Rännak ümber Maa | Indoneesia: puhkus Gili saartel

 (2)
Vaata suurt galeriid!
KaseCampers Gili saartel
Veealune skulptuur Gili Meno saarelFoto: KaseCampers

Kaija ja Jaanus naudivad oma elu suurimat seiklust, reisides koos ümber maailma. Täna saad teada, kuidas läks maailmaränduritel Gili saartel Indoneesias.

Maandusime ligi keskpäeval Balil. Võtsime lennujaamast takso ja sõitsime ööbimiskohta, mis osutus armsaks väikeseks hosteliks keset pärapõrgut. Olime sõna otseses mõttes keset agulit. Leidsime õnneks siiski midagi hamba alla (pea poolmuidu, kuna toit on lihtsalt nii odav). Hotelli töötajad olid nii vastutulelikud, et aitasid meil orgunnida transpordi järgmiseks päevaks Gili Trawanganile. Kuigi meie esimese öö majutus oli agulis, oli hotell siiskit korralik.

Paljud rändurid soovitasid meil pigem Balil vähem aega veeta ja selle asemel avastada naabersaart Lombokit, koos seda ümbritsevate väikesaartega. Võtsime seda nõu kuulda ning sõitsime esmalt nädalaks Gili saartele.

Selleks, et sinna kohale jõuda, tuli meil tasuda ligi 25 eurot näkku. See sisaldas transporti Denpasarist sadamalinna Padangbai ja sealt kiirlaevaga sõitu Gilile. Odavam variant oleks olnud praamiga Lombokile minna, aga otsustasime sel korral mugavuse kasuks.

Gilil olime samuti otsinud esimeseks ööks välja suvalise hotelli. See asus võrdlemisi sadama lähedal ja keset n-ö peamist magistraali, kui Gili T peatänavat saab nii nimetada. Meie jaoks oli see paik natuke liiga lärmakas ja järgmisel päeval alustasime otsinguid, et leida parem ööbimispaik. Tahtsime oma nädal aega kestva nn puhkuse veeta kuskil, kus saad lihtsalt mõnusalt logeleda. Suure kauplemise tulemusel õnnestus meil saada imeline ööbimiskoht, bangalo mere ääres.

Seotud lood:

Meie kodu asus saare põhjatipus, mis on ühtlasi ka nn Turtle point, ehk koht, kus käiakse snorgeldamas, et näha merikilpkonni. Neid elukaid oli üsna kerge ka kaldalt tuvastada, kuna nad käivad aeg-ajalt vee pinnal hingamas. Esimesel korral, kui Jaanus käis sorgeldamas, siis Kaija andis hoolega kaldalt juhiseid kuhu poole liikuda, et kilpkonna otsa sattuda. Pärast paari esimest päeva olime aga juba mõlemad piisavalt kogenud, et leida kilbud ka iseseisvalt üles.

Gili T on teada-tuntud seljakotirändurite pidutsemispaik. Naabersaared Gili Meno ja Gili Air on oluliselt vähem asustatud ja rahulikumad. Kahjuks me kohe alguses seda ei teadnud. Vastasel juhul oleksime rohkem aega veetnud Gili Menol, sest suured pidutsejad me just ei ole ja seeni, kanepit ja muud taolist meil ei olnud isu proovida, vaatamata sellele, et kraami pakuti iga nurga peal.

Kuna aga Gili T-l on ka ilmselgelt kõige rohkem turiste, on sel ka kõige rohkem tegevust. Turistide lemmikatraktsioon on rattaga saarele tiir peale teha. Mootorsõidukid on selle saare peal keelatud. Seega kõige populaarsem liiklusvahend saarel on hobukaarik.

Kuna meie ööbimiskoht oli juba teisel pool saart, siis meie võtsime tiiru ette jalgsi. Selleks ei kulu rohkem kui paar tundi. Saare läänepool on see, kus saab õhtuti nautida päikeseloojangut ja idapoolne külg on see, millelt avaneb vaade naabersaartele ja kus on imelised restoranid ja ööelu liivarannal.

