Rännak ümber Maa | Matkabussiga Aucklandist Christchurchi ehk seiklus riigis, kus on rohkem lambaid kui inimesi

Vaata suurt galeriid!
KaseCampers Uus-Meremaal
KaseCampers Uus-MeremaalFoto: KaseCampers

Kaija ja Jaanus naudivad hetkel oma elu suurimat seiklust, reisides koos ümber maailma. Täna saad lugeda nende juhtumistest Uus-Meremaal.

Maandusime Uus-Meremaal Aucklandis pärast üsna pikka ja väsitavat lendu. Võtsime endale paar päeva kosumiseks aega. Nautisime Aucklandi ümbrust ja väikest osa Põhjasaarest. Meie suurem seiklus sai aga alguse, kui rentisime Aucklandist matkabussi, et sellega Christchurchi põrutada. Nimelt leidsime rental car relocationiga (teenus, mida rendifirmad pakuvad) võimaluse saada tasuta matkabuss viieks päevaks selle eest, et transpordime sõiduki Aucklandist Christchurchi.

Meile suureks üllatuseks töötas rendifirmas üks Eesti tüdruk, kes oli meid päev otsa oodanud. Tal oli lihtsalt väga hea meel taas eesti keeles ja eestlastega rääkida. Seega saime matkabussi tutvustuse täitsa oma emakeeles. Pealekauba andis ta meile hulganisti nõu, kuhu võiksime veel Põhjasaarel minna ja mida näha. Saime head nõu sõita kindlasti Rotoruasse. Jaanus elas võrdlemisi kiiresti parempoolsesse liiklusesse sisse ja jõudsimegi ilusti enne pimedat kohale.

Rotorua on kuulus oma n-ö munahaisu ja keeva maa tõttu. Seal võib kohata kuumaveeallikaid ja geisreid ning podisevat muda pea iga nurga taga. Meie esimene peatus oli Kuirau park Rotorua linna sees. Mädamuna hais ajas muidugi südame pahaks ja pikalt seal just aega ei tahtnud veeta. Jalutasime pargis lühikese ringi, vaatasime podisevat muda ja leotasime jalgu looduse poolt kuumaks köetud vees.

Seotud lood:

Kuna kell oli hiline, siis meil ei õnnestunud külastada kuulsat Waiotapo loodusparki ning Lady Knox geisrit. Küll aga leidsime loodusliku kuumaveeallika, mis pargi alalt väljas asus ja oli seetõttu täitsa tasuta kõigile vabalt solberdamiseks kättesaadav. Vesi oli üllatavalt tuline. Jahutust pakkus üks koht, kus kuumaveeallikas segunes jahedama jõeveega ning soe ja külm vesi omavahel segunesid. Seal me siis solberdasime koos hiinlastega, kes end üleni mudaseks määrisid. Julgemad pistsid ka vaatamata hoiatussiltidele pea vee alla. Väidetavalt võib seal meningiidi saada, kui pea kuumaveeallikasse pistad seal elavate bakterite tõttu. Me jätsime siiski oma mõistuse kaineks ja pead vee peale.

Mõnus õhtune suplus väsitas meid üsna ära, kuigi meil oli veel omajagu sõitu ees. Meil oli vaja ööseks jõuda Tongariro rahvuspargi lähistele, et sealt hommikul varakult matkale minna. Jõudsime pimedas Tongarirosse, aga parkida ei olnud kusagile. Igal pool olid väljas sildid, et üleöö parkimine ei ole lubatud. Seega pidime tsipa tagasi sõitma ning otsustasime, et veedame öö lihtsalt suvalise metsa ääres teepervel. Unest jäi kõvasti puudu, kuna mööda sõitvad rekad raputasid autot korralikult. Aga saime vaid iseendid süüdistada, et ei olnud suutnud paremat eeltööd teha…

Järgmine päev ärkasime vara ja sättisime end pikaks matkaks valmis. Tongariro matkarada on tõenäoliselt üks Uus-Meremaa kuulsamaid. See on ligi 20 km pikk ja pigem keskmisest raskem matkarada, kuna tõuse ja laskumisi on mitmeid. Tongariro matkarada läbides on üks mure selles, et tegemist ei ole n-ö ringiga, vaid matk viib looduspargi ühest otsast teise ning tagasi tuleb saada bussiga, millel on üsna kopsakas hind (vähemasti meie eelarve jaoks). Selleks, et raha kokku hoida, alustasime matka n-ö valest otsast — ei teagi, kas on õige nii öelda, aga pigem soovitatakse matkarada läbida teistpidi, kuna sel juhul on tõuse kergem võtta. Lootsime, et saame pärast matkaraja teisest otsast tagasi auto juurde hääletada ja hoiame nii bussiraha kokku.

