Rännak ümber Maa | Ei ole just kõige meeldivam kogemus proovida hingata läbi toru, kui pidevalt tuleb samal ajal öökida...

 (2)
KaseCampers Oslobis
Vaalhaidega snorgeldamasFoto: KaseCampers

Kaija ja Jaanuse suur seiklus, reis ümber maailma, sai hiljuti läbi ja asjaosalised puhkavad juba kodus. Avaldame veel viimaseid osi nende seiklusest. Täna saad teada, kuidas neil läks Filipiinidel Cebu saarel Oslobis.

Cebu saarele tagasi saamiseks võtsime Boholilt praami Argaosse. Arvasime, et ei ole kuigi mõistlik sõita tagasi Cebu linna, et sealt omakorda mööda rannikut 4 tundi bussiga Oslobi sõita. Argaost Oslobi oli aga vaid paar tundi bussisõitu. Kahjuks ei sujunud see plaan meil aga 100%. Ootasime Argaos bussi pea tund aega, kuna ette sealt pileteid ei olnud võimalik osta ning õigemini ei olnud seal isegi korralikku bussipeatust. Seisime lihtsalt teeserval koos pundi kohalikega ning ootasime, millal õige buss meist möödub, et siis bussijuhile käeviipega endast märku anda. Selle tunni jooksul möödus meist 3-4 bussi, mis olid kõik üle rahvastatud ja bussijuht ei vaevunud isegi peatuma. Lõpuks saime siiski bussile, kuid terve tee olime sunnitud bussi vahekäigus seisma. Sellest kujunes vist meie reisi kõige hullem bussisõit — bussis ei olnud ei konditsioneeri ega kohta, kuhu end õieti toetadagi. Elasime selle siiski õnneks üle ja jõudsime elusa ja tervena Oslobi.

Oslobis olime plaaninud veeta 4 päeva. See on väike küla mere ääres, mis on eelkõige tuntud kui sukeldumise ja snorgeldamise keskus, kus saab näha kuulsaid vaalhaisid. Imekombel suutis Jaanus leida ka AirBnBst ühe mõistliku hinnaga toa otse mere kaldal. Meie maja perenaine oli äärmiselt lahke ja abivalmis ning kui pikast bussisõidust tüdinud ja väsinuna kohale jõudsime, lippas ta ise turu peale, et meile midagi süüa tuua. Tundsime end tema juures üsna koduselt, kuigi elamistingimused olid üpris tagasihoidlikud. Kõige mõnusam oli koos kohalikega koduõues lesida ning merd vahtida. Õuest viis trepp otse helesinisesse lahte, kus võis sadu meetreid põlvest saati vees kõndida ja tõusu ajal ka snorgeldada. Vees võis näha igasugu elukaid alustades sadadest eri värvides meritähtedest ning lõpetades värviliste kalade ning korallidega. Vees ringi jalutades tuli aga väga ettevaatlik olla, sest merepõhi oli ka merisiilikuid paksult täis.

Loe veel

Seotud lood:

Maja perenaine andis meile giidi kontakti, kes korraldas meile vaalhaidega snorgeldamise. Selleks pidime ärkama 4-st hommikul, et 4.30 giidi mootorrattale hüpata ning 5-ks olime snorgeldamise keskuse juures. Sõit hommikul vara oli üpris jahe — esimene kord, mil Kaijal üldse Aasias olles külm hakkas. Jaanus arvas, et oli mõnus kodune tunne, kui kananahk ihule tuli. Nägime ära ka imelise päikesetõusu.

Kohapeal olime üsna tänulikud maja perenaisele, et ta meile giidi oli soovitanud, sest järjekorrad olid meeletud. Tänu giidi olemasolule ei pidanud me aga üheski järjekorras passima. Enne snorgeldama minekut anti meile põhjalik loeng, mida tohib ja ei tohi suurte elukate juuresolekul teha. Seejärel pandi meid ühes teiste sadade kohalike ja hiina turistidega pisikestesse paatidesse, mis merel üksteise kõrvale sätiti. Seejärel kästi vette kobida ning seal need elukad ujusidki. Meie nägime vaid beebi vaalhaisid, seega tegelikkuses on need elukad täiskasvanuna veel kordades suuremadki. Nägime neid üsna lähedalt ning kohati hakkas isegi natuke kõhe. Kuigi teame mõlemad, et vaalhaid on inimesele ohutud, siis sellegipoolest oli nende elukate mastaapsus hirmuäratav. Üks ujus meist nii lähedalt mööda, et puudutas oma sabauimega Jaanuse jalgu.

