Rännak ümber Maa | Kohtumine soomlastega, kukevõitlus ja pudel rummi
Meie järgmine peatumispaik oli Moalboal. See on tuntud piirkond Cebu saarel, kus saab snorgeldada ning näha suuri sardiiniparvesid. Tee Moalboali kulges taas mööda rannikut ning oli imekaunis. Bussijuht näitas meile, et merel ujuvad väikesed haid… Meie silm küll hai uime ei seletanud kuskil, aga teadmine, et seal on haid, oli üsna kõhe. Rannikuäärne ala oli erinevaid väikseid hütte täis ehitatud ning kohalikud pered koos lastega solberdasid merevees. Meri oli erakordselt sinine.
Moalboalis peatusime samuti AirBnB kohas, mis kuulus ühele prantsuse mehele, kes oli juba kümmekond aastat Cebul elanud. Elamine oli meil küll merest kaugel ja ilus vaade seekord puudus, kuid olemas oli kõik muu eluks vajalik. Saime kasutada suurt välikööki, et ise süüa teha. Maja ümbruses elutsesid kanad ning pardid tibudega. Avastasime ühel pärastlõunal, et üks kanaema oli oma tibudega lõksu jäänud. Seega Jaanusel sai läbi viidud tibude päästmise missioon. Ta ehitas tibudele õrre, et nad august välja saaks kõndida. Kanaema isegi oli piisavalt tark, et tibudele tee ette näidata. Kahjuks aga vaid üks kuuest tibust oli piisavalt tark, et seda kasutada. Kaks tibu olid piisavalt tublid, et ise august välja lennata. Ülejäänud kolmega hakkas aga triangel. Jaanus ronis auku tibudele järgi ning proovis neid esmalt kinni püüda, et välja tõsta. See tundus üsna võimatu missioon. Üks tibu aga tundis end nii ohustatuna sellest katsest, et suutis ka ikkagi ise august välja lennata. Järgmise tibu sai aga Jaanus siiski kätte ja tõstis august välja. Viimane tibu oli aga eriti kartlik ning Jaanus oli sunnitud oma õrre ümber konstrueerima, et tibu taipaks siiski seda mööda lõpuks üles ronida. Lõpp hea, kõik hea. Tragikoomiline oli aga see, et kanaema pani ajama kohe, kui kolm esimest tibu august välja said. Võib-olla väljend “kanaema” ei ole siiski päriselus kuigi suur kompliment…
Meil läks sel korral ööbimisega õnneks ka sel põhjusel, et samas kohas peatus ka üks tore Soome paar. Veetsimegi enamik õhtuid nende seltsis reisilugusid jutustades või elu-olu Soomes ning Eestis võrreldes. Naljakas oli meil kuulda, kui kriitilised nad oma riigi suhtes olid, sh kogu sotsiaal- ja toimetuleku süsteem. Kui nad kuulsid, kuidas Eestis lood, siis nad õnneks võtsid oma kriitikas õige pisut tuure alla, aga seda ka siiski õige pisut. Meile jäi mulje, et inimesed ikka ei oska hinnata seda, mis neile antud… Siin Aasias ringi reisides ei julge isegi enam ühtegi halba sõna öelda, sest see kuidas inimesed siin hakkama peavad saama, on hoopis teine tase… Aga näed, inimesed saavad hakkama ja on päris õnnelikud selle kõige juures. Nad ei oska muud paremat soovidagi.
Sellegipoolest oli soomlastega hängida tore ning saime nendega koos ka kohalikku rummi mekkida. Nad olid filipiinodelt õppinud, kuidas õigesti rummi ning laimimahla miksida ja õpetasid seda ka meile. Alkohol ikka seob eestlasi ja soomlasi.
Lisaks kodus hängimisele õnnestus meil ka üht-teist veel Moalboalis näha. Käisime Panagsama rannas snorgeldamas ja sardiine uudistamas. See oli tõesti vinge kogemus näha tuhandeid ja tuhandeid pisikesi kalu ümber sinu ujumas. Ranniku ääres oli üsna suur järsak, mis tegi snorgeldamiskohas ka vee mõnusalt jahedaks. Lisaks sardiinidele nägime muidugi ka hulganisti värvilisi kalu ja koralle. Kuna see elamus oli nii vinge, siis jõudsime Moalboalis oldud aja jooksul lausa mitu korda snorgeldamas käia… seda küll paljuski ka põhjusel, et vesi selles piirkonnas oli lihtsalt nii mõnusalt jahutav.
