Rännak ümber Maa | Torres del Paine'i rahvuspark ja kuulus W rada meie oma väikese kiiksuga
1. päev
Matka esimesel päeval ärkasime kell 6, et jõuda esimesele bussile, mis meid rahvusparki viib. Kella 7-st istusime juba bussis ja lasime taas silma looja, kuna sõita oli 2 tundi. Rahvusparki kohale jõudes olime väga õnnelikud, et olime hea ettevalmistuse teinud ja pargi piletid varem ära ostnud, kuna pargi sissepääsu juures oli piletite ostmiseks meeletu järjekord. Saime sellest sujuvalt mööda astuda ning järgmise bussi peale minna, mis meid meie esimesse ööbimiskohta viis. Bussisõit läks sujuvalt, kui välja arvata see, et Kaija unustas uimase peaga oma uue Peruust ostetud mütsi bussi ja kahjuks ei õnnestunudki seda meil enam kätte saada.
Meie kämpimiskohas Camping Centralis tuli uuesti määrida pabereid ja näidata pargivahile, et meil on olemas pargis ööbimise broneeringud. Tõeline kadalipp on vaja läbida enne, kui sind üldse rahvusparki sisse lastakse.
Lõpuks saime suuna kätte, kuhu saame oma telgi püsti panna ja asusime seda ka kohe tegema. Pärast matka ei oleks enam kindlasti ei jaksu ega tahtmist sellega tegeleda ja lisaks olime eelneval päeval saanud ka soovituse natuke kämpimise kohas oodata. Seda põhjusel, et hommikul tulevad bussiga Torrese torne vaatama ka n-ö ühepäeva-matkajad ja neid on raja peal palju. Seega tasub Torrese tornide juurde alustada matkaga natuke hiljem, et masse vältida. Telk püsti, sõime kohe ära ka lõunasöögi. Kell oli küll alles varajane, aga kuna olime ärganud samuti vara, siis kõhud olid juba tühjad. Lõunasöögiks olime ette valmistanud juustu ja salami wrapid. Need olime eelmisel päeval juba valmis teinud, seega söömine läks üsna kähku.
Ligi kella 11 paiku aegu asusime teele — 9 km Torrese tornide vaateplatvormini ja siis sama teed mööda tagasi. Teadsime ette, et esimene päev saab olema kõige raskem, kuna tee oli valdavalt ülesmäge. Seega olime vaimselt ette valmistunud. Õnneks esimesel päeva poolel ilm soosis meid samuti. Päike säras taevas ja kuigi algus oli üsna järsk, siis tuju oli hea. Imetlesime pea laiali otsas ümbritsevaid erksiniseid järvi ja sealt samalt järvekaldalt kõrguvaid mägesid, mille tipud olid kenasti valged.
Pärast 2 tundi ülesmäge rassimist saime natuke puhkust ja maa muutus laugemaks. Samas üllatas meid siis meeletu tuul. Kõndisime mööda mäenõlva, mille kõrval kulges sügav org. See oli tuulele ideaalne pääsetee kuhu iganes. Kergema kondiga inimestel oleks vaja seal taskud kive täis toppida, sest tuul oli tõesti nii suur, et ähvardas kedagi endaga kaasa võtta.
Peagi jõudsime metsa ja saime tuulevarjus kõndida üsna pika maa. Ilm oli muutunud jahedamaks ja meie kõhud tühjaks. Lõuna oli olnud üsna ammu ja väga palju snäkke me matkale kaasa ei võtnud, kuna lootsime, et peame ikkagi õhtusöögini vastu. Selgus, et matkarajal on 5-6 tundi jutti söömata olla ikka üsna keeruline, kuna mäest üles rassimine kulutab päris palju energiat. Elupäästjaks olid lõpuks lutsukommid ja Snickers.
Meil oli vaja üle elada veel viimane kilomeeter järsku ülesmäge rada, et jõuda vaateplatvormini. Tasa ja targu vedasime end kuidagi ikkagi mäest üles. Vaade, mis avanes oli muidugi võimas ja pisar kiskus vägisi silma pärast sellist suurt pingutust. Vaateplatvormil oli samuti meeletu tuul ja meeletult külm. Meil ei vedanud ka ilmaga, sest tornide ümber oli parajalt suur pilvekogu ja kartsime, et ei õnnestugi ehk torne korralikult näha.
