Alustasime El Hierro saare suunas purjetamist 18.oktoobri varahommikul. Päev algas imeliselt, kuna tõusime üles selle peale, kui Margus hõikas, et kui tahame vaalu näha, siis ruttu-ruttu tekile. Me vist ei ole kumbki kunagi nii ruttu voodist välja tuisanud.

Tõepoolest, täpselt Los Christianose linna taustal ujus mitu pilootvaala ja meile tundus, et nägime kaugelt isegi mõõkvaalasid. Pilootvaalad näevad delfiinidega üsna sarnased välja, aga sellegipoolest on vahe kohe arusaadav, kuna nende liikumine vees on hoopis teistsugune. Nad on märksa aeglasemad ja kui nad vee peal käivad, siis nende õhuavast tulev puhin on märksa valjem. Miks meile tundus, et nägime ka mõõkvaalu, on tingitud sellest, et kaugemal paistsid ujumas longu vajunud uimega vaalad — need olid just täpselt sellised nagu olime hiljuti Loro pargis näinud. Kuna aga need vaalad meile kuigi lähedale ei tulnud (mis võib olla oli ka pigem hea, sest neid tundus palju olevat), siis me 100% kindlad ei saa olla.

Kui olime juba mõnda aega edasi purjetanud, siis sattusime hiiglasliku delfiiniparve sisse. Delfiinid lustisid sajaga ujudes nii ühel kui teisel pool jahti üritades meiega sammu pidada. Esimest korda nägime delfusid ka veest kõrgele välja hüppamas — tundub, et nad edvistasid natuke meie ees. Kuna vesi oli hommikul nn plekk (tuult ei olnud ja vesi oli peegelsile), siis liikusime mootoriga. Jätsime mootori seisma, et meil oleks võimalus delfiine pikemalt imetleda, kuid selgus, et seisev jaht neid sugugi ei huvita. Neile meeldib vist pigem just võidu kihutada.

Järjekordse merereisi hommik oli seega väga vahva, kuid kahjuks ei saa sama ülejäänud päeva kohta väita. Nii kui Tenerife saare varjust välja saime, hakkas laine kohutavalt loksuma ja tuule puhangud olid kohati kuni 20 m/s. Saime korralikku ummiklainetust tunda, mis tegi meil kõigil olemise üsna kehvaks. Sellise lainetusega suudab olla vaid pikali ning loota, et süda ei lähe pahaks. Nii me üritasime Jaanusega pikalt magada kuni üks hetk saime toreda äratuse osaliseks, kui vööri katuse luugist korralik kogus vett sisse paiskas. Olime akna lahti unustanud ja kuna lainetus oli nii suur, et murdus otse tekile, siis saime kenasti kogu selle vee omale koikusse.

See peale ajasime end alles pärastlõunal püsti, et midagi hamba alla muretseda. Sellise laine loksuga on aga söögi tegemine omaette kunst. Esiteks läheb laevas sees olles ja askeldades süda pahaks, teiseks on asjade kinni hoidmine üsna suur väljakutse. Kaija otsustas teha tatraputru, mis äsja oli Eestist kohale jõudnud pakiga, ja Jaanus lõikas sinna kõrvale sinki ning sibulat. Tulenevalt suurest laineloksust sai pea kogu tatrapakk potti tühjendatud — seda putru sai süüa veel mitu päeva. Jaanus sai küll singi ja sibula lõikamisega läbi suure vaeva ühele poole, kuid nii pea kui Kaija selle pannile jõudis panna, pidi ta ise jooksma õue magu tühjendama. Raisku läks tervelt üks õun ja müslibatoon. Jaanus pidi edasise kokkamise enda peale võtma. Toit sai küll kenasti valimis, aga peale Marguse seda keegi süüa ei suutnud.

Pikutasime mõlemad edasi, sest püsti lihtsalt ei suutnud olla, kuigi vaated olid imelised. 35 miili kauguselt merelt paistis veel Teide ning teiselt poolt vaatas vastu El Hierro saar. Kuna tuul oli suur, siis liikusime ka oodatust oluliselt kiremini edasi ja lootus oli, et jõuame veel sama päeva ööseks kohale. See oli üsna lootustandev, kuid enesetunnet kahjuks paremaks ei teinud.

Ka Jaanusel läks mingist hetkest olemine üha halvemaks ja pea hakkas valutama — arvatavasti vedelikupuudusest ning külmetusest, mis meid kõiki viimased päevad on vaevanud. Üks paratsetamool viis aga asja sinnamaani, et ka Jaanus sai maoloputuse osaliseks. Olime mõlemad kuni reisi lõpuni nagu elutud juurikad ja vedelesime pikali poolunes. Margus pidi purjetamisega üksi toime tulema ja muidugi tuli ka. Olime purjed nii väikseks sättinud kui võimalik, et ei oleks ülepurjestuse ohtu, mis suure tuule puhul võib jahi külili keerata.

Jõudsime lõpuks El Hierrosse napilt enne südaööd. Jaanus oli endiselt siruli. Võitles peavalu, merehaigusega ning kerge külmetusega ja end liigutada ei suutnud. Kaija aitas Margusel silduda.

Nüüd jääb aint loota, et sõit Roheneemedele läheks natukenegi libedamalt… muidu jääb meist järgi vaid kaks kriipsujukut.

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Polarstepist saad jälgida nende asukohta hetkel — vaata SIIA!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!