Suurel reedel sättisime oma sammud Valgesse randa (White Beach). See on üks kuulsamaid randu Cebu saarel. Kahjuks meie valisime ranna külastamiseks ehk halvima päeva, kuna rand oli puupüsti kohalikke täis. Vaevu leidsime viludas koha, kuhu hetkeks tekike maha panna. Õnneks olid aga kõik kohalikud suures pühademeeleolus ning meile pakuti isegi kõrval asuvast kohvikust tasuta jäätist.
Lisaks randadele külastasime ka Cebu džunglis asuvaid koski. Kõige kuulsam kosk on Kawasan, mis on totaalne turistilõks. Sinna lähedale pargitud autode massi nähes me isegi ei kaalunud võimalust sisse minna. Valisime välja paar väiksemat juga, mida meile ka prantsalne soovitas. Võtsime soomlastega punti ning rollutasime end mägedesse. Sõit oli taas imekaunis. Eks see eresinine meri näeb lihtsalt iga nurga alt suurepärane välja.
Esimene, Montpellier’ juga, oli üsna kõrge. Joa all asuvas väikses järves lustisid kohalikud. Vesi oli taas mõnusalt jahe ning täpselt asjakohane 35-kraadise kuumuse juures. Ronisime koos kohalikega joa alla ning solberdasime seniks kuni tahtmist oli.
Teine juga, mida külastasime oli Cambais’ juga. See juga oli juba oluliselt põnevam, kuna seal oli võimalik teha kaljult vettehüppeid ning jaol oli mitu erinevat tasandit. Ronisime neljakesi mööda juga üles ning leidsime üsna eraldatud paigakese, kus Jaanus ning Jarno segamatult vettehüppeid said teha. Tüdrukud eelistasid niisama veenire all ligunemist ja veevulina kuulamist.
Kuna tegemist oli pühapäevaga, siis kohalikud olid ka sel korral platsis. Enamasti nauditi perega veemõnusid ning mehed võtsid napsu. Nii pakuti ka meie meestele julgustuseks kohalikku rummi. Tundub, et alkohol on ka filipiinode puhkepäevadest üks oluline osa.
Moalboalis veedetud aeg läks üsna kiirelt ning peagi pidime taas end bussile sättima. Sõitsime tagasi Cebu linna, et oma kotile järgi minna ning järgmisel päeval lennusõit ette võtta. Bussisõit venis taas oodatust pikemaks.
Jõudsime üsna hilisel ajal hostelisse ning Jaanus läks meile söögipoolist otsima. Tagasi tuli ta uuesti frititud sealiha ning kana kotiga — täpselt nagu esimesel päeval Cebus olles. Toidu otsimise kõrvalt oli aga Jaanus märganud, et meie kodu kõrval asub kukevõitlusareen. Muidugi ei saanud ta mitte jätta sinna minemata. Üks kohalik aitas Jaanusel sissepääsu pileti osta ning juhatas ta õigele areenile. See, mis pilt kaklusareenil avanes, oli aga tõeline tohuvabohu. Esmalt ei olnud seal lisaks Jaanusele ühtegi valget inimest näha. Kaklus käis nii, et kuked lasti ringis lahti ning nad nokkisid üksteist seikaua, kuniks üks nendest enam ei olnud suuteline reageerima. Pakkumiste tegemine käis eriti kentsakalt — inimesed karjusid lihtsalt üksteise võidu suvaliselt erinevaid summasid. Noogutuse või käemärgiga näidati üksteise nõusolekut ning iga matši lõpus siis vahetati vastavalt tulemustele rahasummasid Lõpuni jäigi selgusetuks, et kuidas selline aususe peale lihtsalt väljakarjutud panused vett peavad ning kuidas üldse sellise kära sees on võimalik kuulda, mis summa keegi karjub. See oli igatahes üsna põnev vaatemäng.
Kokkuvõttes olidki need kõige põnevamad seigad meie reisilt Filipiinidele. Me ei pidanud kahetsema, et selle ringreisi siiski ette võtsime. Saime üsna vinge kultuurielamuse ja aimduse, et Filipiinid ei ole sugugi täpselt sama kultuuriliselt, mis ümberkaudsed naaberriigid. Nii inimesed ise kui ka nende elu-olu on üsna teistsugune alustades toidust, infrastruktuurist ja üldisest riigi arengutasemest nagu prügimajandus ja muidugi mängib ka olulist rolli religioon. Läheksime tulevikus kindlasti Filipiinidele tagasi ka seetõttu, et saada veel suurepärast snorgeldamise ja sukeldumise kogemust.
Vaata galeriid:
Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!
Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!