Panime kõige paksemad riided selga, et tuul ei pääseks meie higistele selgadele liiga tegema. Selle ajaga oli aga ka juba ilm selginenud. Pidasime maha kohustusliku fotosessiooni ja pildistasime ehk maailma kõige kuulsamat kolme torni ning nende ees paiknevat eresinist mägijärve iga külje alt. Lund sadas ja tuul tuiskas nii hirmsasti, et raskusi oli püsti seista. Eks me väga kaua ei raatsinud seda ilu ammutada, kuna külm hakkas kontidesse tulema ja asusime üsna pea taas teele. Oli ju vaja kõik see sama teekond taas uuesti läbida.
Ei tea, kas tühi kõht või külm pani meie jalad kiiremini käima, aga jõudsime oluliselt kiiremini mäest alla, kui ülesminek oli aega võtnud. Jõudsime telkimisalale tagasi ligikaudu 7 ajal ehk meie matk kestis kokku ligi 8 tundi.
Õhtuks sõime kiirnuudleid ja läätsi ning chorizo hautist. Kiirnuudlid ei ole vist kunagi paremini maitsenud. Kõhud täis mugitud, pugesime põhku. Olime plaaninud järgmisel hommikul vara ärgata.
2. päev
Magasime totaalselt sisse. Kumbki meist ei kuulnud mingil põhjusel äratuskella. Võib-olla oli see keha alalhoiuinstinkt, aga tänu sellele saime end korralikult välja magada. Olime endiselt õnnega koos, kuna öösel ei sadanud tilkagi vihma ja magada oli üsna soe. Olime valmistunud hoopis hullemaks — pidev külm, vihm ja tuul.
Kella 9-ks jõudsime oma telgi kokku panna ja väikese hommikusöögi söödud. Etteruttavalt võime öelda, et hommikusöögiga olime teinud valearvestuse ja süüa oli natuke liiga vähe kaasas. Olime võtnud igaks hommikuks paar kiirsuppi, kuna me ei ole erilised pudru sööjad, aga samas midagi sooja siiski tahtsime. Selgus, et supid jätsid aga kõhu päris tühjaks.
Teisel päeval pidime läbime 26 km ja seda koos raske seljakotiga, milles oli meie telk, matid, magamiskotid, kogu matka toiduvaru jne. Arvestasime, et meil kulub selleks ligikaudu 10 tundi koos söögipausidega. Seega kell 9 alustades, olime üpris ajahädas. Õnneks oli ilm taas päikseline ja asusime kiirel sammul teele. Rada pidi olema üsna tasane, seega lootsime, et tuleb kerge päev.
Alustasime matka mööda ühe ja siis teise järve kallast. Rada oli tõesti lihtne ja kilomeetrid möödusid kiiresti. Enamiku aja rajast asus ühel pool meist meeletult suur mäestik ja teisel pool erksinine Nordenskjöldi järv. Seega pidime kõndima üle mitmest jõest ja joast, mis said alguse mägedest ja toitsid omakorda järve. Tegime esimese lõunapausi järve kaldal ja sõime moosiga riisiküpsiseid. Moos on matkal üks tänuväärt abimees!
Edasi minnes möödusime kolmest kämpingust, kuhu meil ööbimiskohta ei olnud õnnestunud saada. See on ka põhjus, miks teine päev nii palju kilomeetreid pidime läbima. Jätsime tegemata kuulsa W raja n-ö keskmise osa, sest kämpingukohad olid täis broneeritud ja pidime ühe korraga matkama ühest pargi otsast teise. Seetõttu jäi meil ka lähedalt nägemata pargi üks tuntumaid vaatamisväärsusi — Francise liustik. See oleks meie päevale lisanud veel 5-6 km ja kuna olime ajahädas, siis kartsime, et pingutame üle. Seega nautisime vaadet Francise liustikule Italiano kämpingu kohast ja meile sellest täiesti piisas. Ilusa vaate ning jõe vulina kõrvale sõime ära oma viimased wrapid ning andsime jalgadele tuld.
