Reisiajakiri Estraveller kutsub endale "postkaarte" saatma! Parimad saavad reisibüroo kinkekaardi!
Milline on olnud kauneim või kummalisim koht, kuhu oled reisides sattunud? Kuhu tahaksid kindlasti tagasi minna või mida soovitaksid teistele? Saada oma parim reisifoto ja sellel oleva koha lugu aadressile estraveller@estravel.ee. Parimad ilmuvad juba mais ka ajakirjas ning auhinnaks on Estraveli kinkekaart väärtusega 65 eurot!
Schimmelend postkaardid on juba saabunud ja neist parimad ilmusid kevadnumbris:
Selline on Peking, eks ju? On ja ei ole ka. Kes on käinud, teab, et sellist traditsioonilist vaadet näeb enamasti ainult turistide linnaosas. Kes ei ole käinud, näeb pildil just seda idüllilist Hiinat, mida otsima minnakse.
Tegu on ühe Pekingi tuntuima hutongiga – Donghuameniga. Hutongid on n-ö hiina vanarahva kitsaste tänavatega asumid, kus kunagi toimusid terve linna asjatamised. Pekingis on neid säilinud umbes 600 alates ühest tänavast kuni tervete linnaosadeni. Kesklinna hutongid on ajaga muutunud kinnisvara kuldpaladeks ning seal elavad ainult rikkad ja hea maitsega inimesed.
Donghuamenis tegutseb õhtuti kurikuulus ööturg, kus pakutakse kõiksugu delikatesse alates küpsetatud lindudest (pulga otsas) kuni illegaalselt müüdavate küpsetatud sisalikeni (ka pulga otsas).
Maagiline oli aga hetk pärast turu sulgemist, kui kõik turistid olid lahkunud ning kohalikud asjatasid poodide ja toidulettide
kokkupakkimisega. Veel kümme minutit enne pildi tegemist oli tänav puupüsti täis turiste maailma kõigist otsadest.
Mina, kes ma olen nüüd Pekingis käinud, üritan just seda vaadet jätta omale mällu, lootes, et just sellise pildina meenutan Pekingit ka edaspidi – teades, et see on ainult imepisike osa sellest metropolist.
Ühele Viljandi fotoringi liikmele oli silma jäänud Viivikonnas pildistatud seeria. Loomulikult tekkis sellest kuuldes huvi asi oma aparaadiga jäädvustada. Mõeldud-tehtud, ja ühel ääretul hallil jaanuarikuu päeval asuski viieliikmeline reisiseltskond teele. Pärast parajat ekslemist avanes meile kaunis-kurb pilt kunagi õitsenud asumist, või õigemini sellest, mis oli sellest töölisasumist saanud pärast seda, kui enamik inimesi sealt lahkus. Kohalike endi sõnade kohaselt on neid sinna elama jäänud kaks tosinat. Viivikonnale tasub minna ainuüksi selle-
pärast, et näha ‒ ka selline Eestimaa on olemas.
Ekvatoriaalset vihmametsa iseloomustavad ebamugavused, nagu verejanus kaanid, troopilisi haigusi kandvad sääsed ning tohutust niiskusest hallitavad riided. Sellest hoolimata kisub hing sinna alati tagasi. Varahommikused gibonite hõiked, kaunis linnulaul, tsikaadide kõrvulukustav saagimine ning metsalõhnad, mis on joovastav segu kõdust, niiskusest ja eeterlikest õlidest, korvavad kõik ebamugavused.
Kõrvetava päikese käes kuumusest virvendav õhk, millesse on segatud magusa maisi, kõrbenud sibulate ja praeliha, kuuma vaha ja juukselaki, kirsitubaka ja nahal säriseva mandliõli koduseks saanud aroomid, sulavad ühte monotoonselt müriseva liikluse ja lakkamatult tuksuva sambarütmiga, hingeldavate ja higist leemendavate, päikese käes põlenud turistide ohete, keksivate laste kilgete ja rõkkava naeruga, tänavamüüjate kutsuvate hõigete, uimaste kanepisuitsetajate pomina ja pulga abil enesepildistaja rõõmuhüüatustega.
See on Escadaria Selaron. Päikesepaistel mõjub trepp lõbustuspargina – see on turvaline ja värvikas, ühendades mäe otsas asuva Santa Teresa jalamil laotuva Lapaga. Öö laskudes on trepp aga tuleprooviks neile, kes soovivad pühalt mäelt lõbutsema suunduda, muutes trepi suudmel hängiva favela-kuttide gängi justkui allilma värava Kerberoseks, kelle voli on otsustada, milline mööduja pääseb puhtalt ja milliselt võetakse kümnist.
Kohalikele manifesteerib trepp kunstniku omaalgatusliku loomingu realiseerimist. Kaardil näpuga teed otsivale turistile tähendab trepp ilusat vaatamisväärsust ja võimalust teha linnuke must-see-nimekirja. Minu jaoks sümboliseerib Escaderia Selaron elu Rio de Janeiros. 125 meetrit astmeid, millest 42kraadises kuumuses toidukottide ja veepudelitega ülesrühkimine muudab ebavajalikuks fitnessitreeningus käimise. Trepp, mille kahhelplaatidesse on jäädvustatud üle 60 riigi, miljonite külastajate jalajäljed ja äratundmisrõõm.
