Sri Lanka visiidi üks suuremaid eesmärke rongisõidu kõrval oli mõne rahvuspargi külastamine. Kaalusime erinevaid rahvusparke. Üks parkidest, mida kaalusime külastada, on Sri Lanka kuulsaim Yala rahvuspark. Lugedes erinevaid arvustusi ja blogisid, otsustasime ikkagi Udawalawa pargi kasuks, kuna see jäi meie planeeritud marsruudile ning seal on võimalik näha ohtralt elevante võrdlemisi väikesel maa-alal. Yala park on oluliselt suurem ning seal on küll suurem ja maailmas ainulaadne võimalus näha leoparde, kuid meie jäime siiski elevantidele truuks (lisaks aitas kaalukaussi kõigutada ka Yala pargi tsipa kallim pilet).

Udawalawasse jõudmiseks pidime mõned tunnid kohaliku bussiliikluse võlusid kasutama. Bussiliiklus Sri Lankas on väga lihtne, graafikud tihedad ning kohalikud abivalmis. Ellast marssisime kohaliku bussipeatusesse, mille asukoha me eelmisel päeval olime kohaliku politseiniku käest välja uurinud. Bussipeatuses uurisime kohalike käest, millal ning milline buss läheb meie soovitud sihtkohta. Tee peal pidime kaks korda ümber istuma teise bussi peale ning see kulges ilma viperusteta. Tuleb aga arvestada, et kohalikud bussijuhid sõidavad sama rajult kui meie Ott Tänak...

Tee peal juhtus ka pentsik lugu, kus tuli bussil ratas ära vahetada, kuna rehv tühjenes – kohalikud remonditöökoja mehed tegutsesid kiirelt ning selleks kulunud 10 minuti tarbeks ei aetud isegi reisijaid bussist välja. Uus ratas all, põrutasime Udawalawa poole edasi.

Õhtuks jõudsime Udawalawasse ning meie majutuskoht asus küla keskusest 2 km eemal. Otsustasime jalutada, kuna kohalikud tuk-tuk mehed küsisid kõrgemat hinda, kui olime valmis maksma. Pealgi saime bussis istuda küllaga, seega jalutamine kulus ära. Jõudsime oma eelbroneeritud AirBnb kohta ning see oli sama kena kui piltide peal olime endale ette kujutanud – suur mugav maja looduskaunis kohas jõe ääres.

Eelnevalt olime peremehega kokku leppinud, et järgmine hommik läheme loodusparki safarile. Tundus tavaline, et igal mehel on oma safari džiip, millega siis teenust pakutakse oma külalistele. Hind, mis meile pakuti, oli oluliselt odavam, kui internetist olime uurinud, seega lõime käed. Peremees küpsetas meile õhtusöögiks ka erinevaid karrisid, mille eest küsis samuti oluliselt vähem kui olime eelnevalt harjunud tasuma.

Samal õhtul külastasime ka orvuks jäänud elevantide varjupaika ning vaatasime, kuidas neid piimaga söödetakse. Beebielevante söödetakse piimaga iga kolme tunni tagant. Kui elevandid on 5-aastased, siis lastakse nad rahvusparki loodusesse tagasi ning neid jäädakse jälgima raadioseadmega, et veenduda nende kohanemises metsikus looduses.

Järgmisel hommikul olime sunnitud ärkama vara, sest kell 6 pidime juba olema rahvuspargi värava taga, et veeta pool päeva erinevaid loomi, eelkõige elevante, vaadeldes. Päev oli üsna väsitav, kuid väärt igat senti ja minutit. Lisaks elevantidele nägime veel kotkaid, paabulinde, kilpkonni, krokodille, pühvleid, kitsi, ahve ja koiotte. Lootsime näha ka leoparde, aga teadsime juba ette, et selles konkreetses rahvuspargis kohtab leoparde väga harva. Seega ei morjendanud see meid eriti, et me neid siiski sel korral ei kohanud. Rahvusparki sisenedes antakse sulle võimalus ka palgata eraldi giid, kuid me ei soovinud seda võimalust kasutada, kuna lootsime, et meie peremehest autojuht suudab ka olla giidi eest. Õnneks nii ka läks. Iga kord, kui mõni loom kuskil end näole andis, tutvustas ta seda meile, ning otsis ka rahvuspargi raamatust õige koha, et saaksime ka ise soovi korral juurde lugeda. Lisaks tutvustas ta meile ka erinevaid taimi.

Kella kaheks olime safarilt tagasi ning olime planeerinud veel samal õhtul jõuda Sri Lanka lõunarannikul asuvasse Mirissa linna. Olime eelnevalt interneti avarustest leidnud, et seal piirkonnas on ilusad rannad. Peremees viskas meid lahkesti bussipeatusesse ning suunas õige bussi peale. Matara linnas pidime ümber istuma järgmise bussi peale ning enne pimedat jõudsime ilusti kohale. Meie Sri Lanka lõunaranniku seiklustest kirjutame lähemalt järgmises postituses.

Vaata ka galeriid:

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!