Türki, Istanbuli jõudmine tekitas tunde nagu oleks jõudnud koju — ikkagi Euroopa juba. Meie lennujaam asus Istanbuli Aasia poolel, kuid sõitsime koheselt taksoga üle Türgi väinade oma majutuskohta, mis asus Euroopa poolel. Kaija oli meile leidnud couchsurfing'u kaudu majutuskoha ühe kohaliku Türgi mehe, Sinan, juures. Tema juures peatus veel üks Mehhiko paar ning juba samal õhtul oli meil üsna lõbus ja seltskondlik istumine.

Sinan oli kindlasti parim võõrustaja, kes meil terve reisi jooksul on olnud. Külalislahkemat inimest on raske ette kujutada. Tal oli suur korter ning saime endale eraldi toa. Tema hobiks on kokkamine ning hommiku- ning õhtusöögiks kostitas ta meid kohalike roogadega. Sealjuures keeldus ta igasugusest abist (nii rahalisest kui füüsilisest st et oleksime nõudepesu vms abiks olnud). Elasime kolm päeva kui viie tärni hotellis ning kaalusime, kas üldse tasub Antalyasse edasi lennata.

Ühel päeval viis Sinan meid linna vahele ning näitas olulisemaid vaatamisväärsusi. Kõigepealt sõitsime praamiga kesklinna. Türgi väinades sõidavad päev läbi erinevad praamiliinid, mis veavad kohalikke ja turiste erinevatest linna piirkondadest teise. Praam on mugav ja kiire ning sõit on suurepärastest vaadetest tingituna väga nauditav. Meil õnnestus näiteks isegi delfiine kohata. Lisaks on praami pilet väga odav: 2.5 Türgi Liiri, mis on umbes 40 euro senti. Jaanusele meeldis praamisõit nii väga, et järgmine päev, kui läksime linna omapead avastama, siis eelistasime metroole praami.

Istanbulis olles avastasime, et Türgis on ka väga odav riideid ja muud vajalikku shopata. Olime hiljuti Bangkokis olles saatnud Eestisse paki riietega, aga Türgis avastasime, et seal on riided isegi odavamad. Seega ostsime ka Türgist endale mõned meelepärased asjad. Vaatamisväärsustest külastasime Sinist mošeed, Topkapı lossihoovi, maa-aluseid akvedukte, Grand ning Spice Bazaari (kohalik turg) ja avastasime niisama vanalinna.

Sinine mošee ehk Sultanahmet Camii ehitas sultan Ahmet I aastatel 1609-1616. Iga päev külastavad seda moslemid, et seal palvetada. Sinaka katuse ja kuue minaretiga hoone on piltidelt väga kaunis, kuid meie nägime sellest vaid väikest osa, kuna mošeed parasjagu taastati. Meeletult pikk järjekord mošee sissepääsu ees annab mõista, et see on koht, mida peaks kindlasti külastama.

Jalutuskäigu kaugusel kuulsatest mošeedest asub Topkapi kindlus ja hoov. Seal elasid sultanid oma kaaskondlastega. Topkapi palee on täna linna suurim muuseum.

Põnev oli külastada ka Basiilika tsisterni ehk eelpool mainitud maa-alune vee reservuaar , mis meenutab pigem koopataolist veehoidlat. Tsisternis on säilinud mitmed arhitektuurilised ja antiiksed kujud, kuid ka see oli renoveerimistööde tõttu osaliselt ehituskilega kaetud.

Linna vahel jalutades tekkis meil võimalus Sinani suurpärasele toidule lisaks maitsta ka kohalikku tänavatoitu. Jaanus maitses näiteks kokoreçi, mis on lambasisikonnaga täidetud võileib. Jaanuse hinnangul oli huvitav, aga teist korda ei ostaks. Kaija tellis endale merekarbid, aga alles siis kui tellimus lauda toodi avastas ta, et karbid on ka täidetud lamba sisikonnaga. Jaanus sai ka selle roa endale. Lisaks maitsesime kohalikke lihapalle, mis viisid küll keele alla. Maiustada saime ka hoolega, sest kirsi kilo hind turul oli alla kahe euro. Sõime vast mitmeks aastaks oma kirsi isu hoolega täis. Türgi jäätise müüjad on ka erilised ning jäätise saamiseks peab kannatust varuma.

Meie peatus Istanbulis jäi küll üsna lühikeseks selle üüratu 15 miljoni inimese linna kohta. Kindlasti jäi meil veel palju avastamata. Esmamulje Türgist oli aga üle ootuste hea!

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!