Vaid 50 aastat tagasi hävitati nelja aasta jooksul totalitaarse režiimi poolet üks neljandik kogu Kambodža rahvastikust. See oli sõna otsese mõttes genotsiid režiimi poolt, mida tol ajal paljud lääne riigid veel toetasid. Hämmastav oli näha neid julmemast julmi piinamismeetodeid ja selleks kasutatud vahendeid. See vangilaager, mida meie külastasime, asus endise kooli ruumides. Seega kasutati piinamiseks neid samu olemas olevaid vahendeid, millega muidu lapsed mängisid. Selles vangilaagris piinati inimesi selleks, et nad kirjutaks režiimile sobiliku tunnistuse. Üks austraallane, keda seal kinni peeti, kirjutas kogu selle absurdsuse tõendamiseks tunnistuse, mis lääne maailmale arusaadavalt oli muidugi puhas väljamõeldis. Seal oli kasutatud Biitlite laulusõnu ning Läänes tuntud multikategelaste nimesid jne. Lõpuks see noor Austraalia poiss, kes Kambodža lähedal merd oli sõitnud ja see oli ka tema ainuke patt, ka seal vangilaagris piinamise tulemusel suri. See on vaid üks näide mitmest õnnetust inimelust, mis seal vanglas otsa sai. Vangla ruumid olid täidetud inimeste piltidega, mis sinna olid jäetud sellest ajast, kui lähedased vangilaagris olijate seast oma omakeste kohta infot tulid otsima. Seal oli pilte lastest kuni noorte emadeni, kelle süles magas beebi. Sadade tuhandete inimeste emad, isad, vennad ja õed on tänini kadunud ja keegi ei tea, mis nendest sai. Soovitame lugeda raamatut “First they killed my father” või vaadata samanimelist filmi, mis üsna hästi võtab kokku Kambodža rahva kannatused. Miks me sellest siin nii detailselt kirjutame? Ka täna on meil üsna lihtsalt paljude (ka võimul ja seega eeskujuks olevate) inimeste poolt kasutusel sõnavara nagu “tuleks üles puua”, “maha lasta”, “hävitada” jne. See genotsiidi vangilaager oligi just see koht, kus inimestega sõna otseses mõttes nii tehti ja see paneb mõtlema, et kui kaugel on täna fašistlike kalduvustega inimeste tee selleni, et nende sõnadest saavad ka teod. Ja kui hirmul ja tülgastunud võivad olla need inimesed, kes teavad, et nende lähedased tõenäoliselt ka nii oma otsa kunagi leidsid… Kas ajalugu hakkab korduma?