Rännak ümber Maa | Penangi maotempli teeb eriliseks see, et altari peal magavad rahulikult mürgised rästikud

Vaata ka galeriid!
KaseCampers Penangis
Rästikud maotemplisFoto: KaseCampers

Kaija ja Jaanuse suur seiklus, reis ümber maailma, sai hiljuti läbi ja asjaosalised puhkavad juba kodus. Avaldame veel viimaseid osi nende seiklusest. Täna saad teada, kuidas neil läks Penangis Malaisias.

Reis Kuala Lumpurist Penangi läks üle ootuste lihtsalt. Broneerisime internetis bussipileti ning läksime bussiterminali. Kuala Lumpuri bussiterminal on kohati nagu lennujaam. Bussile tuleb end kohapeal registreerida ja kui keegi reisijatest hilineb või kadunud on, siis kutsutakse vastavat nime. Leidsime üsna kerge vaevaga oma bussi, millega sõitsime 5 tundi. Poolel teel tegi bussijuht lõunapeatuse. Meie buss peatus sadama lähedal bussiterminalis, mis oli ühtlasi tunneliga ka sadamaga ühendatud. Seega liikusime otse sadamasse, et sealt praami peale minna. Praamisõit oli lühike, kuid põnev. Vaatamata sellele, et Penangi saare ning Malaisia maismaa vahel on ka suur sild, siis praamid liikusid samuti iga poole tunni tagant.

Georgetowni kohale jõudes, oli meil sadamast kilomeetri jagu oma hostelini kõndida. Meie hostel asus India linnaosas. Öömaja oli üsna kesine ning õnnetul kombel oli meile taaskord sattunud tuba, kus ei olnud akent. Ei teagi, kas tänu sellele, et tuba oli päev läbi kottpime, suutsime seal ennast samas iga öö korralikult välja puhata. Võib-olla oli hea une eelduseks ka konditsioneeri olemasolu. Hosteli omanik ja töötajad olid väga sõbralikud ja kuigi ametlikult seal hommikusööki ei pakutud, siis oli iga hommik köögis kõigile nautimiseks kohalikke snäkke. Ühel õhtul kutsus ka maja peremees kogu hosteli rahva õhtusöögile. Saime maitsta imehead köögivilja ja kana karrit ning tutvuda teiste hostelikülalistega. Naljakal kombel sattusime taaskord pikemalt ühe Soome paariga jutustama.

Seotud lood:

Olime plaaninud Georgetownis peatuda 3 päeva. Kohapeal natuke isegi kahetsesime oma otsust, et olime seal olekuks nii vähe aega arvestanud, sest tegemist on tõeliselt vinge multikultuurse keskusega. Seal on tuntud UNESCO nimistusse kuuluv vanalinn, juba mainitud India linnaosa ning mitmeid erinevaid budismi ja hindu templeid, mošeesid ning kirikuid. Seega kulus meil juba päeva jagu aega, et kõiki neid uhkeid rajatisi imetleda.

Georgetowni linnavahel jalutamise teeb eriti lõbusaks ka värvikas tänavakunst. Turistidele pakub see laialt lõbu, kuna paljud kunstiteosed on tehtud selliseks, et turist saab end kenasti keset meistriteost poseerida ja tunda end ühe osana kunstist. Me ei jõudnud küll läbi käia päris kõiki olulisemaid tänavamaalinguid, kuid mõned klõpsud saime ikkagi tehtud.

Georgetown on ka muidugi ajalooliselt tuntud sadamalinn. Seega jalutasime ka kaiäärsesse piirkonda, mis on praeguseks suht-koht turistikaks muutunud, kuid selles samas piirkonnas on endiselt ka kohalike kalapaadid ning paljud pered siiamaani elavad kai peale ehitatud puitmajades. Seega on turistidel ka viisakalt palutud seda piirkonda pärast kella 5 õhtul enam mitte külastada.

Loe veel

Kogu see multikultuurne elu on Georgetownile andnud ka tuntuse, kui üks parimaid kohti maailmas hea toidu armastajatele. On turiste, kes sinna vaid toiduelamuse saamiseks sõidavadki. Nii proovisime ka meie olulisematest kohalikest roogadest aimu saada ja üht-teist maitsta. Külastasime ka toidumuuseumit, mis oli ütlemata lõbus. Esmalt saime seal muidugi teada Malaisia pikaaegsest toidukultuurist ning miks kohalikud armastavad meeletult süüa. Väidetavalt süüakse seal isegi kuni kuus korda päevas. Teisalt oli muuseum tehtud üsna kaasahaaravaks ja kentsakaid pilte sai taas tehtud iga nurga alt.