Esmapilgul ei tundunud meile matkarada sugugi midagi erilist. Matkasime metsa sees ja kohati lookles raja kõrval ka üks pisike juga. Mets oli muidugi eriline ja hoopis teistsuguse taimestikuga kui Eestis, aga see ei teinud matka meile oluliselt põnevamaks. Pärast paaritunnist mäest üles kõmpimist jõudsime mäe otsa lagendikule. Meil mõlemal olid suud ammuli, sest tuul, mis seal üleval vuhises, oli lihtsalt üle mõistuse suur. Proovisime ikkagi tugevad olla ja punnitasime oma tunnikese jagu edasi. Peagi aga muutus tuul nii jõhkraks, et oli raskusi isegi hingamise ja püsti seismisega — nii ei olnud sugugi tore matkata. Kahtlustasime, et tugev tuul võis olla tingitud tormist, mis just paar päeva tagasi Aucklandi räsis. Nuputasime tükk aega, et mida teha ja kas tasub ikka edasi pingutada, kuid õnneks sai kaine mõistus võitu. Olime ligi 7 km kõndinud, kui otsustasime, et läheme ikkagi sama teed mööda tagasi. Matkarajal olevaid järvi ning vulkaane me kahjuks seega ei näinudki. Hiljem muidugi kuulsime sõbralt Mikult, et tegime tõenäoliselt targasti, kuna samal matkarajal oli just hiljuti üks matkaja hukkunud. Lisaks ütles ta, et pilves ilmaga ei oleks me nii ehk naa suurt midagi näinud. Mis seal ikka — tuleb mingi aeg kauges tulevikus ikkagi Uus-Meremaale tagasi tulla ja matkaks parem ilm valida.

Positiivne selle juures oli võimalus Tongariro rahvuspargis enamat, kui vaid matkarada näha. Sõitsime lähedal asuva kose juurde, mis oli ehk senimaani kauneim, mida olime näinud. Kuigi ilm oli võrdlemisi jahe, aga päikseline, siis Jaanus võttis siiski julguse kokku ja sulpsas jõkke.

See kord oli meil rohkem aega otsida ka kaunis ööbimispaik. Tegime peatuse Foxton Beachil, mis asub Põhjasaare läänekaldal. Otse ranna ääres oli üüratu parkimisplats, kus ei olnud ühtegi kämpimist keelavat silti. Parema autoga oleksime võinud isegi täitsa randa sõita, kuna sildid selgitasid, et rannariba on selles piirkonnas ametlik sõidutee. Nautisime seega õhtul imelist vaadet merele ning kokkasime päikseloojangu valguses. Saime oma reisibussi köögiga üsna sina peale. Tavapärane õhtusöök oli kartulid, vinkusid ja ikka muidugi ka eestipärane hapukoorega tomati ja kurgi salat. Sel ööl saime end korralikult välja magada.

Järgmine päev oli meil planeeritud Uus-Meremaa pealinna Wellingtoni avastamiseks. Suure reisibussiga oli aga linnaliikluses uitamine üsna keeruline ja pidime leppima peamiselt Wellingtoni ümbruse avastamisega. Siiski saime käidud Wellingtoni üht mini tuletorni vaatamas. Seal lähedal asus ka üks kuulus ausammas, mille lahti mõtestamisega meil raskusi oli. Pigem ronisime mäe otsa ausamba juurde lootuses, et näeme sealt ümbritsevat lahte, aga kahjuks varjasid kõrged puud ilusa vaate. Küll aga oli mälestussamba juures hulganisti kunstnikke, kes seda üks teise võidu paberile üritasid imiteerida. Jõudsime Wellingtonis näha ka Mount Victoriat, millelt avaneb imeline vaade linnale. Kohalike seas tundus see piirkond väga populaarne olevat sportimiseks. Jõudsime mäe tippu üheskoos trobikonna jooksjatega, kes tõenäoliselt olid just üksteise võidu sinna üles mäe otsa tormanud. Seega olime sunnitud üsna kärmelt higihaisu eest põgenema ja läksime edasi Wellingtoni ümbruses olevaid randu avastama. Rannikuäärne ala oli kaunis ning meil õnnestus sealt isegi Lõunasaart näha. Sinna ranniku äärde jäime ka ööbima. Magada meil aga taas kord ei õnnestunud, kuna öösel oli meeletu torm ja hoidsime mõlemad hinge kinni, et auto lihtsalt minema ei lendaks.

