Rännak ümber Maa | Colombos lasime end veidi koorida: eks olime ka väsinud ja jäime vanamehe mesijuttu naiivselt uskuma
Mirissasse jõudes olime pikast bussisõidust üsna väsinud. Tahtsime kiiresti hotelli jõuda ning toa kätte saada ning süüa. Oli näha, et see linn kannatab turistide vaeguse all seoses hiljutiste sündmustega Sri Lankas. Turiste oli vähe ning enamikul hotellidest olid väljas sildid, et tube pakutakse poole hinnaga. Kui jõudsime oma hotelli, siis esmapilgul oli küsitav, kas see koht üldse avatud on. Peale meie ei paistnud seal ühtegi teist külalist ega ka töötajaid. Ootasime natuke ning hõikasime oma kohaoleku märgiks, kuid ei miskit. Lõpuks leidsime nurga tagant ühe uksekese, kus istus hotelli peremees, kes ilmselgelt oli üllatunud meid nähes. Oli aru saada, et hotellis pole ammu külalisi käinud, kuna sisse registreerimise protseduurid käisid talle ilmselgelt üle jõu. Lõpuks saime toa kätte ning läksime süüa otsima. See aga valmistas samuti raskusi, kuna paljud söögikohad olid külastajate nappuse tõttu suletud. Me ei lasknud end aga nendest ebamugavustest häirida ning lootsime, et järgmised päevad kulgevad ladusalt ja meeldivalt.
Järgmisel päeval läksimegi kohe hommikul kohalikku randa avastama, mis pidi ühtlasi ka üks kogu saare ilusamaid olema. Üks kohalik vanamees lubas meil tasuta kasutada rannas asuvaid rannatoole ning päikesevarju ning kõrvalasuvast rannabaarist saime imemaitsvad ja toitvad smuutid. Veetsimegi terve päeva rannas logeledes, ujudes ning lugedes. Vesi oli mõnusalt jahe võrreldes palava Kambodža või Malaisiaga. Jaanus sai terve päeva jooksul saarest mööduvaid hiiglaslikke kaubalaevu jälgida.
Õhtul jalutasime mererannas asuva kalju otsa ja nautisime seal päikeseloojangut. Õhtust sõime ranna ääres asuvas restoranis, kus proovisime ära kohaliku roa nimega kottu. See sai koheselt lisatud ka meie lemmiktoitude nimistusse.
Teiseks päevaks olime planeerinud pikema väljasõidu. Läksime esmalt bussiga Dalawella randa, kuna olime kellegi blogist lugenud, et seal asub üks äge kiik palmipuu otsas. Veetsime rannas paar tundi, kiikusime, vedelesime vees ning lubasime endale ka korraliku lõunasöögi. Nagu eelmises postituses juba mainisime, siis bussiga liiklemine Sri Lankas on suhteliselt lihtne, odav ning graafikud tihedad. Tuleb lihtsalt õige bussi peale saada ja kuna inglise keelega saab kohalikega ja bussijuhiga suheldes ilusti hakkama, siis jõudsime igale poole üsna kerge vaevaga kohale.
Järgmine peatus oli Galle linn, kus soovisime külastada ajaloolist Galle kindlust. Galle on rajatud portugaallaste poolt 16. sajandil ning 1640. aastal langes linn hollandlaste kätte. Selleks, et kaitsta oma võitu, ehitasid hollandlased bastionide ja müüridega kindluse poolsaare ümber, mis on nüüd UNESCO maailmapärandi nimekirjas. Kogu ülejäänud päev kuluski meil kindluse müüride vahel. Seal jalutamine on nagu rännak ajas, kuna enamik hooneid kindluse sees on hästi ja ajastukohaselt säilinud. Jaanusele meeldis kindluses asuv majakas.
Kaija shoppas kohalikus juveelipoes ja imetles Sri Lanka vääriskive. Nimelt tulime otsima Kaija emale sünnipäevakingitust ja üllatusena sai Kaija ka endale meie pulma-aastapäeva puhul sõrme uue sõrmuse. Juveelipoe müüja oli äärmiselt meeldiv ja abivalmis. Pakkus kohvi ning lasi kiirkorras sõrmuse õigesse mõõtu teha.
