Rännak Ümber Maa | Seiklused California osariigis: autotripp mööda USA läänerannikut — iga hetk sellest oli nauding!

Vaata suurt galeriid!
KaseCampers Californias
Kaija Hollywoodi kuulsuste alleelFoto: Jaanus Kasekamp

Kaija ja Jaanus naudivad hetkel oma elu suurimat seiklust, reisides koos ümber maailma. Kuidas ja miks see rännak alguse sai, saad lugeda LP intervjuust — SIIT! Reisijuhi vahendusel saad jälgida pildikesi nende seiklusest.

Ootused Californiasse sõites olid suured. Lootsime, et ilm läheb soojemaks ja näeme rohkem päikest. Esialgu see ka nii oli. Mida kaugemale Crateri järvest jõudsime, seda päikesepaistelisem oli ilm.

Enne kui edasi loed, vaata suurt galeriid Kaija ja Jaanuse seiklustest Californias, sest fotodel kujutatud paikadest siin just samas järjekorras juttu tulebki:

Jaanuse uurimistöö tulemusena otsustasime teha poolel teel San Franciscosse peatuse Pluuto koobaste juures. Olime esmalt üsna kohkunud, kui GPS meid suvaliselt kruusateele suunas, mille ääres oli hulganisti vagunelamuid ja aiaga ümbritsetud maalappe. Aedadel olid hoiatavad sildid, et eramaa ja kuri koer. Arvatavasti keegi seal siiski elas, kuid meil ei õnnestunud ühtegi hingelist näha. Tee oli ka selline, et ilma neliveota me tõenäoliselt ei oleks kohale jõudnud. Lõpuks näitas GPS keset suvalist lagendikku, et oleme kohal. Kruusatee äärest viis pisike jalakäijate rada keset tühermaad asuvate koobasteni. Esmalt ei tundunud koopad midagi erilist olevat. Noored olid koobaste seintele hulganisti gräffiteid kribanud ning ilmselgelt oldi seal pidu pandud. Natuke pikema ringi küsimise tagajärjel olime siiski üsna hämmeldunud, sest muudkui pimedasse koopasse edasi kõndides tundus, et need ei lõppegi ära. Need koopad olid üüratult suured ja üsna kõhedust tekitavad. Olime ainsad, kes seal ringi hiilisid ja see tekitas veel omakorda hirmu. Pluuto koobaste külastamine oli kahtlemata senise reisi üks kõhedust tekitavamaid elamusi.

Seotud lood:

Meie järgmine peatuspaik oli San Francisco. Jõudsime pimedas öötuledes sätendava Golden Gate'i silla juurde. Otse silla kõrval asub kaunis park, kust saab vaadet sillale imetleda. Parkisime ennast ööks sinna ja nautisime enne uinumist vaadet tuledes säravale sillale ja San Francisco linnale. Hommikul ärkasime sama, kuid hoopis teistsuguse vaatega...

Golden Gate'i looduspargi alal on ka üks imearmas pisike tuletorn. Otsustasime hommikul minna seda vaatama, kuid kahjuks selgus kohapeal, et see on avatud vaid ühel päeval nädalas. Majakas jäi meil küll nägemata, aga saime siiski väga kaunite vaadete osaliseks, sest autotee majakani kulges täpselt mööda rannikut.

Seejärel saabus pidulik hetk, kui sõitsime autoga üle kuldse värava silla. Igaks juhuks mainin, et silla ületamine on üht pidi tasuta ja teist pidi tasuline. Ehk San Franciscosse sisenedes on silla ületamine tasuline. Rendiautoga on see aga siiski üsna mugavaks tehtud ja silla maks arvestatakse hiljem lihtsalt rendisumma juurde. Silla ületamine oli siiskit suhteliselt tavaline, sest uskusime, et ehk tunneb kuidagi rohkem rippsilla olemust ja sellest tulenevat kõikumist. Teisel pool silda asub Golden Gate'i silla külastajate keskus ehk n-ö väikest sorti muuseum. Seal oli mitu maketti, et ilmestada rippsilla füüsikat ning arhitektuurilist eripära. Kahtlemata on see sild ameeriklaste au ja uhkus arhitektuurivallas - oli ta ju omal ajal maailma suurim.