Teisel poolel päevast nägime hoopis teistsugust maastikku. Kaugelt paistsid mägedes meeletud liustikud. Kohati viis rada meid täiesti järve äärde ja tekkis tahtmine ujuma minna, kuna rand oli lihtsalt võrratu ja laine kohises nagu viibiks mere ääres. Mõnda aega jalutasime läbi metsa, mida olid kahjustanud ulatuslikud metsapõlengud. Aastatel 2005 ja 2011 põles suur otsa rahvuspargi metsast maha. Seega pargivahid tuleohutusega nalja ei mõista ja suitsumeestele seal pargis kohta ei ole. Tuld pargis teha ei tohi ja oma priimust tohib kasutada vaid kämpimise aladel ja ka seal vaid spetsiaalselt selleks ette nähtud kohtades. Kuulsime, et on olnud juhuseid, kus pargis suitsetamise pärast on turistid lausa mitte vaid Torres del Paine pargist, vaid kogu Tšiilist välja visatud.
Pisut enne kella 7 hakkas paistma meie kämpimise koht Paine Grande mis asus Pehoe järve kaldal. See on pargi üks suurimaid, kuna enamik turiste kasutavad kas parki sisenemisel või väljumisel just selle kämpimise ala juurest sõitvat katamaraani. Kämpimisalal on ka üsna suur hotell neile, kes soovivad mugavustega ööbimist. Selle mugavuse eest on vaja välja käia aga üsna kopsakas summa. Meie panime oma telgi püsti taas telklasse. Otsisime võimalikult tuulevaikset kohta, kuna meid oli ette hoiatatud, et sellel kämpimise alal on juhuseid, kus tuul telgi minema kannab ja selle otse keset järve plärtsatab. Õnneks olid meie kartused asjata, kuna meie seal viibimise ajal oli tuul üsna vaikne (sellega võrreldes, mida mujal olime näinud).
Teise päeva õhtusöögiks oli kiirpasta. Taas kord sõime kõhud ruttu täis, valmistasime ette järgmise päeva lõunasöögi ning läksime tuttu. Kangesti tuli Eesti suvi meelde, kuna pimedaks läks alles üsna hilja ning valget aega sai nautida üsna hiliste õhtutundideni. Öö oli erakordselt soe ning öösel säras tähistaevas. Kahjuks ei osanud me taevast üles leida ühtegi tuttavat tähtkuju, aga linnutee tähesära oli omaette kaunis vaatamisväärsus.
3. päev
Kolmandal päeval pidime jõudma ära käia Grey liustiku juures. See tähendas 11 km edasi ja tagasi kõndimist ehk kokku 22 km. Rada pidi olema üsna lauge ja lihtne, sest meil ei olnud ka suurt seljakotti kaasa. Kuid meil möödus hommik siiski eriti raskelt ja seda tõenäoliselt põhjusel, et meil jäid kõhud väga tühjaks ja pidime esimese tunni jooksul tegema korduvalt peatusi, et kotist uusi snäkke välja otsida. Matkarajal ei tasu alahinnata hommikusöögi olulisust!
Kohe hommikul oli näha, et ilm tuleb taas erakordselt hea. Saime hulga rajast matkata lühikeste käistega. Ligi poole tee peal avanesid juba imelised vaated liustikule ja Grey järvele. Kui seal järve ääres olla, ei teki hetkekski kahtlust, kuidas järv oma nime on saanud. See järv paistab tõesti täiesti hall.
Jalutasime nii mööda metsarada kui mööda järve kallast kulgevat kaljut. Taaskord möödusime mitmest ojast ning ka suuremast jõest, mis ülevalt mägedest järve vett tõid. Tee liustikuni möödus üsna kiirelt ja peagi vaatas meile vastu ulatuslik jäämägi. Liustikust olid kukkunud jäätükid järve, mis seal hulpisid. Taaskord oli vaade liustikule lihtsalt kirjeldamatult kaunis ja eriline. See värvide virvarr hallist eresinise ja lillani välja on lihtsalt uskumatu. Järve kohal tiirutas üks kondor ning nägime ka kohalikku pardipere ringi tatsamas.
Vaateplatvormil oli inimeste teadvustamiseks tahvel, kuidas kliima soojenemine on üht maailma suurimat liustikku aastate jooksul mõjutanud. Kurb oli vaadata, et veel mõni aeg tagasi ulatus liustik sellesse paika, kui meie too hetk seisime. Nüüdseks on aga liustik oluliselt vähenenud.