Õhtul põrutasime bussiga oma kodulinna Mirissasse tagasi ja järgmine hommik pidime varakult juba rongi peale minema, et minna tagasi esmaselt Colombosse ja sealt edasi Negombosse samasse hostelisse, kus veetsime ka esimese öö Sri Lankasse saabudes.
Colombosse jõudes seisime probleemi ees, et meie majutusasutuses saab tasuda ainult sularahas ning meil ei olnud enam piisavalt kohaliku raha järgi. Me ei tahtnud sularaha automaati kasutada, kuna vajasime võrdlemisi väikest summat ning teenustasu oleks moodustanud protsentuaalselt suhteliselt suure osa. Seega soovisime oma alles olevad eurod ära vahetada lootes, et selle teenustasu on väiksem.
Valuutavahetust otsides pakkus üks kohalik vanamees oma abi. Vanamees oli väga jutukas ning meeldiv ja jalutas meid valuutavahetusse, kus oligi päris hea kurss ja kokkuvõttes odavam vahetada kui automaadist raha võtta. Kuna soovisime ka midagi süüa, siis vanamees oli lahkelt nõus meid ka söögikohta juhatama. Järgnev aga ei läinud nii ladusalt, kui lootsime, kuna söögikoht, mis tal mõttes oli, asus suhteliselt kaugel ning ilma meiega otseselt läbi arutamata võttis ta tuk-tuki ja lükkas meid sujuvalt sinna peale. Ise väitis samal ajal, et ärge pabistage, see on megaodav ja kuna ta on kohalik, siis me ei pea nii palju maksma kui tavaliselt. Olime ka ise pisut väsinud sõidust ja ei jaksanud temaga ka otseselt jaurata ning sel hetkel me veel midagi halba ei aimanud. Söögikoht, kuhu läksime, oli väga hea ja suhteliselt odav India restoran. Pakkusime ka vanamehele süüa tema lahkuse eest meid ringi kantseldada. Pärast tiirutasime veel vanamehe tungival soovitusel mingist suveniiripoest läbi, kuna mingil põhjusel olime maininud, et soovime teed osta. Teel tagasi bussijaama hakkasid tuk-tuki juht ja vanamees millegi üle vaidlema — nimelt hinna üle. Ei teagi, kas vanamees oli lihtsalt naiivne lootes, et saab odava hinnaga, kuna on kohalik või oli see mingi kokkumäng, aga lõpuks pidime selle tunniajase sõidutamise eest koos ootamistega maksma 2000 Sri Lanka ruupiat, mis on umbes 10 eurot. Sama raha eest tulime eelnevalt Uberiga meie 15 km kaugusel asuvasse ööbimiskohtast Negombost Colombosse. Seega olime natuke nördinud, et olime lasknud end niimoodi lollitada, kuna meil ei olnud tegelikkuses mitte mingit tahtmist nii ringi tiirutada. Et kaotatud raha tagasi teha, otsustasime Negombosse tagasi minna bussiga, mis oli odavam ja olime õnnelikud, et niigi läks — oleks võinud ka hullemini minna. Üldse olime üllatunud, et meiega ei olegi tegelikult siiamaani reisi jooksul midagi sellist juhtunud, seega nuriseda ei ole millegi üle tegelikult. Eks olime ka väsinud ja jäime vanamehe mesijuttu naiivselt usukuma.
Tuttavasse hostelisse jõudes käisime poest läbi ja ostsime õhtuks süüa ning tegime ettevalmistusi edasi lennuks Türki, Istanbuli.
Kokkuvõttes olime väga õnnelikud, et otsustasime Sri Lankasse tulla hiljutistest sündmustest hoolimata. Sri Lanka kostitas meid väga heade söökide ja ilusate randadega. Sealt leidsime lõpuks ka sellise paradiisiranna nagu me oleme terve reisi vältel otsinud — ranna, kus palmid kasvavad otse rannas ja on vee poole kaldu.
Vaata ka galeriid:
Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!
Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!