Kui olime parasjagu erinevaid makette uurimas, hakkas taas totaalselt vihma kallama. Taaskord ei olnud meil ilmaga vedanud. Kobisime autosse ja otsustasime, et sõidame linna vahel ringi lootuses leida mõistliku tasu eest parkimiskoht. Kui olime veetnud tunnikese autoga Starbucksi ukse all seistes ja sealt internetti varastades, hakkas ka juba vihm järgi jääma. Leidsime vähemasti enda arust sobiva parkimiskoha (parkimissiltidest aru saamine SF-is oli tõeline tuumafüüsika) ja asusime järgmist turisti atraktsiooni jahtima.

Meie kohustuslikus nimekirjas oli järgmisena trammisõit mööda SF-i mägiseid tänavaid. Trammipeatusesse jõudes selgus, et ooteaeg on 45 minutit. Õnneks me nii kaua siiski ootama ei pidanud, aga turiste oli meie ümber kahtlemata liiga palju. Pikk ooteaeg võimaldas meil hästi jälgida, kuidas trammijuhid ise manuaalselt tramme lõpp-peatuses ringi keerasid – rammu pidi neil kahtlemata olema. Trammisõit ise oli ka ootamist igati väärt. Just nagu filmis, seisime Jaanusega trammi küljel ja hoidsime vaid postist kinni. Kohati tekitas see üsna suurt kõhedust mäest üles ja alla kihutades. Valisime ehk kõige traditsioonilisema marsruudi Union Square'i (kesklinnast) juurest Fisherman’s Wharfini (kalasadama kai). See kulges mööda hiinalinnast ning tegi peatuse ka tuntud trammimuuseumi juures.

Fisherman’s Wharf ehk nö kalasadam oli ka omaette vaatamisväärsus. Samast oli hea vaade tuntud Alcatrazile ehk Ameerika ühele kurikuulsamaid vanglale, mis asub saare peal. Turistidel on võimalik sadamast hüpata ka praami peale, mis neid vanglat uudistama viib. Teine tuntud vaatamisväärsus sadama alal on pier 39 ehk kai 39. Selle kai on omale kodukohaks valinud merilõvide pesakond. Üsna humoorikas oli nende elu-olu jälgida – pidev võitlus päikeselise koha eest kai peal, emased merilõvid poegade eest hoolitsemas või isaste vaheline kähmlemine.

Mööda kalasadamat taas trammipeatuse poole liikudes oli ilmne, et see piirkond SF-ist on tõsine turistilõks. Erinevad suveniiripoed, muuseumid ja galeriid, kohvikud ning restoranid ootasid avasüli kõiki turiste, et nende rahakotte märkimisväärselt tühjendada. Kuna meile teatavasti turistilõksud eriti ei sümpatiseeri, siis üritasime sealt võimalikult kiiresti tulema saada. Selleks oli aga vaja taas vähemasti 20 minutit trammijärjekorras oodata.

SF-i kesklinnas ehk Union Square'i lähedal oli meile suure üllatusena võrdlemisi palju kodutuid. Esialgu oli meil isegi natuke kõhe sinna lähedale oma auto parkida, sest kogu meie varandus ja elu on ju selles autos. Tänaval oli ka meeleavaldus, aga kuna see oli hispaania keeles, siis meile jäi arusaamatuks, mille vastu meelt avaldati. Väga turvalist tunnet meis seega SF ei tekitanud ja seega lahkusime juba lõunast.