Varahommikul ootas meid ees praamisõit. Tormist tingituna praam hilines ning sõitsime oodatust kauem. Meil ei olnud selle vastu aga suurt midagi, kuna praamisõit läbi nn Uus-Meremaa fjordide oli väga kaunis. Selleks, et saada praamiga Põhjasaarelt Lõunasaarele, tuleb välja käia üle 200 euro. Praam oli enam-vähem korralik, aga seal ei olnud just väga palju ruumi ning toidu hinnad olid samuti üüratud. Meie väikse Eesti rahva vingumine Hiiumaa või Saarema praamide ja liikluse üle pani meid selle kõige juures muigama.

Enne lõunat olime juba Lõunasaarel ning alustasime sõitu mööda idakallast Christchurchi suunas. Meid tervitasid koheselt üüratud viinamarjapõllud ning tundus, et üks istandus järgnes teisele. Viinamarjapõllud vaheldusid karjamaadega, kus tatsasid ringi üüratud lihaveised ja muidugi ka lambad. Kes veel ei teadnud, siis Uus-Meremaa on riik, kus on rohkem lambaid kui inimesi. Kohalikud teadsid rääkida, et enamik neist lammastest eksporditakse välismaale. Uus-Meremaa lammas on mujal maailmas delikatess ja seetõttu tuleb ka kohalikel lambakarree eest korralik summa välja käia.

Õige pea hakkasid taamalt paistma kõrged mäed. Olime jõudnud ranniku äärde ning meist paremale jäid Kaikoura mäeaheliku valged mäetipud ning paremal eresinine meri. Arutasime omakeskis tükk aega, et kuidas siin saab meri olla sama eresinine nagu Patagoonias olid mägijärved. Me ei olnud kusagil varem nii sinist merd näinud. Peagi nägime tee ääres mitmeid autosid seismas ja otsustasime ka teha peatuse. Selgus, et leidsime üles kuulsa Kaikoura hüljeste koloonia. Terve trobikond hülgeid peesitasid kaljusel rannikul ning hülgebeebid nautisid veemõnusid. Uus-Meremaa karvased hülged (furseals) pidavat olema ühed haruldasemad maailmas. Need hülged olid kahtlemata oluliselt pisemad, kui need, mida USA lõunarannikul nägime. Küll aga oli neid vähemalt sama lõbus vaadata, kuna pisikesed hülgebeebid oli üsna aktiivsed, sulistasid ja mängisid omavahel.

Meie järgmine peatus oligi Kaikoura. Plaanisime sellesse väiksesse kuurortlinna jääda ööbima. Kaikoura on turistide seas üsna populaarne, kuna seal tehakse palju hülge, delfiini ja vaala vaatlemise väljasõite. Samuti on Kaikoura tuntud selle pooles, et seal saab rentida purilennuki ja üsna mõistliku raha eest lennata mere kohal ning samuti vaalu otsida. Meie eelarvesse ükski nendest lõbudest ei mahtunud. Sellegipoolest nautisime Kaikourat, sest vaated eresinisele lahele, mille taustal paistavad valged mäetipud, olid midagi üsna erakordset.

Meie järgmine peatus oligi juba Christchurch. Pidime auto hiljemalt lõunaks tagastama. See tähendas varajast ärkamist ning lisaks pidime oma elamise ka läikima lööma. Kaikouras juhtus meil autoga ka väike äpardus ja tagurdasime kogemata kivile otsa, mille tulemusel oli taga pamperis korralik kühm. Jaanus oli piisavalt osav, et kühm puidust pannilabidaga välja lükata. Õnneks rendifirma seda siiski ei avastanud. Kummaliselt kombel pöörati pigem rohkem tähelepanu sellele, et auto katus oleks terve. Igatahes, lõpp hea ja kõik hea. Saime auto kenasti tagastatud ja sellega sai ka ühele poole meie matkabussi reis. Jaanuse sõber Mikk tuli meile järgi ning saime seega taksoraha kokku hoitud.

Kokkuvõttes jäime vaatamata pisiäpardustele oma ringreisiga väga rahule ja nüüdseks on ka esimene kogemus olemas matkabussiga reisida. Edaspidi teame, et WC tabletid haisevad kohutavalt ja et tuulises kohas ei tule magamisest mitte midagi välja! Olime mõlemad nõus, et me eelistame tulevikus ikkagi matkabussile pigem jahti!

Vaata ka suurt galeriid seiklustest Uus-Meremaal:

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Polarstepist saad jälgida nende asukohta hetkel — vaata SIIA!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!