peatume päikeselisel septembrilõ­pu hommikul Loch Lomondi läänekal­dal asuvas väikeses Luss’i külas.

Piltpostkaardilik Luss on armas, kuid paras lõks turistidele – parkimis­platsil seisavad suured ekskursiooni­bussid, suveniiripoekesed püüavad lõi­gata lõppevast turismihooajast viimast kasumit, kõikjal on pilte klõpsivad ont­likud Jaapani turistid. Teen ise sama, sest on mida jäädvustada – järvele on ehitatud väljaulatuv sadamakai ja paa­disadam, veepind sillerdab, sügisvärvid on just hakanud tooni võtma ja kaugu­ses on mäed, millest mõned on kindlasti ka varemmainitud munrod. Küla kesku­sest sätibki ennast teele grupp mägimat­kajaid. Luss’i vaikseid tänavaid palis­tavad soliidsed kohalikust kivist ehita­tud majad, mis tunduvad nii kogukad ja rasked, et neid ei liiguta ka kesk­mine maavärin. Luss tundub kui põh­jamaine mini-paradiis, miski ei häiri siin elanike rahu ja kõik püsib muutu­matuna sajandeid. Leiame ka kohviku ja pärast kofeiinisüsti jätkame mööda Loch Lomondi läänekallast.

Šotimaal on kaks suhteliselt hil­juti loodud rahvusparki – ühes neist olemegi praegu – Loch Lomond and The Trossacks National Park Šotimaa edelaosas, mis on loodud 2002. aas­tal. Cairngorms National Park, mis on loodud aasta hiljem, 2003, asub maa keskosas. Cairngorms on ühtlasi Ühendkuningriigi suurim rahvuspark.

Kui ei vaata eriti kaugele, siis Briti Saarte põhjaosa varasügisene maastik meenutab paiguti Eestit – lehtpuumets, siin-seal lippab tee ääres jänes, sildid hoiatavad metsloomade eest, siis ava­neb taevas ja tuleb sahmakas vihma. Jõuame järve lõppu ja keerame vasa­kule ja kohe varsti oleme järgmise järve, Loch Fyne, kaldal. Maantee kul­geb otse maalilise loch’i kaldal kuni jõuame järgmisesse suuremasse linna – Inveraray’sse. Inveraray on kohaliku maakonna – Argyll ja Bute – keskus. Kohalik Inveraray kindlus on ka Argylli hertsogi kodu. Tundubki, et 21. sajandi Šotimaal on säilinud aristokraatiat roh­kem kui Inglismaal ja Walesis ja suur osa maad on (ikka veel) suurmaaomanike või uuema aja rikaste investorite valdu­ses. Tihti juhtub, et terve saar on kellegi eravalduses. Paistab taas päike ja nau­tides vaadet maalilisele Loch Fyne’le, haukame sadamakail kohalikust pagari­ärist kiiruga ostetud pirukat – päevane kohvilimiit on täis ja Kesk-Šotimaal on nii palju pakkuda, et päikeselist päeva ei saa ometi kulutada restoranis istumisele.

Kilmartin ja kivid

Õhtu eel jõuame Loch Craignishi ääres asuvasse pisikesesse Adferni külasse. Vahepeal on maantee ääres läinud üha põnevamaks – lugematud sildid vii­tavad arheoloogilistele objektidele ja muinasasulatele. Ühe muinasasula, lää­nešotlaste jaoks olulisema juures, jõua­me veel enne pimedat peatuse teha.

Dunadd on kunagise praegust Šotimaad asustanud keltide kuningriigi Dalriada arvatavalt kõige tähtsam tugi­punkt, olles varase Šotimaa omalaadne pealinn. Nimelt saabus keltide kunin­gas Fergus umbes aastal 500 Iirimaalt ja asutas siin, kaljuse mäe otsas ja käänulise Add jõe suudmes, oma stra­teegilise tugipunkti. Enne Fergust oli paik asustatud piktide, keltide eelkäi­jate, poolt. Kaljuse kaksiktipulise mäe otsas on müstilise pikti ja varase iiri alfabeedi oghami kirjad ja joonised. Mis muistses Dalriadas toimus polegi teada, palju jääb vaid oletada. Imetleme päikeseloojangu-eelset vaadet ümbrit­sevale maastikele ja laseme fantaasial lennata. Kunagi oli siin meri, kuid vesi on taandunud ja nüüd tuleb rannikuni oma kümme kilomeetrit.