Edasi sõitsime San Josesse, kus kohtusime Kaija võrkpallivõistkonna kaaslase Kärdu ja tema tütrega. Ütlemata tore on meie teekonnal olnud kohata Eesti sõpru ja rääkida elust-olust nii välismaal kui kodus… nii tekib isegi hetkeks tunne, nagu oleks kodus.

San Joses tegime ka lõpliku otsuse, et me ei jõua sõita Las Vegasesse ning samuti tuleb vahele jätta Yosemite rahvuspark, kuna sinna ei lubata talvel sõita ilma nn rehvikettideta. Samuti jõudsime Kärduga arutades järeldusele, et mööda rannikut Los Angelasse sõitmine võiks olla ideaalne alternatiiv. Nii otsustasimegi mööda rannikut edasi põrutada.

Lõppkokkuvõttes oli see hea otsus, sest Jaanusel on olnud probleem ühe põlvega, mis mingil põhjusel läheb aeg ajal paiste. Seega ei ole me võtnud teadlikult ette pikki jalgsimatku. Mööda rannikut sõitmine on just parim viis jalgadele puhkust anda, kuna ameerikalikust autokultuurist tulenevalt ei ole kuskile vaja üle paarikümne meetri kõndida. Igal pool on arvukalt peatumiskohti ja parklaid, et ilusaid vaateid imetleda.

Pisut eeltööd tehes märkisime Google Mapsi olulisemad peatumiskohad ning asusime teele. Peatusime Point Pinos majaka juures, Kallade orus ehk Calla Lilly Valley, Bixby Ceremonial Bridge'i ehk ühe kuulsa silla juures, Point Sur majaka juures, Big Suris, Julia Pfeiffer Burnsi looduspargis, kus asub McWay kosk, Elephant Seals Beachil ehk lonthüljeste rannas ja vaateplatvormil, Morro Rock and Bays – surfarite lemmikpaigas, Santa Barbara linnas, Point Dume'i looduspargis ja Malibus.

Kahe päeva jooksul oli muidugi peatusi rohkem veel. Nautisime tee peal ameerika kiirtoidu võlusid ning kasutasime ka kokkamiseks kaasa võetud gaasipõletit. Iga natukese aja tagant oli mööda rannikut kulgeva tee kõrval parkimiskoht, kus sai peatuda ja merd ning vaadet nautida. Natuke tuletas see sõit meelde Horvaatiat, kuna ka seal olime täpselt mööda rannikut autoga sõitnud. Californias oli aga loodus ja ümbritsev hoopis rohelisem. Põhja pool oli rannikuäärne ala eriliselt värvikirev. Mida rohkem lõuna poole, seda tasasemaks läks ka maastik, kuniks jõudsime Santa Barbara ja Malibu juurde, mida ümbritsevad samuti kõrged mäed. Malibus nägime hiljutise metsapõlengu hävitustööd. Maha oli põlenud nii elumaju kui elektriposte ning muidugi kaunis roheline mets. See oli üsna kurb vaade.

Malibust edasi sõites olimegi juba Los Angelases. Esimesena vaatas meile vastu Santa Monica pier ehk kai. Kunas aga olime äsja just Santa Barbaras taolise kai peal jalutamas käinud, siis otsustasime, et me ei raatsi kallist parkimist maksta ning sõidame edasi Venice Beachile ehk randa.

Kuulsa Venice Beachi kirjeldamine nõuaks kahtlemata omaette postitust. Nii kirjut seltskonda ei olnud ehk kumbki meist varem näinud. Seal võis kohata kõikvõimalikke karvaseid ja sulelisi. Rannaäärne ala oli täis erinevate tänavakunstnike väljapanekuid ja suveniiripoode. Tänavamuusikud panid möödakõndijatel puusa nõksuma. Ranna alal oli ka hulganisti kohalikke, kes olid sinna sportima tulnud – rulapark, välijõusaal ning erinevad mänguväljakud tundusid olevat inimestele vabalt kasutada. Turistide lemmiktegevus oli mingit sorti liikumisvahendiga (enamasti ratas või mootoriga tõukekas) mööda rannikut kihutada. Rand ise oli täpselt nagu "Baywatchi" filmis, välja arvatud see, et ilm oli jahe ja vaid mõned üksikud julged ujusid. Me nautisime rannas head ja paremat Mehhiko toitu ning õlut.

