Rännak ümber Maa | Sri Lanka elu-olu pärast terrorirünnakut ja maailma kauneim rongisõit
Sri Lanka tuli meie reisiplaanidesse, kui hakkasime otsima erinevaid võimalusi kodu suunas liikuda. Esialgu olime võtnud plaani minna kindlasti Indiasse. Kuna aga soovisime kindlasti vähemalt juuni keskpaigaks koju jõuda, oleksime saanud Indias olla vaid napilt kaks nädalat. Selle lühikese aja jaoks ei raatsinud me aga välja käia kallist India viisa tasu. Nii otsustasimegi Sri Lanka kasuks, kuna uudistes oli info, et just käesoleva aasta maikuust alates muutub Sri Lanka EL-i liikmesriikidele viisatasu vabaks. Õnnega pooleks leidsime ka üsna odavad lennupiletid. Olime mõlemad Sri Lankast palju head kuulnud ning mida rohkem hakkasime selle riigi kohta uurima, seda enam oli meil oma otsuse üle hea meel… kuniks tuli ülestõusmispüha…
Olime tol hetkel parasjagu Filipiinidel. Hakkasime ruttu võimalusi uurima, et kas meie kindlustus üldse sellises olukorras Sri Lankale minekut katab ning mis võimalused on meil lennupiletid ümber muuta. Õnneks saime Air Asialt tagasiside, et saame lennupiletid tühistada või siis lennu aega muuta tasuta. Ka kindlustus andis teada, et poliis on endiselt kehtiv ja miski otseselt ei takista Sri Lankasse reisimist. Lasime asjal mõnda aega settida ning uurisime vaikselt maad, kuidas seal olukord on. Viisavabastus EL-i liikmetele lükati muidugi terroriaktist tingituna kaugesse tulevikku. Lugesime erinevaid netiväljaandeid ja reisiblogisid. Ja selle info pealt julgesime siiski vastu võtta otsuse, et läheme Sri Lankale tingimusel, et väldime rahvarohkeid kohti sh Colombot, igasuguseid templeid jms.
Lõpuks olime oma otsusega muidugi väga rahul, sest kohale jõudes selgus, et riigis oli rahu tagamise enda peale võtnud sõjavägi. Turiste peaaegu et ei olnudski. Iga vaatamisväärsus või ettevõtmine läks meil üsna libedalt, kuna järjekordi ei olnud. Soodsa hinnaga ööbimisi oli lihtne leida. Lisaks saime kohalikelt suurepärase teeninduse, kuna juba paari kuu jooksul korralikult kriisi sattunud turismitööstus oli äärmiselt tänulik iga kopika üle, mis neil õnnestus teenida. Meil oli hea meel, et saime pelgalt turistidena srilankalasi raskel ajal natukenegi toetada sealjuures ilma hetkekski hirmu tundmata. Pigem vastupidi, tundsime end Sri Lankal pisut liigagi turvatuna…
Esimese öö Sri Lankal veetsime Negombos. See on Colombo kõrval paiknev linn, kus asub ka lennujaam. Negombo hosteli jätsime ka ühe oma seljakottidest, et sellele taas viimasel õhtul enne äralendu järele tulla. Ühe seljakotiga oli meil oluliselt kergem ringi liikuda.
Järgmise päeva hommikul sõitsime Colombosse, et sealt kohe edasi rongi peale minna. Üks tuntumaid turismiatraktsioone Sri Lankas on pikk rongireis Colombost saare keskpaigas asuvasse linna Ellasse. Seda peetakse üheks maailma kauneimaks rongisõiduks. Lisaks ei maksa see sõit pea et mitte midagi. Valida saab esimese, teise ja kolmanda klassi vagunite vahel. Esimeses klassis on konditsioneer ja broneeritud istekoht. Teine klass on kenasti ka istekohtadega, kuid sa ei pruugi seda saada, kui rongil on väga palju inimesi. Me ise ei olnud tunnistajaks, kuidas kolmanda klassi vagunid välja nägid, aga lugesime, et seal saab reisida koos koerte, kasside, kanade ja muidugi ka inimestega. Hais pidi jube olema ja seetõttu me kolmandat klassi ei kaalunud. Esimest klassi ei soovitatud võtta, kuna seal ei käi aknad lahti ning ei saa nii hästi pilte teha. Seega jäimegi teise klassi piletite juurde, mis maksid kõigest 500 ruupiat ehk 2.5 eurot kahele inimesele.
Selleks, et 10 tunni jagu rongisõitu libedamalt läheks, otsustasime meie sõidu kaheks poolitada ja tegime peatuse Kandys. Kuna rong jõudis kohale üsna hilja, siis me linna uudistama ei jõudnudki. Põgusalt tutvusime perega, kelle juures me ööbisime. Pererahvas oli väga sõbralik ning nad rääkisid meile kohalikust elu-olust pärast hiljutist katastroofi. Olime jõudnud Sri Lankasse just sellel ajal, kui taas avati koolid. Paljud vanemad oma lapsi siiski kooli ei julgenud veel saata. Seda põhjusel, et terroristid olid järgmisena lubanud rünnata just kas kooli või budistlikku templit. Seega kõik koolimajad olid turvatud sõjaväe poolt ja lastel oli kohustuslik kanda läbipaistvast kilematerjalist seljakotte, mille siis iga pere pidi ise soetama. Meil oli perest üsna kahju, kuna nende peamine sissetulek oli turism ja isegi uue koolikoti soetamine oli nende jaoks suur väljaminek.