Ronisime vaateplatvormi kõrval asuva mäe otsa, kust lootsime saada parema vaate järvele ja liustikule. Kuigi mäe otsas oli meeletult tuuline ja seetõttu ka jahe, siis otsustasime siiski seal lõunatada, kuna vaated olid lihtsalt imelised. Meid ehmatasid ka järsud raksatused ja paugud, mis liustiku poolt kostsid. See on hääl, mis tekib, kui liustiku küljest murdub lahti järgmine jääkamakas.
Inimestele, kellel on paksem rahakott ja vähem tahtmist matkata, tehakse liustiku äärde ka laevatuure. Laeva pealt on aga liustikku võimalik eriti lähedalt imetleda. Meie kahjuks nii lähedale ei pääsenud. Kui oleksime mõned kilomeetrid edasi matkanud, oleksime ehk saanud veel parema ülevaate liustikust ja lisaks näinud ka kuulsaid rippsildu, kuid see oleks meie matkale lisanud ligi 5 tundi. Kolmandal päeval meil sellist entusiasmi enam peal ei olnud ja lubasime jätta selle järgmiseks korraks kui tuleme juba kogu O rada avastama.
Pärast lõunat asusime tuldud teed mööda tagasi jalutama. Ilm oli äkitselt muutunud meeletult palavaks ja esimest korda matka jooksul saime matkata lühikeste pükste ning maika särgiga. Riiete seljast maha koorimine ja selga panemine on üks tüütumaid tegevusi Patagoonias, sest ilm võib viie minuti jooksul muutuda üüratult. Seega alati kaalusime enne tükk aega, kas tasub särk maha võtta või kilejope selga panna. Targemad inimesed soovitasid pigem kanda õhemaid riideid ja kui hakkab külm, siis tuleks lihtsalt ennast kiiremini liigutada. Meile see ka enamasti toimis v.a siis, kui kuumus kerkis 26 kraadini.
Teel tagasi nägime üht tüdrukut raja peal marju söömas. Senimaani ei olnud me julgenud ise ühtegi kohalikku marja puutuda, kuna kartsime, et ehk on mürgised. Marju oli muidu terve metsaalune täis — just nagu mustika ajal meie metsad. Uurisime neiult, et ega marjad mürgised ei ole. Ta väitis selle peale, et sööb neid juba kolmandat päeva ja ei ole seni ära surnud. Seega julgesime ka maitsta. Ühed marjad oli punakasroosad ja maitsesid natuke nagu õunad. See oli väga värskendav snäkk. Teised marjad nägid välja nagu meie mustikad, kuid maitsesid pigem nagu kadakamarjad, kuna neil olid seemned sees. Sõime koos neiuga peotäie marju ja tegime lähemalt tutvust.
Neiu oli pärit Venemaalt, täpsemalt kuskilt Uuralist. Võrreldes meiega oli tema tõeline seljakotirändur, kes samuti loobus oma tööst insenerina ja otsustas hakata mööda maailma ringi reisima. Selleks oli tal võimalus, kuna ta üürib oma korterit välja ja teenib iga kuu sellega ligikaudu 130 taala. Sellest 100 on ka tema kuu eelarve ja 30 paneb ta kõrvale, et osta lennupileteid. Kuulasime ja olime mõlemad suu ammuli, kuna meie kuu eelarve on ikkagi kordades suurem ja ikka tundub, et peame elama väga tagasihoidlikult. Neiu väitis, et kulutab raha vaid söögile ja kõik muu on tasuta, kuna ringi liikumiseks ta hääletab, öömajaks kasutab couchsurfingut või lihtsalt koputab inimeste ustele, et ulualust leida ning turismiatraktsioonideks ta raha ei kuluta, vaid käib kohtades, kuhu on võimalik tasuta minna. Imestasime omapäi küll, et kuidas ta küll siis Torres del Paine parki tulla sai, aga tal õnnestus end kuidagi tasuta sisse sahkerdada ja ka telkimisaladel pani lihtsalt oma telgi püsti ja egas vist keegi täpselt ei suutnud kontrollida ka igat telki. See on õppetund inimestele, kes väidavad, et reisimine on kulukas. Meie jaoks küll päris selline sahkerdamine ei ole, aga üksi noore inimesena reisides… miks mitte niimoodi maailma avastada.
