Rännak ümber Maa | Jaanusele piisas püütonite paitamisest, et terve ülejäänud päeva vaid sellest rääkidagi


KaseCampers Boholi saarel
Kaija ja Jaanus Boholi saarelFoto: KaseCampers

Kaija ja Jaanuse suur seiklus, reis ümber maailma, sai hiljuti läbi ja asjaosalised puhkavad juba kodus. Avaldame veel viimaseid osi nende seiklusest. Täna saad teada, kuidas neil läks Filipiinidel Boholi saarel.

Kaalusime üsna pikalt, kas tasub võtta ette retk Filipiinidele, mis meie trajektoorilt natuke kõrvale jäi. Kartsime, et loodus Filipiinidel on üsna sarnane nagu Indoneesias. Lõpuks sai otsustavaks see, et kui oleme juba kodust nii kaugele tulnud, siis tasub siinpool maakera võimalikult palju kohti külastada.

Meie sõelale jäid Cebu ning Boholi saared Filipiinidel. Otsustasime vahele jätta nii Manila, kuulsa Boracay kui ka Palawani saarestiku, mis on ehk tuntumaid turistide peatuspunkte. Cebu jäi valikusse see tõttu, et sinna on võrdlemisi mugav lennata ja samas on saarel ja selle ümbruses piisavalt tegevust.

Esmalt maandusimegi Cebu lennujaamas ning peatusime esimese öö lennujaama lähedal asuvas linnaosas. See oli meile natuke kultuurišokk, kuna ööbimiskoht asus sõna otseses mõttes keset agulit. Olime ainsad valged inimesed, keda seal kohtasime. Öömaja oli aga üsna OK ning otsustasime, et tuleme viimasel ööl enne äralendu taas samasse hostelisse. Nii saime ühe seljakottidest jätta sinnasamasse meid ootama, mis tegi meie ringreisi saartel oluliselt kergemaks.

Seotud lood:

Järgmisel hommikul sõitsime sadamasse, et minna praamiga naabersaarele Boholile. Praamiliiklus saarte vahel on üsna hästi korraldatud.

Boholi sadamas rentisime rolleri. Me ei olnud sel korral öömaja ette broneerinud. Seda põhjusel, et me ei suutnud ühtegi meie jaoks mõistliku hinnaga kohta netiportaalidest leida ja lootsime, et kohapeal õnnestub ehk parem diil välja kaubelda. See ei läinud meil aga sugugi nii libedalt kui olime eeldanud. Üsna mitu hostelit, mis meile teele jäid, olid juba täis. Lõpuks võttis meid rajalt maha üks kohalik härra, kelle õde pidas külalistemaja. Ta viis meid sinna kohale ning saime paariks päevaks omale tüüpilise Filipiinide stiilis hüti. Hüti asukoht oli küll mitte kõige kaunim, aga hütt ise oli nunnu ja seal oli sees kõik eluks vajalik, sealhulgas söögi tegemise võimalus ning isegi konditsioneer.

Loe veel

Esimesed paar päeva veetsime seega Panglaol, mis asub Boholi lõunaosas. Sõitsime rolleriga ümber saare ning avastasime kohalikku elu-olu. Üsna pea selgus ka põhjus, miks meil oli olnud nii keeruline ööbimist leida. Olime Filipiinidele tulnud munadepühal, kui tugeva kristliku traditsiooniga kohalikud samuti kõik pühi peavad ja puhkavad. Panglao meile esmapilgul kõige paremat muljet ei jätnud. Üsna paljud rannaäärsed alad on täis ehitatud kuurorte ning mere äärde ligi pääseda on keeruline. Samuti ei olnud rannaalad just kõige puhtamad. Ilusa ranna leidsime Alonast. See oli aga tõeline turistilõks ning lisaks valgetele turistidele nägi seal vaid neid kohalikke, kes soovisid valgetega kaupa teha. Veetsime siiski paar tunnikest rannas pikutades. Kaija nautis massaaži ja Jaanus külma õlut.

Natuke edasi sõites leidsime õhtupoolikul ka ühe kohalike ranna. See oli puupüsti inimesi täis! Me isegi ei proovinud sinna end mahutada ja leppisime rannaäärses restoranis õhtustamisega. Kaija tellis talle lemmikuks saanud tšillikrabi ja Jaanus sealiha. Juba esimesel päeval saime aru, et filipiinodele meeldib süüa liha, eriti grillitud ja firtitud liha. Jaanuse tõeliseks lemmikuks kujunes krõbe sealiha, mis on korraliku pekiribaga. Seda müüdi pea iga nurga peal. Meile üllatusena selgus, et Filipiinid on sea lihasöödikute paradiis.