Infotahvel Dunadd’is

Erinevalt Inglismaa kohustusli­kust munast ja peekonist pakutakse Šotimaal hotellis hommikueineks kala – menüüs on lõhe, heeringas, heik, tursk. Otsustame munas küpsetatud lõhe kasuks ning me ei pettu. Ja ülla­tus, üllatus – lahjavõitu kannukohvi asemel tuuakse parajalt kange masina­kohv! Igatahes kopsakas ja väga mait­sev hommikueine hoiab meid liikumi­ses terve päeva. Ja seda ongi vaja, sest enne õhtut pole meil aega ei süüa–juua ja ette rutates öeldes: tee ääres polnud­ki söögikohti. Sõidame pisut tagasi ja teeme pikema peatuse müstilises paigas – Kilmartini külas.

Dunadd. Umbes aastal 500 saabus siia keltide kuningas Fergus ja asutas siin oma strateegilise tugipunkti.

Kilmartinis on keset küla asuvasse kirikuaeda kogutud vanad kelti mat­mispaikade hauakivid, millest vanimad ulatuvad tagasi 9. sajandisse. Kivid ongi tuntud kui Kilmartini Kivid. See on alles asja algus – Kilmartinist 6 miili raadiusesse on tipitud enam kui 360 eelajaloolist monumenti, olles olulisem arheoloogiliste mälestiste kompleks Šotimaal, ilmselt kogu Briti Saartel. Tõttamegi ühe portsu püstipandud kiviringide, matusepaikade, kividega ümbritsetud kivikirstude juurest edasi järgmisi uurima. Ja nii pool päeva. Arheoloogiahuviline võiks siin veeta paar nädalat.

Suurtele, poolenisti maasse vajunud kividele on uuristatud ringid, loomade kujutised, inimfiguurid. Kes elasid sel­lel maal ja mida need kauged esivane­mad tegid? Piktid ja keltid, kuid milline oli nende omavaheline suhe? Keltid rää­kisid arhailist gaeli keelt, kuid piktide omavahelisest suhtlusest pole peale pik­togrammide midagi säilinud. Mõningast valgust aitab ajaloole heita Kilmartini Koduloomuuseum. Juba lubangi endale mõttes, järgmine kord tulen siia jalgrat­taga ja uurin kõike pikemalt.

Üle Atlandi

Edasi kulgeb tee lääne suunal ja tõs­tame jala paarile suurest maast kitsa veeribaga eraldatud saarele. Lääne- ja Loode-Šotimaal loendatakse 790 saare ringis. Sõidame üle unikaalse Clachani silla. See pisike, 18. sajandi lõpul ehita­tud sillake üle Atlandi ookeani ühendab Šoti maismaad Seili saarega.

18. sajandil ehitatud Clachani sild.

Seili ühendab järgmise saare Luing’iga pisike, vaid paari autot mahu­tav praam. Ülesõit Cuani sadamast kes­tab vaid paar minutit. Peale meie on reisijaks veel umbes 10-aastane poisi­ke. Ju tuli koolist. Lisaks kalapüügile kaevandati nii Luing’il kui Seil’il katu­sekive. Jõuame paaritunnise tiiru teha saare põhjaosas. Räägitakse ääremaa­dest, kuid see siin on ääremaa ääremaa. Et saada kohalikku suuremasse kesku­sesse, 8 000 elanikuga Obani linna, sel­leks on vaja sõita pikuti läbi saare, siis praamiga, siis üle pisikese Atlandi silla ja siis veel mitukümmend miili käänuli­si teid... Saarel on kaks küla, Cullipool ja Tobernonchy. Cullipooli valgetest kaluri- ja kaevurionnidest koosneva küla servast leiame isegi pisikese lahti­oleva poekese. Me ei kohta ühtegi ini­mest, kuid tundub, et vaatamata eralda­tusele on prestiižikas siin omada valget kalurionni. On laupäeva õhtupoolik ja pea igasse õue või maja ette on pargitud uus uhke auto.

Šotimaad ja Luingi saart ühendav praam.