Samuti on populaarne teha n-ö island hoppingut, paadiga saarelt saarele sõitmist. Lisaks tehakse Gili saarte ümber ka meeletult snorgeldamistuure. Meie teiste turistidega võitlema ei tahtnud minna. Seega võtsime ühel päeval lihtsalt ette paadisõidu Gili Menole ja avastasime naabersaart omapäi. Gili Meno kõige tuntum vaatamisväärsus on vee all olev skulptuur. Kuni keskpäevani on skulptuuri ümbrus täis paate, mis snorgeldajaid kohale toovad. Meie ujusime skulptuuri juurde kaldalt. See oli üsna tehtav, kui välja arvata mõned millimallika särakad vastu keha. Selle skulptuuri nägemine võiks vabalt olla üks elu eesmärkidest. See oli lihtsalt uskumatult eriline ja kaunis. Lisaks ujus skulptuuri ümber hulganisti värvilisi kalu. Me ei valinud kahjuks skulptuuri vaatamiseks parimat aega, kuna pidime võistlema teiste turistidega. Arvame aga, et õhtupoolikuti on konkurentsi oluliselt vähem. Skulptuurid on loodud kuulsa allveekuntsniku Jason deCaires Taylor poolt.

Lisaks skulptuuridele nägime Gili Menol veel hiiglaslikke kameeleone, merikilpkonnade kasvandust ning mitmeid imelisi paradiisi randu, mis olid inimtühjad. Maiustasime kohaliku head ja paremat. Kaija uus lemmik on nüüdsest urap-urap. See on traditsiooniline Indoneesia toit, mis sisaldab juurvilju või kurki, mis on maitsestatud riivitud kookose ning sibula ja küüslaugu ning kindlasti veel millegagi. Söök Indoneesias on maitsev ja häbiväärselt odav. Karri või nuudliroa võib saada vähem kui paari euro eest. Seega hommikusöök, lõuna ja õhtusöök restoranis süüa oli meie rahakotile vägagi vastuvõetav.

Nagu mainitud, siis Gili T oli meie jaoks puhkus. Seega oli päevi, mis sai veedetud lihtsalt hotellis. Võtsime päikest ja snorgeldasime kilbudega. Ühel päeval saime lausvihma, aga ka see päev läks asja ette, sest tegelesime blogiga ning broneerisime kõik kojulennu piletid ära. Sellest juba mingi hetk pikemalt, aga saladuskatte all võime põhjalikule lugejale teada anda, et jõuame Eestisse 8. juunil.

Õhtuti otsisime sobiva restorani, et nautida lainete loksumist ja vaadet merele. Gili T-l on tavapärased n-ö rannalõkked, mille ääres on lihtsalt mõnus logeleda ja õlut juua. Poolkohustuslikud on n-ö kiigupildid. Neid kogunes meil üsna mitmeid...

Mingist hetkest avastasime, et Gili T-l on ka ööturg. See tähendas, et meie õhtustamised restoranis lõppesid too hetk, kuna turul müüdav söögipoolis on ääretult maitsev ja saab proovida igasugu erinevat kohalikku toitu. Kaija lemmikud on kevadrullid ja Jaanus fännas erinevaid indiapäraseid karrisid.

Sõpradelt olime kuulnud, et Gilil on popid ka rannakinod. Terve nädala jooksul hoidsime oma silmi lahti, et mõnele peale sattuda ja see õnnestus meil lõpuks täpselt viimasel õhtul. Jalutasime mööda saare põhjapoolset kallast hotelli poole tagasi pärast taaskord imemaitsvat õhtusööki rannarestoranis ja märkasime äkitselt suurt ekraani. Meil vedas meeletult, sest film pidi just algama. Õnneks oli veel piisavalt ruumi ja tellisime õlle ning lasime end üllatada, et mis filmi meile nüüd näidatakse. Uhh, õnneks ei olnud sel õhtul õuduka aeg ja Grand Budapest sobis meeleoluga kuidagi üllatavalt hästi, vaatamata sellele, et olime mõlemad filmiga juba tuttavad.

Kokkuvõttes jäime oma puhkusega väga rahule. Eriti mõnusaks tegi olemise meie hotelli naljanina, kes koguaeg tuju üleval hoidis ning meile kohalikku huumorit tutvustas. Saime temalt isegi kingituseks käevõrud, enne kui ära läksime. Juba lihtsalt selle pärast tahaks uuesti Gilile tagasi, et temaga meres ujuvate krokodillide üle nalja visata. Gili kohta ütlevad aga pildid rohkem kui tuhat sõna.

Vaata suurt galeriid:

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Polarstepist saad jälgida nende asukohta hetkel — vaata SIIA!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!