Väga palju enamat me Panglao saarel teha ei jõudnudki. Pakkisime oma kodinad taas kokku ning sõitsime tagasi Boholile, täpsemalt Loboci. See on turistide seas kuulus piirkond, kus saab teha jõekruiise keset džunglit. Teel Lobocisse peatusime mõne kiriku juures.

Tee oli super kaunis ja kulges mööda rannikut, mille ääres olid mangroovimetsad. Kohalikud askeldasid rannikul oma kalapaatidel. Pikema peatuse tegime ühes loomapargis, kus olid püütonid ja liblikad. See koht oli küll imepisike, kuid Jaanusele piisas seal elavate püütonite paitamisest, et terve ülejäänud päeva vaid sellest rääkidagi. Püütoneid oli seal tõesti igas suuruses ja värvuses. Samad sõnad saab öelda ka liblikafarmi kohta.

Vaata Jaanuse fotosessiooni püütonitega:

Lõunaks jõudsime oma hosteli, mille sel korral olime targalt ette broneerinud. See hostel ostus kogu Filipiinidel käigu kõige vingemaks elamuseks. Meie tuba paiknes otse jõe kaldal, kuhu oli ehitatud mõnus istumisala ning liumäed. Lustisime seal nagu väikesed lapsed kommipoes.

Jõgi ise oli rahuliku vooluga ning vesi tundus samuti üsna puhas olevat. Meist sõitsid mööda kruiisilavead, mis turiste sõidutasid. See on Lobocis üks popimaid tegevusi — minna suure laeva peale, süüa seal lõunat ja teha tantsu ning tralli. Meile tundus, et hostelis on oluliselt lõbusam, kui ülerahvastatud laeva peal. Seega jätsime laevasõidu vahele ning rentisime hoopis vesivelod. Need nägid küll hoopis teistsugused välja, kui me Eestis harjunud oleme, aga see ei rikkunud elamust, pigem vastupidi. Õnnetuseks sai aga Jaanus omale eriti kentsaka velo, mis väga liikuda ei tahtnud. Seega sai tema korraliku trenni ning elamuse kaks ühes. Mööda džunglijõge sõita oli uskumatult kaunis. Jõge ümbritsesid suured palmipuud, mis peegeldusid rohekassiniselt jõeveelt. Pildid ehk annavad seda elamust kõige paremini edasi.

Vaata, millised olid Filipiinide vesivelod:

Õhtuks sõime hostelis imemaitsvat fritiud kohalikku kala ning nautisime päikeseloojangut.

Järgmisel päeval võtsime ette järgi jäänud olulisemad vaatamisväärsused Boholil nagu kuulsad šokolaadimäed, tarsieride ehk maailma ühe pisemate ahvide park ning inimese tehtud mets (manmade forest — vähemasti nii kutsuseid seda kohalikud). Ilm oli meeletult palav ja šokolaadimäe otsa ronimine ei olnud just kõige lihtsam ülesanne. Vaade mäe otsast oli muidugi eriline. Seda kohta reklaamitakse, kui üht olulisemat vaatamisväärsust Filipiinidel. Hiljem jõudsime aga arusaamale, et taolisi mägesid võib vabalt näha ka Cebu saarel ja tõenäoliselt mujalgi. Seega jäi meile arusaamatuks, miks just see koht nii populaarne oli…

Tarsieri ahvide park oli väike, kuid pisikestele ahvidele ehk sellest piisabki. Ahvid elavad seal vabas looduses ning turistidele on ehitatud džunglisse rada, kus võib pisikesi, kuid suurte silmadega elukaid märgata. Nägime üsna mitut eksemplari. Päeval tarsierid aga enamasti magavad ja ei ole kuigi aktiivsed.

Viimasena sõitsime läbi ka kuulsast manmade metsast, mis meile erilist muljet ei jätnud, kuna see nägi välja täpselt nagu iga teine lehtpuumets Eestis. Kuid silma paistis ta siiski, sest olles istutatud mets moodustas see silmnähtava allee, läbi mille oli mõnus sõita.

Sellega sai ka ühele poole meie nelja päeva retk Boholi saarel ning läksime praamiga tagasi Cebu saarele. Sellest aga pikemalt juba meie järgmises postituses.

Vaata suurt galeriid:

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!