Pimedas hakkasime Griffithi observatooriumi poole sõitma. Kuna oli tipptund, siis teekond võttis aega tervelt 2 tundi. Selle kahe tunni sees nägime ka aga üsna palju linna, kuna otsustasime vältida kiirteid ja sõita mööda Hollywood Boulevardist, et seda tuledesäras näha. Griffithi observatoorium on kahtlemata üks vingemaid kohti, mida LA-s külastada. Rääkimata supervaatest tuledesäras linnale, on muuseum ülimahukas ning seal võiks vabalt veeta terve päeva, et õppida kõike, mis seni teada kosmosest, planeetidest, kuust ja päikesest.

Järgmisel hommikul läksime Hollywoodi avastama. Esimene kohustuslik peatumispaik on kahtlemata Hollywood Hills, kus asub kuulus Hollywoodi märk. Lisaks sellele saab Hollywood Hillsis ringi sõites imetleda ka rikaste ja kuulsate uhkeid häärbereid ning autosid. Rääkimata sellest, et Tesla oli selles linnas üsna tavaline nähtus, siis õnnestus meil ka mõnda Ferrarit ning Maseratit näha.

Seejärel suundusime kuulsale Walk of Fame kõnniteele, mis asub Hollywood Boulevardil. Kuna parkimine on nagu alati keeruline, siis pidime enne tegema palju uurimistööd. Õnneks selgus, et otse Hollywood Boulevardi keskmes asub kaubanduskeskus, kus on võimalik vaid paari taala eest parkida, kui keskusest midagi osta. See oli ülimugav lahendus, sest sellise suure autoga ringi manööverdada ja parkimiskohta leida ei ole just kõige lihtsam. Tänavale jõudes muutusime automaatselt üheks turistide massiga, kes nina mööda maad kuulsaid tähti uurisid ja oma lemmikuid otsisid. Jaanus leidis enda lemmikud üsna kiirelt. Kaijal võttis otsimine ehk natuke rohkem aega. Kuulsa Hiina teatri ees uurisime põhjalikult ka erinevate kuulsuste käe- ja jalajälgi ning otsisime oma lemmikuid. Ei tea, kas betoon oli jälje lihtsalt väiksemaks muutunud või tundus meile, et enamikel staaridest olid ikka üsna pisikesed käed ja jalad.

Ilmaga meil taas ei vedanud ning vihma kallas nagu oavarrest. Seega otsisime omale kõige taskukohasema AirBnB ja sõitsime kesklinnast välja. Nagu oli arvata, asus see AirBnB keset hiinalinna, kus enamik silte tänaval oli hiina keeles. Järgmisel päeval pidimegi juba hakkama asju pakkima, et lennujaama sõita.

Kokkuvõttes oli mööda rannikut sõitmine üks seniste reiside vaheldusrikkamaid ja looduskauneimaid vaateid täis ettevõtmine. Nautisime sellest iga hetke! Peame tänama suuresti Walmarti, kust ostsime enamus autotripi jaoks vajalikke asju, millest osa saime kenasti pärast tripi lõppu tagastada. See on üks trikk, mis sai Kaijale USAs selgeks juba siis, kui ta käis seal raamatuid müümas. Lisaks on Walmart meiesuguste seljakotirändurite jaoks eriti tänuväärt koht, kuna keegi ei aja sind öösel parklast minema. Autoga ringreisi tegijate blogides on Walmarti parklad üks top tasuta ööbimiskoht. Walmartis on ka alati olemas üsna hea kvaliteediga WiFi ning tualett.

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Polarstepist saad jälgida nende asukohta hetkel — vaata SIIA!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!