Kõigepealt vaata galeriid:

Guatemala on vulkaanide maa ja sestap pidime ka meie poolkohustuslikus korras taas pikema matka ette võtma. Nagu varasemas postituses juba mainisime, siis Atitlani ümbruses on 3 vulkaani, millest San Pedro vulkaan on ehk kõige tuntum matkajate seas. See vulkaan ei ole ammu enam aktiivne ning samuti on vulkaani tippu matkamine üsna jõukohane erinevas füüsilises vormis inimestele.

Nagu ikka, tuleb pikale matkale minnes ärgata väga vara. Seega oli ka meie äratus juba 6 paiku, et jõuaksime 7.30-ks matkaraja algusesse. Lootsime, et hommikul vara alustades jõuame mäe tippu enne kui pilved. Kahjuks oli aga juba hommikul näha, et on väga pilves ilm, seega lootus häid vaateid nautida kadus juba teel matka alguspunkti. Pereisa oli meile tellinud tuk-tuki ja ta ühines meiega varahommikul, et meid matkaraja algusesse saata. Nimelt võttis ta meie kantseldamist väga suure vastutusega ning soovis teada saada giidi nime, kes meid matka ajal saadab. Kuna ööbisime tema kodus, siis ta tundis, et vastutab meie turvalisuse eest.

Tema mure ei olnud tõenäoliselt ka asjatu. Ilma giidita San Pedro otsa ronimist ette ei soovitata võtta. Kui lugeda Tripadvisori kommentaare külastajate kogemustest, siis seal leidub küllalt näiteid, kuidas kohalikud on poole matka pealt matšeeted käes metsast järsku välja hüpanud ja matkalised paljaks varastanud. Seega ei kahelnud ka meie giidi vajaduses. Hea uudis oli see, et giidi tasu on matkaraja pileti hinna sisse arvestatud. Matkaraja pilet oli 100Q ehk umbes 12 eurot inimese kohta.
Enne teele asumist nosisime perenaise poolt kaasa pakitud võileibu ning ootasime oma giidi. Kui Diego sai giidi telefoninumbri, saatis ta meid teele ja lubas meile tuk-tuki uuesti ka vastu saata, kui tagasi oleme jõudnud.

Matkaraja alguses nägime hulganisti kohvi-, banaani- ning avokaadopuid ning maisiistandusi. Avokaadopuud olid üüratult suured. Pidevalt tuli ettevaatlik olla, et mõne puu otsast alla kukkuva avokaadoga vastu pead ei saa. Peagi vaheldus kultuurmaa ürgse džungliga.

Matkarada oli järsk ja sugugi mitte lihtne. Kaijal oli seekord eriti keeruline giidiga sammu pidada. Giidi rekordkiirus mäe tippu jõudmisel oli 2 tundi… etteruttavalt võime öelda, et meil kulus 2 korda nii palju aega. Vaatamata sellele, et füüsiliselt oli raske ja ilm oli kehv, nautisime matka ikkagi. Kuulasime linnulaulu, uurisime võõraste taimede kohta ja üks hetk tundus, et nägime isegi koolibrit põõsaste vahel lendamas. Olime rahul otsusega, et alustasime matka varakult, kuna vaikselt hakkas temperatuur tõusma. Lisaks tundus, et olime nii varakult raja peal ainsad. Kartsime esialgu, et see rada on turistide seas populaarne, aga me kohtusime rajal ehk vaid paari teist matkaliste gruppi.

Enne lõunat jõudsime San Pedro tippu. Nagu oli arvata — ilusat järvevaadet me seal ei näinud. Istusime pilve sees. Mäe otsas oli valves ka 2 politseinikku, matšeeted käes. Tänasime neid, et nad meie turvalisust valvasid. Mäe tipus tegime varajase lõuna ning üsna kiirelt asusime taas sama teed mööda alla matkama.

Allaminek läks väga nobedalt. Meil oli rohkem jõudu ja jaksu ringi vaadata ja „lollusi“ teha — Jaanus muutus džungli mõjutusel Tarzaniks.

Kokku kestis meie matk ligi 6 tundi. Soovitame matkajatel väga valida ilma, millal San Pedro otsa minna. Meil sellega ei vedanud, kuid jäime matkaga siiski rahule. Saime hea trenni, aega veeta looduses ning õppida tundma erinevaid taimi.

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Polarstepist saad jälgida nende asukohta hetkel — vaata SIIA!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!