Kohalikud abistasid meid piltide tegemise ning poseerimisega, aga üsna ruttu tüdinesime sellest, sest tahtsime pigem seal olemist nautida… nii palju kui see võimalik. Nautimisest jäi aga Kaijal asi natuke kaugeks, sest mereelukatega kaasnes mingisugune väga ebameeldiv hais, mis pidevalt okserefleksi tekitas. See võis olla tingitud ka krevettidest, mida kaladele söödeti, et nad pidevalt turistide eest läbi ujuks. Igatahes, ei olnud just kõige meeldivam kogemus proovida hingata läbi toru, kui pidevalt tuleb samal ajal öökida. Jaanusel aga haisuprobleemi ei olnud. Seega tema nautis sajaga… Üldiselt oli see aga meil esimene kogemus niimoodi saja turistiga koos võidu solberdada. Pidevalt tuli vaadata, et ega kellegi lestaga vastu kukalt ei saaks või et kõrval loksuva paadi vastu end ära ei lööks. Eriti keeruliseks tegid olukorra veel hiinlased, kes oma päästevestidega üksteise võidu paadist kinni hoidsid, kuid samas ka vaalhaisid näha soovisid. Hiinlased teadupärast ei oska väga hästi ujuda… seega nende käed ja jalad käivad vees olles kõige ebakorrapärasemas rütmis. Lõppkokkuvõttes oli vinge kogemus vaalhaid ära näha, kuid teist korda tõenäoliselt midagi sellist enam ette ei võtaks. Kindlasti läheks sukelduma, kuid kindlasti mitte sellise suure rahvamassiga ei tahaks võistelda.

Teel tagasi avastasime, et meie giid ei olnud meile motikasõidu ajaks isegi kiivreid andnud… seega hoidsime kramplikult ennast ja hinge kinni, et me kolmekesi ikkagi elusalt ja tervelt kohale jõudsime. Nii sai ka meil Filipino style motikasõit kogetud, et mida rohkem inimesi ühel sõidukil, seda uhkem.

Kui snorgeldamise kogemus välja arvata, siis ega Oslobis rohkem suurt midagi teha ega vaadata ei olnudki. Eriliselt kaunist paradiisiranda seal ei ole, kuna mereäärne ala on kohalike maju täis ehitatud. Küla keskel on ka üks suur kirik, kuhu me sisse ei julgenud minna, kuna parasjagu peeti seal (tõenäoliselt munadepüha) teenistust.

Õhtuti einestasime enamasti turul, kus sai imemaitsvat grill-liha ja kala. Süsteem oli väga lihtne — said valida endale sobiva lihavarda ning sinna kõrvale sobiva garneeringu (riis, juurviljad või kartul) ning kohapeal grillitakse see sulle valmis. Jaanus ei lasknud võimalust käest ning proovis ära nii kanasooled kui ka neerud. Kaija jäi traditsioonilise kala ning kanafilee juurde.

Ühel õhtul lubasime endale ka restorani õhtusöögi. See oli omaette kentsakas elamus, sest teenindav personal kadus meie tellimusega ning siis ilmus meie toiduga sõna otseses mõttes kapi uksest. Ehk see oligi üks õige kapist välja tulemise baar?

Oleksime hea meelega jäänud Oslobi pikemakski, aga kahjuks ei olnud maja perenaisel meile edasiseks tuba pakkuda ja olime sunnitud edasi liikuma. Seega pakkisime taas kodinad kokku ning ootasime teepervel, kuniks meile sobiv buss peatuse tegi. Sel korral oli meil rohkem õnne, ootasime umbes 15 minutit ning saime isegi poole tagumikuga kuhugi toetada.

Vaata galeriid:

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!