Järgmisel hommikul võtsime järgmise rongi Ellasse. See osa sõidust pidi olema kõige kaunim. Kuigi teekond oli pikk (6 tundi), siis nautisime iga hetke sellest. Rongi aknast välja vaadates vaheldus maastik kaunite mägede ning džungliga. Kohalikud askeldasid teeistandustes ning korjasid teelehti või toimetasid juurviljapõldudel. Nägime ka mitut juga ja koske. Vaatamata sellele, et vihma sadas ja ilm ei olnud just kõige parem, saime siiski vapustava kogemuse. Ka aknast ja rongi uksest välja kõõlumise pildid ei jäänud tegemata.
Ellasse kohale jõudes olime muidugi surmväsinud, sest kaks päeva ei olnud me muud kuulnud kui krigisevaid rongirööpaid. Seega võtsime rahulikult ja puhkasime end esmalt pikast sõidust välja.
Ellas oli muidugi väga meeldiv üllatus see, et ilm oli võrdlemisi jahe. Olime ju siiski pea 2000 m kõrgusel keset mägesid ja teeistandusi. Asusime sõna otseses mõttes keset teepõlde. Järgmisel päeval võtsimegi omale plaani teetehast külastada. Kuna tehas asub linnast natuke väljas, siis pidime võtma tuk-tuki. Leidsime endale toreda tuk-tuki juhi ja pooleldi giidi, kes meid 2000 ruupia ehk 10 euro eest pool päeva ringi sõidutas.
Teetehases tehti meile põhjalik ülevaade tee valmistamise protsessist. Meie jaoks oli juba ahhaa-moment puhtalt seda taime näha ja katsuda, millest teed tehakse — me ei olnud sellist puud varem näinud. Meile tutvustati igat sammu tee töötlemisel ja nägime töölisi masinate ning teega toimetamas. Meie jaoks oli üllatav, et tee korjatakse Sri Lankal farmerite poolt käsitsi. Seega ühe teepaki sisse on peidetud mitukümmend inimtöö tundi. Meile tundus koheselt, et tee on ikka selle töö kohta häbiväärselt odav! Samas oli hea meel tõdeda, et teekasvandused on enamikus siiski endiselt kohalike farmerite omad ja tehased ostavad teelehti farmeritelt. Tehastest läheb töödeldud tee enampakkumisele, kus siis juba meile tuntud teefirmad nagu Tetley ja Lipton jne teed kokku ostavad. Saime teetehases ka erinevaid teesid degusteerida ja seda kõike imelise vaate taustal. Nimelt tehas, mida külastasime, asub mäe otsas, kust avaneb imekaunis vaade ümbritsevatele teepõldudele.
Teepõldude juurest sõitsime edasi kuulsa 9 kaare silla juurde. See on imekaunis sild, mida Ellast läbi sõitvad rongid ületavad. Meie giid/tuk-tuki juht viis meid kohta, kus saime mõnusalt terrassi pealt silda imetleda ja rongi oodata. Saime kingituseks isegi paar passioni puuvilja, mis meile mõlemale nii väga maitsevad. Kohalikud olid muidugi üllatunud, et miks me seda lihtsalt niisama sööme ilma suhkrut peale raputamata — see on ju hapu! Meie jaoks oli see aga täpselt õige maitsega. Maiustasime puuviljadega kuniks rong täpselt giidi ette öeldud ajal sillalt üle sõitis. Üle mägede tuli ka korralik udu ja olime õnnega koos, et udu täielikult meie kaunist vaadet ei nurjanud.
Edasi viis meie tee kohalikule turule. Kambodža ja Taiga võrreldes oli seda muidugi raske turuks nimetada. Sisult oli tegemist pisikese peateeäärse alaga, kus tädid ja onud olid oma teki maha laotanud ja sinna peale asetanud seda, mida neil parasjagu müüa oli. Ostsime maiustamiseks ananassi ja kookost.
Ellas oli söögikoha leidmine natuke raskendatud, kuna paljud kohad olid uksed sulgenud — turiste ju linnas peaaegu et ei olnudki. Õnneks leidsime siiski ühe restorani, mis võrdlemisi kõrge hinna eest toidupoolist pakkus. Vaatamata kõrgele hinnale saime aga huvitava toidukogemuse osaliseks ning maitsta ehtsat kohalikku toitu. Meile serveeriti banaanilehe sees erinevaid juurvilju ning kanaliha, mis oli maitsestatud erinevate ürtide ning pipardega.
Meie viimasel päeval Ellas otsustasime minna kokakooli. Jaanus armastab karrisid ja kohalikud kokakoolid pakkusid võimalust õppida valmistama vähemalt 10 erinevat juurviljakarrit. Valisime meie kodu lähedal asuva kokakooli. Kahjuks selgus, et õpetajaga oli meil üsna suur keelebarjäär. Seega me ise eriti palju just teha ei saanud. Jaanus tükeldas juurikaid ning Kaija sõtkus tainast kookosesaia jaoks. Meile õpetati, kuidas saab ise teha vanast kookosest kookospiima ning mis maitseained lähevad karri sisse. Saime teada, kuidas karrit keeta ning frittida papat, mis on Indiast pärit õhuke ning krõbe jahubaasil suupiste. Vaatamata keelebarjäärile oli meil siiski lõbus ning kõht sai muidugi kõiki neid 10 karrit mekkides rohkem kui täis. Edaspidi ei tohiks meil korraliku karri kokku keeramisel raskusi ette tulla.
Vaata ka galeriid:
Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!
Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!