Nagu ka Kuala Lumpuris, siis sõime enamasti kohalikes hawkerites ning meil õnnestus maitsta näiteks laksat (kookosesupi moodi toit kalaga), värskeid kevadrulle, austriomletti, roti canaid (spetsiaalne tortilla moodi sai koos vürtsise kastmega), lambakarrit, praetud nuudleid ja riisi jne. Malaisiast võtame koju kaasa päris mitu retsepti.

Viimasel päeval Penangis rentisime rolleri, et avastada saart ka väljaspool Georgetowni linna. Esmalt sõitsime Kek Lok Si templit vaatama, mis on nii saare, kogu Malaisia ja ka Aasia üks tuntumaid. See on ka oluline palverändurite keskus kogu Aasias. Templi uudistamiseks võiks vabalt kuluda terve päev. Meie käik jäi üsna üürikeseks ning nägime ära olulisema ehk andestuse jumala Kuan Yini kuju, mis on koguni üle 35 meetri kõrge. Aukartust tekitav kuju on märgata juba üsna kaugelt.

Olime arvestanud, et saame rahulikult mööda väikseid teid kõrvalasuvasse linna sõita, et maotemplit (ingl Snake Temple) külastada. Selgus aga, et Penangi saarest ongi väga suur osa üks ja seesama linn. Me vähemalt ei saanud aru, kust üks linn algas ja teine lõppes. Maotempel on üsna pisike ning 30 minuti jooksul näeb seal ära kõik olemasoleva. Templi teeb eriliseks see, et altari peal magavad rahulikult mürgised rästikud. Esmapilgul võiks arvata, et tegemist on maokujudega, kuna eriti palju nad ennast ei liiguta. Ohtlikkusest annavad aga märku arvukad sildid, et tegemist on tõepoolest mürgiste madudega. Väidetavalt elavad nad seal vabalt ning enamiku ajast nad magavad, kuna templis põletatavad viirukid teevad nad uimaseks. Jaanusel oli taaskord väga põnev madusid uudistada ja näppida.

Edasi sõites avastasime, et saare teine pool on oluliselt hõredamalt asustatud. Seal asub ka eksootiliste puuviljade farm, mida me järgmisena külastasime. Meie giid oli üllataval kombel Liibüast ning mäletas Eestit seetõttu, et kunagi olid seal need meie ratturid inimröövi ohvriks langenud. Giidina oli ta igatahes asjalik ning saime põhimõtteliselt privaattuuri läbi puuviljafarmi erinevate osade. Kõiki vilju, mis vähegi parasjagu valminud olid, saime ka ise mekkida. Palju oli selliseid, millest me ei olnud midagi varem kuulnud. Aga vähemalt sama põnev oli ka teada saada, et ananassi ning banaani taimest kasvab elu jooksul vaid üks vili ehk ananass ja banaanikobar. Kookosepuu hakkab kasvama otse kookospähklist, kui see on asetatud mullale jne. See farm toodab ise ka imemaitsvat kohvimaitselist mett. Seega kasvatavad nad kohvipuid vaid selleks, et mesilased oma meele kohvi maitse juurde saaks.

Päeva lõpetuseks otsustasime külastada ka ühte kohalikku randa. Olime lugenud, et Penangi rannad ei ole kõige kaunimad. Samas see rand, kus meie käisime, oli üpriski kaunis ja puhas. Solberdasime vees ning jahutasime end natukenegi, et mitte päikesepistet saada. Temperatuurid Penangis olid veelgi kõrgemad kui Kuala Lumpuris. Seega olime kohati üsna hädas, et kuumusega toime tulla.

Kokkuvõttes meeldis meile Penang väga ning julgeme seda soovitada kõigile reisihuvilistele, kui ühte tõeliselt erilist paika. Kordagi ei tundnud me ennast seal ebamugavalt tulles erinevast kultuuriruumist. See on tõeline ime, kuidas ühes piirkonnas suudavad nii mitmed erinevad kultuurid rahumeelselt eksisteerida ja seal juures veel õitseda nii kaunilt moodustades värvilise ja multikultuurse linna ning saare.

Vaata galeriid:

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!