Meie õhtu lõpuks päädiski neiuga jutustades ja risotot keetes. Tundsime, et võime end isegi premeerida ja ostsime kämpingu poest kaks kohalikku õlut. Kolmandal päeval olime teel samuti ligi 8 tundi, mille jooksul õnnestus Kaijal oma pealagi korralikult ära põletada. Päiksekreem Patagoonias on kohustuslik, kuna osoonikiht on seal hõre ning põletus kerge tulema. Kus veel leida maailmas kohta, kus sa pead arvestama jäise tuule, nii lume kui vihmasaju, kui ka kõrvetava päikese ning meeletu kuumusega?
Meie viimane öö Torres del Paines oli samuti erakordselt soe ja taevas oli taas ideaalselt selge tähtede imetlemiseks.
4. päev
Julgesime viimasel päeval ka korralikult sisse magada, kuna teadsime, et kiiret ei olnud kuhugi. Ärkasime alles 9 paiku ja see kord ostsime kämpingu poest hingehinna eest toidumoona juurde, et kõhud tühjaks ei jääks. Toidu ostmine rahvuspargis on ütlemata kallis. Näiteks üks küpsisepakk maksab 4-5 euri ja pisike 0,33 õllepurk enam-vähem sama. See on ka põhjus, miks enamike matkajate kotid nii pungil on, kuna enamus toidumoona tuleb kaasas tassida. Nagu varasemalt mainitud oli meil lisaks ka telk, magamiskotid ja madratsid. Neid kõiki on võimalik samuti kohapeal rentida, aga see on oluliselt kallim, kui Puerto Natalesest need mitmeks päevaks rentida.
Igatahes viimasel päeval oli meil hea kerge teele asuda, kuna kotid olid toidumoonast tühjaks söödud ja minna oli veel vaid umbes 19 km. Eelmises postituses kirjutasime, et tulenevalt meie säästueelarvest otsustasime vahele jätta katamaraani reisi ja selle asemel kõndida lähimasse bussipeatusesse. Päev oli taas päikesepaisteline ja meeletult palav, seega määrisime end korraliku päikesekreemi kihi alla ja panime selga kõige õhemad riided.
Olime lugenud, et see 19 km kõndimist bussipeatusesse on üsna igav tühermaa ja midagi seal erilist vaadata ei ole. Meile jäi see kriitika arusaamatuks, kuna viimase päeva algus oli imeline! Ilm oli täiesti selge ja Pehoe järvelt oli näha imeline mägede peegeldus. Järve ääres oli hulganisti erinevaid meile võõraid linde. Kõik see lausa kutsus ujuma! Esialgu aga kahtlesime siiski, sest kartsime, et ehk ilm pöördub ja muutub jahedamaks. Lisaks kartsime ka ajahätta sattuda. Samas senimaani on natuke kahju, et ei see sulps tegemata jäi…
Peagi möödusime järvest ja rada hakkas kulgema paralleelselt Grey jõega. Grey jõgi on täpselt sama hall kui Grey järv. Olles juba 3-4 tundi teel olnud avastasime, et olime teinud väikese valearvestuse. Nimelt oli meil vaid üks pudel vett kaasas, mis sellise kõrvetava kuumuse juures oli juba otsakorral. 10 kilomeetrit oli veel minna ja nii palava ilmaga oleks seda ilma joogiveeta üsna piin läbida. Meie valearvestus oli tingitud väärinfost, mille olime saanud matkakoolitusel Puerto Nataleses. Koolitaja väitis, et kogu pargi rajad saab põhimõtteliselt läbida ühe tassiga, kuna iga natukese maa tagant on kuskil juga, kust saab puhast vett. Selgus aga, et sellel rajaosal, kus meie olime, neid jugasid väga palju ei leidunud või pigem, üldse ei leidunud. Tegemist ei olnud just kõige populaarsema lõiguga ka ning see ei olnud osa W rajast. Seda lõiku kutsutakse Q rajaks ning seal tõesti ei liikunud palju inimesi. Meile kõndis vastu ka üks neiu, kes väitis, et ka teisel pool rajal ei ole ühtegi allikat. Olime juba üsna meelt heitmas. Õnneks leidsime umbes poolel teel siiski ühe imepisikese joa. Põhimõtteliselt tuli see vesi maa seest sambla vahelt. Kuna ümberkaudu ei olnud loomakarju näha, siis julgesime seda vett juua ja vesi maitses sama hästi, kui mujal pargis. See oli suur kergendus!
