Rännak ümber Maa | Kambodža on kindlasti huvitav riik seiklusjanulistele rändajatele

Vaata ka galeriid!
KaseCampers Phnom Penhis
Kaija ja Jaanus ööturulFoto: KaseCampers

Kaija ja Jaanuse suur seiklus, reis ümber maailma, sai hiljuti läbi ja asjaosalised puhkavad juba kodus. Avaldame veel viimaseid osi nende seiklusest. Täna saad lugeda nende Kambodža-rännakute teist osa.

Koh Rong Sanolemist reisisime edasi Kambodža pealinna Phnom Penhi. Selleks pidime esmalt taas sõitma laevaga Sihanoukvillesse, kust edasi liikusime bussiga. Kohe sadamast saime broneerida bussipiletid. Vaatamata kõrgemale hinnale otsustasime VIP-bussi kasuks, kuna ees ootas vähemalt 5 tundi maanteel (kui seda teed saab nii nimetada). Selgus aga, et meie VIP-buss oli täiesti tavapärane minibuss, mis oli pilgeni inimesi ja nende tavaari täis topitud. Üritasime siiski motivatsiooni kõrgel hoida ja enne bussi peale minekut lubasime endale ühe pitsa, et bussisõidul parem uni tuleks.

Meile üllataval kombel oli kogu teedevõrk Kambodžas väga algeline. Teed olid auklikud, tihti kruusaga kaetud ning seega oli liikumine väga aeglane. Õnneks tegi bussijuht tee peal ka peatuse, sest bussi nn jõnksutamisest teiste autode ja teel olevate aukude vahel oli Kaijal süda üsna pahaks läinud. Seega esimest korda sai meil ka see üle elatud, et bussisõidust tingituna läks kogu söödud imemaitsev pitsa lihtsalt raisku. Kuna loodus tühja kohta ei salli, siis ostsime turu pealt värskeid puuvilju, mis ehk Kaija olemist natuke turgutaks. Me isegi ei tea, mis oli nende puuviljade täpne nimi, aga pool kilo kadus Kaija kõhtu üsna kiiresti.

Seotud lood:

Lõpuks 7 tundi hiljem (plaanitud sõiduaeg oli 5 tundi nagu varasemalt mainitud) jõudsime Phnom Penhi, kus meid põhimõtteliselt suvalise koha peal bussilt maha visati. Sealt edasi pidime võtma tuk-tuki, et oma ööbimiskohta jõuda.

Kõige halva juures on alati ka midagi head. Seega pärast sellist õuduste sõitu olime väga rõõmsad, et meie renditud tuba oli ideaalne! Ööbisime airBnB kaudu ühe šveitslase kodus, kes rentis välja oma korteri ülemist korrust. Meil oli privaatne ja hiiglaslik vannituba, suur voodi ja konditsioneer. Kõik eluks oluline oli olemas pluss väga hea seltskond.

Šveitslasest peremees andis meile head nõu, mida pealinnas teha ja kuhu minna. Tema soovitusel läksimegi järgmise päeva hommikul kohe kuulsasse genotsiidimuuseumi. Oleksime selle ehk muidu oma kavast välja jätnud, kuna kartsime, et muuseum on liiga… “raske”. Nii ka oli, aga vaatamata sellele oli meil siiski hea meel, et see koht nähtud sai. Pärast muuseumi külastust olime küll üsna muserdunud ja kurvad, kuid oluliselt targemad selle riigi õnnetu ajaloo osas, veel enam, kui julmad inimesed oma liigikaaslaste suhtes võivad olla.

Vaid 50 aastat tagasi hävitati nelja aasta jooksul totalitaarse režiimi poolet üks neljandik kogu Kambodža rahvastikust. See oli sõna otsese mõttes genotsiid režiimi poolt, mida tol ajal paljud lääne riigid veel toetasid. Hämmastav oli näha neid julmemast julmi piinamismeetodeid ja selleks kasutatud vahendeid. See vangilaager, mida meie külastasime, asus endise kooli ruumides. Seega kasutati piinamiseks neid samu olemas olevaid vahendeid, millega muidu lapsed mängisid. Selles vangilaagris piinati inimesi selleks, et nad kirjutaks režiimile sobiliku tunnistuse. Üks austraallane, keda seal kinni peeti, kirjutas kogu selle absurdsuse tõendamiseks tunnistuse, mis lääne maailmale arusaadavalt oli muidugi puhas väljamõeldis. Seal oli kasutatud Biitlite laulusõnu ning Läänes tuntud multikategelaste nimesid jne. Lõpuks see noor Austraalia poiss, kes Kambodža lähedal merd oli sõitnud ja see oli ka tema ainuke patt, ka seal vangilaagris piinamise tulemusel suri. See on vaid üks näide mitmest õnnetust inimelust, mis seal vanglas otsa sai. Vangla ruumid olid täidetud inimeste piltidega, mis sinna olid jäetud sellest ajast, kui lähedased vangilaagris olijate seast oma omakeste kohta infot tulid otsima. Seal oli pilte lastest kuni noorte emadeni, kelle süles magas beebi. Sadade tuhandete inimeste emad, isad, vennad ja õed on tänini kadunud ja keegi ei tea, mis nendest sai. Soovitame lugeda raamatut “First they killed my father” või vaadata samanimelist filmi, mis üsna hästi võtab kokku Kambodža rahva kannatused. Miks me sellest siin nii detailselt kirjutame? Ka täna on meil üsna lihtsalt paljude (ka võimul ja seega eeskujuks olevate) inimeste poolt kasutusel sõnavara nagu “tuleks üles puua”, “maha lasta”, “hävitada” jne. See genotsiidi vangilaager oligi just see koht, kus inimestega sõna otseses mõttes nii tehti ja see paneb mõtlema, et kui kaugel on täna fašistlike kalduvustega inimeste tee selleni, et nende sõnadest saavad ka teod. Ja kui hirmul ja tülgastunud võivad olla need inimesed, kes teavad, et nende lähedased tõenäoliselt ka nii oma otsa kunagi leidsid… Kas ajalugu hakkab korduma?