Kella viiese praamiga seilame Seil’ile tagasi. Praami hoiab käigus kohalik omavalitsus. Nagu Luing, on ka Seil väike unine saareke, mille lääne­kaldal on saare ainuke küla. Elenabeich. Küla paar tänavat on palistatud juba tut­tavate traditsiooniliste valgete kalurion­nidega, küla keskel on poeke ja paari sammu kaugusel on sadamakai. Õhtu eel saame ettekujutuse ka saare elust: kohalikust linnast, Obanist, saabuvad mõned autod, õhtuks avab uksed küla kalarestoran. Mis veel? Ühe kalurion ni aknal ärkab ja sirutab ennast triibu­line kass, siin-seal süttivad valgeks­võõbatud väikeste majakeste akendes tulukesed, andes kogu külale sooja ja hubase tunde. Paar elevil seltskonda jalutavad restorani poole. Rahulikult tukkuvas sadamas hakkab järsku lii­kumine – heliseb kell ja vastaskalda, Easdale saare väikesest puidust sada­mahoonest ilmub paadimees, kes paadi­mootori turtsudes sõidab kiiresti Seilile – tal on üle vee viia üks reisija (see on paat, mitte praam). Saame teada, et süsteem väikestel saartel ongi selli­ne, et tihti pole laevadel kindlat graa­fikut, kuid teatud ajani õhtul võib paa­dimehele helistada ja reisija saab teise­le poole vett toimetatud. Veeriba kahe saare vahel on vaid mõnisada meetrit lai ja on selgelt näha, mis naabersaarel toimub.

Obani linn on Lääne-Šotimaa tuiksoon.

Oban on Lääne-Šotimaa tuiksoon – otse loomulikult on siin viskite­has, kuid elulisemaid vajadusi rahul­davad raudtee lõpp-peatus ja sadam. Sadamast väljuvad päeva jooksul küm­ned suuremad ja väiksemad laevad eksootilisena tunduvatele saartele. Liiklus toimub 7 päeva nädalas aasta­ringselt. Sadamas oktoobrikuu alguse esmaspäevahommikust hoogsat sagi­mist jälgides kaob peagi küsimus: kes on reisijad. Turiste ja matkajaid jätku­vat aastaringselt, saartelt tulevad ini­mesed nädalaks suurele maale tööle ja post ning toidu- ja muu varustus tuleb ju saartele toimetada. Lääne-Šoti kesk­osa saared ehk Sisemised Hebriidid, millest suurim on Mull, edasi tulevad Colonsay, Lismore, Coll, Tiree, Islay, kaugemal on meres pisikesed Rum ja Eigg – on suurepärane koht rattaga matkamiseks. Tihti saab ratta laevale võtta tasuta, kuid auto üleviimine on küllalt kallis. Praamid sõidavad ka väl­jaulatuvatele maismaa poolsaaartele – rannajoon on Lääne-Šotimaal äärmi­selt sopistunud. Hulga maad kaugemal loode suunas istuvad meres Välimised Hebriidid – Barra, Uist, Skye, Harris ja Lewis saared.

Teeme päevareisi Kerrera saarele. Väike praam Kerrerale väljub paar miili Obanist lõuna pool, sadama nimi on Gallanach Road. Kerrera on ideaal­ne matkamiseks. Saarel pole asfaltteid, kuid on kindlus, matkarada ja küla­vahetee kohalikele villisega sadamast kojusõitmiseks. Pea kogu meie kolme­tunnist matka saadab truult kohalik pruun koer, ju tal on igav ja tahab hoo­aja lõpus välismaailmaga võimalikult palju suhelda, seda otsekui pikaks tal­veks ette, mil siin Jumalast äralõigatud maalapil pole kindlasti hingelistki lii­kumas. On septembri viimane päev ja avastame ka viimast päeva lahtioleva teemaja. Oh mis mõnu on istuda vanas talutoas, puhata jalga istudes pisut ige­rikul toolil, mis toetub traditsiooniliste­le ilmselt kohalikust kivimurrust kae­vandatud kiviplaatidele. Vaatan välja pisikesest aknaruudust ja kirjutan post­kaarte sõpradele. Hooaeg on ju lõppe­mas ja uus hooaeg, lihavõtted, on alles kaugel, kaugel... Sadamas saadab meid teele juba tuttav pruun, pisut nukravõi­tu koer. Tahaks temagi suurele maale.