Vee kõrvale sõime ka kõhud täis ning tuju oli taas hea! Edasine rada kulges endiselt piki jõge mööda põldu. See maastik oli taas hoopis teistsugune sellest, mida olime varem näinud, kuid endiselt omamoodi kaunis. Eemalt nägime mõna jänest meie eest plehku pagemas.
Sellel rajal oli inimesi meeletult vähe. Kokku nägimegi päeva jooksul ehk 4-5 inimest. Üks paarike ikkagi oli piisavalt julge, et jõkke ujuma minna. Nende paljad tagumikud paistsid hallis jões hästi silma. Ka meil oli selleks ajaks juba keha nii üle kuumenenud, et otsustasime siiski end märjaks kasta. Valisime sobiva koha jõe kaldal ja tegime näkki. Vesi oli jäiselt külm, seega ruttu sisse kasta ja kiiresti välja. Selle tegi aga omakorda keerukaks võrdlemisi kiire vool ja libedad kivid jõe põhjas. Kuigi vesi oli meeletult külm ja pakkus hetkeks jahutust, siis päike soojendas meid sekundiga taas üles. Nautisime tükk aega vaadet jõele ja selle taustal paistvatele mägedele. Meist möödusid ka kajakitajad. Õnneks või siis kahjuks olime selleks ajaks juba riided selga saanud!
Pärast väikest seiklust oli meil veel lõpusirge 6 km. Viimane ots oli küll n-ö tühermaa aga meie jaoks põnev siiski, kuna kohtasime laamapere. Nemad ei lasknud end meist kuidagi kohutada ja sõid üsna rahulikult põlluserval rohtu edasi. Eks ka neil oli palav ja ei tahtnud üleliigseid liigutusi teha.
Õhtul 4-ks jõudsime raja lõppu ehk rahvuspargi administratiivmaja juurde. Kell 6 pidi minema meie buss. Seega jäi meil piisavalt aega, et süüa ära viimased toiduvarud. Tahtsime ka ujuma minna, kuid pargivalvuritelt uurides saime suhteliselt sapise vastuse osaliseks, et rahvuspargi alal on ujumine keelatud (Ups! Õnneks me ei teadnud seda varem). Lootsime, et meil jääb aega ka seal olevat muuseumi külastada, kuid olime lõpuks ikkagi piisavalt väsinud, et endale rohkem karku alla ajada ei suutnud.
Kell 6 istusime bussi ja ees ootas vähemalt 4-tunnine sõit tagasi Puerto Natalesesse. Pidime tagasi olema enne kella 11 õhtul, kuna pidime veel samal päeval kogu varustuse tagastama. Õnneks buss oli täpne ja jõudsime kõik asjad õigeks ajaks tagasi viia. Olime broneerinud ka majutuse üheks ööks kuna nii hilja Punta Arenasesse enam ei olnud võimalik saada. Võrreldes eelmisega oli see külalistemaja veidike kallim, kuid oma hinda väärt. Peale 4 päeva metsas olemist saime magada mõnusas soojas toas ja mugavas voodis. Perenaine tervitas meid hommikul ühe parima hommikusöögiga, mis me seni kuskil saanud olime.
Kokku läbisime 4 päeva jooksul 85 km, kuid see maa ei tundunud üldsegi nii pikk ja füüsiliselt väsitav, kuna ümbritsev loodus on see, mis paneb adrenaliini keema ja laseb unustada põlvevalu või tühja kõhu. Meie jaoks oli see matk kahtlemata senise reisi tipphetk ja sooviksime siia väga tagasi tulla ning läbida kogu Torres del Paine O raja. Lisaks jäi meil avastamata Ushuaya ehk maailma lõunapoolseim linn ning Patagoonia Argentiina poolne osa, mis pidi olema vähemasti sama kaunis, kuid märksa odavam külastada. Julgeme Torres del Painet soovitada kõiksugu reisijatele! Me suutsime enda jaoks ära tõestada, et Patagoonias reisimine ei maksa tervet varandust, kuid iga makstud sent on kahtlemata seda kogemust väärt!
Vaata ka suurt galeriid matkast:
Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!
Polarstepist saad jälgida nende asukohta hetkel — vaata SIIA!
Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!
