Reigo Ahven: Ilma Akadeemia ajakirjata ma reisile ei lähe!
Džässmuusik Reigo Ahven (35) on reisidelt koju vedanud nii põnevaid asju, et lennujaamatöötajate näoilmetest saanuks teha pildikalendri. Loe, keda ja mida huvitavat reisimees Ahven näinud on!
1. Kuhu viis sind su viimane reis? Kõige eredam mälestus sellest?
Minu viimased reisid on toimunud Ameerikasse New York Citysse. Olen aasta jagu planeerinud tuua pop-up-meetodil NYC-sse kõik hea ja presenteerimisväärilise, mis Eestil pakkuda on ja džässibaari/restorani konteksti kenasti passib. Eredaimad mälestused ongi need kümned kohalike džässiklubide ja restoranide külastused koos melu, ägeda kosmopoliitse värvilisuse ning põhjatu üllatustemerega.
Võib-olla kõige üllatavam oli kutse vabatahtlikuks Winter Jazzfestile, kus ulatasin juhuslikult õlle ühele hinnatumale džässtrummarile Jack DeJohnette’ile.
2. Mis on maailmas see paik, kuhu lähed ikka ja jälle tagasi? Miks?
Ikka NYC. Seal ma millegipärast tunnen, et ma toimin. Sinna tuleb kogu maailm kokku ja pühitseb muusikat, kunsti, arhitektuuri ja seal on kõik justkui võimalik. Samuti on see kõige ehtsam linnadžungel, kus mul näiteks opossumina väga meeldib ringi tatsata.
3. Kuhu sõidad Eestis, kui tahad paar päeva lihtsalt puhata?
Kui on vaja paar päeva puhata, sõidan oma vanavanemate tallu Järvamaal, kus jätkub rassimist mitmele põlvele, on avarust ja rahu, Eesti parimad kalajõed ja ilus suur Väinjärv. Või sõidan perega Saaremaale GoSpasse, kus on selgelt kõige lapsesõbralikum teenindus ja aeg tiksub täiesti teistmoodi. Mul muide ei oleks kõige vähematki planeeritava Saaremaa silla vastu, sest kord pidime sealt väiksema poja tervise pärast kiiresti mandrile haiglasse pääsema ja napilt-napilt saime viimaste seas viimasele laevale.
4. Mis on ühist muusikal ja reisil?
Kõige selgem seos on ilmselt struktuur. Mõlemal on planeerimisfaas, algus, kestus ja lõpp. Seejärel mälestus ja salvestatus. Aga džässmuusikule on mõlemas üllatusi, orienteerumist, kiiret adapteerumist ja loodetavasti lustakaid vahejuhtumeid!
5. Kui satuksid reisides ihuüksi karaokebaari ja teaksid, et keegi ei saa sellest kunagi teada, mis laulu siis laulaksid?
Ma arvan, et arvestades olukorda ilma saateträkita Eesti hümni!
6. Mis on kõige ekstravagantsem asi, mida oled reisil teinud?
Püüdnud värske abikaasaga tandemis teha ilma nöörideta benji-hüpet. Mõtlesin, et pärast kümneminutilist rakmete sättimist ei julge mu kaasa enam seda sooritada, ja tuterdasime lähipolka asendis juba ääre peale, aga siis pööras instruktor jälle meie poole ja tal olid kummid karabiinidega käes (mitte juba ühendatud, nagu ma ekslikult arvasin). Siis võttis korra jahedaks küll. Aga hüpe õnnestus ja kõik läks kenasti!
7. Kas sul on midagi, mille lihtsalt pead igalt reisilt ostma?
Ma arvan, et see on hunnik postkaarte, mille ma oma emale, õdedele ja perele saadan. See on kuidagi tore analoogjäänuk, millest ma ei suuda lahti lasta.
8. Mida on olnud kõige keerulisem kohvrisse pakkida?
Kõige keerulisem on olnud tulla Brasiiliast tagasi maailma kõige suurema trummiga, mida inimene suudab kanda, surdo’ga. Sinna toppisin veel sisse umbes kümme erinevat Brasiilia instrumenti ja lennujaamatöötajate nägudest oleks saanud teha ilmetekalendri, mis sobib igasse aastaaega.
9. Mida lugedes kavatsed järgmise pika lennu veeta?
Mul on lüngad kohustuslikus kirjanduses ja hetkel naudin väga seda. Ja naljalt ei reisi ma ilma Akadeemia ajakirjata. Mitte et ma kõigest aru saaksin, aga iga number sisaldab kümne inimese elutööd või vähemalt tohutut pühendumist ja põnev on lugeda sõna otseses mõttes ükskõik millest. Igav pole kunagi.
10. Ja kuhu see lend viib?
See reis viib tagasi New York Citysse, kus ma järgmise kahe aasta jooksul viibin enamiku oma aega, sest sinna loodava džässiklubi Philly Joe’s NYC-ga on siblimist nii palju. Aga iga New Yorki sattuv eestlane on lahkelt sinna palutud ja võtame kõik avasüli vastu!
Artikkel ilmus Eesti Päevalehe laupäevalehes LP 20. jaanuaril.