Lisaks korralikule ajalootunnile nägime muidugi Phnom Penhis ka palju imetlusväärset. Sattusime pealinna just kuninga sünnipäeva ajal. Kohalike jaoks oli see suur püha ning inimesed olid kogunenud kuningapalee juurde, et vaba päeva ning kuninga sünnipäeva tähistada. Istuti peredega koos ning nauditi värsket õhku ja kohalikku tänavatoitu. Ka Jaanus haaras näksimiseks endale mõned konnajalad tee pealt kaasa. Inimeste vahel paistsid hästi silma oranžides ürpides mungad, kes end samuti teiste keskel hästi tundsid. Õhtupimeduse saabudes lasti muidugi ka kuninga auks rakette.

Külastasime veel pealinna kuulsaimat Wat Phnom templit. Õhtusöögiks suundusime ööturule. See on kindlasti üks koht, kus saab maitsta parimat kohalikku tänavatoitu. Turu keskel on maha laotatud vaibad, mille ümber on arvukalt erinevaid kaupmehi. Esmalt tuleb kaupmeestelt välja valida sobiv toit ja seejärel leida koht istumiseks. Lihad, salatid jms grillitakse ja valmistatakse kõik kohapeal sinu silme all. Jaanus julges taas katsetada ja proovis ära kanajalad. Kaija jäi taas oma lemmiku papaiasalati juurde. Magustoiduks nautisime kookose jäätist.

Meie viimasel päeval Kambodžas otsustasime linnakärast välja sõita ning külastada kuulsat siidisaart. Selleks tuli meil tunnikese jagu tuk-tukiga linnast välja sõita ning praamiga üle jõe saada. Praamisõit oli iseenesest juba põnev elamus, sest autosid, rollereid ja reisijaid vedav sõiduk meenutas pigem pargaselaadset mootoriga raudkolakat kui praami, mis suudab ka vee peal püsida. Meid lohutas see, et sõit oli lühike ning vajaduse korral oleksime hõlpsasti suutnud ka kaldale ujuda.

Meile suure üllatusena oli siidisaarel säilinud kohalik külaelu ning miski ei andnud märku, et vaid tunni sõidu kaugusel asub miljonilinn. Inimesed olid abivalmid ja nii aitas ka meid üks kohalik naine, kes pakkus võimalust, et tutvustab meile oma kodu ning nende pere poolt valmistatavat siidi. Raske oli küll alguses uskuda, et ta kõike seda tasuta teeb, aga lasime seekord minna ja võtsime pakkumise vastu. Naine tutvustas meile oma pere ja vanemaid ning selgitas siidikanga valmistamise protsessi. Igal selle küla perel on oma spetsiifiline muster, mida siidile trükitakse. Selle mustri kujundab pereema ja seda pärandatakse põlvest põlve tütardele. Naise õde oli parasjagu oma kangastelgede taga, kui me tema majja jõudsime. Jaanuse jaoks tundus kogu protsess kangastelgedel üsna hoomamatu. Kaija nii hämmingus ei olnud, kuna kangasteljed on tema vanaemalgi kodus olemas. Tõsi küll, need ei ole kaugeltki mitte nii peene masinavärgiga, kui siidi tegemiseks vajalik on. Lõpuks üritas naine meile siiski ka mõned siidisallid müüa, aga selle õnge me ei läinud. Olime sadama lähedal näinud teda neid samu salle kilepakendist välja võtmas — need sallid ei olnud kohe kindlasti see, mille valmistamist meile näidati.

Farmis saime giidilt kuulda peamiselt sama juttu, mida naine oli meile juba rääkinud. Lisaks nägime ka oma silmaga siidiusse ja põhimõtteliselt nullist siidikookonist siidisalli tekkimise protsessi. Jaanus ei suuda siiani ära imestada, et kuidas küll valge ja musta siidiniidi kasutamisel tekib hoopiski halli värvi kangas… aga las see jääda talle mõtisklemiseks.

Kogu saadud infost väsinuna jäime sinna samasse farmi lõunatama. Selleks oli loodud ideaalne olustik — saime pikutada jõe kaldal võrkkiiges ning nautida rahu ja vaikust. Julgematele oli olemas võimalus ka ennast jõevees jahutada, kuid meie ei tahtnud kuidagi sinna pruunikasse vette sulpsata.

Kokkuvõttes oli Kambodžas käik meile suur üllatus. Puhkasime, avastasime uusi asju ning ammutasime elutarkust ajaloo hämaramatelt lehekülgedelt. Kambodža on kindlasti huvitav riik seiklusjanulistele rändajatele.

Vaata ka suurt galeriid:

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!