Boston (11. – 18. november)

Me maandusime USAs 11. novembril. Lend oli pikk, kuid õnneks oli meil piisavalt ruumi lennukis, et end mugavalt tunda. Jaanus vaatas filme ning Kaija püüdis lõpuni lugeda raamatu, mis rääkis kahest Eesti mehest, kes USAs autoga ringi tuuritasid.

Lennujaamast väljudes tervitas meid koheselt külm ilm. Esimese asjana pidime sõitma Boston T-ga ehk metroo ning trammi vahepealse asjaga kesklinna. See on üks vanimaid liine USAs. Kesklinna jõudes, läksime esimese asjana kohe Starbucksi – jah, tõsine klišee.

Lõpuks jõudsime oma sõbra juurde, kes meid paar ööd võõrustas. Tundsime end nagu kodus, kuna perekond oli väga sõbralik ning nende lapsed olid väga lõbusad.

Esimene asi, mida Bostonis kindlasti peab nägema, on Freedom Trail ehk n-ö Vabaduse Rada. Sõitsime taas T-ga Bostoni kesklinna Freedom Traili mööda matkama Bostoni vanalinnas. Tähistatud rada läbis Bostoni ning USA iseseisvumise mõistes olulisi ning ajaloolisi paiku. Rada oli lihtne järgida ning vajadusel saab võtta ka giidi, kes ajalugu tutvustab. Meie giidi ei võtnud, kuid meil oli abimeheks raamat, millest saime ise lugeda erinevate paikade kohta ajaloolist infot. Külastasime ka Bostoni „teepidustuse“ muuseumi, kus eelnimetatud üritus aset leidis. Kes pole kursis, siis kuulus Bostoni teepidu oli vahejuhtum aastast 1773, kui kohaliku kolonistid protestisid brittide kehtestatud teemaksu vastu visates ligi 45 tonni brittidele kuulunud teed üle parda.

Nägime ka USS Constitutionit, mis on maailma vanim endiselt teenistuses olev sõjalaev. Kahjuks jõudsime sinna liiga hilja ning laeva pardale enam ei pääsenud. See-eest saime aga külastada üht teist sõjalaeva, mis oli teise maailmasõja perioodist. Vabaduse rada lõppes Bunker Hill Monumendi juures, kust avanesid imelised vaated Bostonile.

Järgmisel päeval tervitas Boston meid vihmasajuga. Otsustasime, et teeme sellest päevast muuseumipäeva. Meie jalad olid läbimärjad Bostoni Kaunite Kunstide Muuseumisse (Boston MFA) jõudes.
Muuseumis oli ajutine näitus Karupoeg Puhhi ajaloost ning autoritest. Olime väga meeldivalt üllatunud, kui esimese asjana seal Puhhi eestikeelset tõlget nägime.

Nii ajutine näitus kui ka püsivad näitused olid muljetavaldavad. Me nautisime USA kunsti – seda tavaliselt Euroopa muuseumites väga tihti ei kohta. Muuseum oli muidugi üüratu ja seal oli ka palju kollektsioone Euroopa tuntud kunstnikelt ning impressionistidelt. Terve ruum täis Monet maale – ainuüksi sellepärast tasub Bostoni MFA-d külastada.

Lisaks oli meil võimalus külastada Isabella Stewart Garden Museumi. Üks Eesti sõber oli nii kena ning tutvustas meile seda muuseumi. Nägime ka tühjasid pildiraame varastatud maalidest, mille hulka kuulub ka paar maali Rembrandilt. Raamid on jäänud sinna üheksakümnendatel aset leidnud kurikuulsast röövist. See juhtum on siiamaani FBI uurimise all ning kasuliku vihje eest, mis viib maalide avastamiseni pakutakse 10 miljonit USA dollarit. Seega soovitame endale selgeks teha, millised need maalid on ning hoia oma silmad lahti!

Vihmase ilmaga õnnestus meil käia ka USA ühes vanimas kinos – Coolidge Corner. Ameerikalikult käisime seal muidugi vaatamas hetkel palju kõmu tekitanud filmi „A Star is Born“. Üllataval kombel oli kinoruum üüratult pisike meie kinodega võrreldes. Samas soe popkorn võiga maitses ülihästi..

Ühel õhtupoolikul jalutasime ringi Harvardi ülikoolilinnakus. See meenutas natukene nagu jalutaks Tartu linnas – palju noori inimesi, kes lihtsalt sotsialiseerusid, õppisid või lõbutsesid.

Nädala keskel vahetasime ööbimiskohta ning läksime ühe teise sõbra juurde. Kokku olime kolme erineva sõbra juures, kes kõik kostitasid meid imeliste söökidega, juttudega kohalikust elust ja ajaloost ning enda reisidest. Külalislahkus USAs olles on olnud meeletu ning me lihtsalt ei suuda oma sõpru ära tänada.

Lisaks eelnevale lubasime endale ka natukene paremat ja kallimat sööki. Boston on tuntud austrite ning lobsterite poolest ning seega ei saanud ka meie neist ära öelda. Kuid sõime ka Ameerikalikult suuri burgereid kui ka Mehhiko toitu ning tänavatoitu. Austrid oli kahtlemata parim toiduelamuse, kuna need on kohalikud, värsked ja väga suured.

Neljapäeval, 15. novembril üllatas Boston meid lumega. Me ei olnud selleks üldse valmis. Sellegipoolest oli meeldiv näha lund, kuna oma reisi jooksul me tõenäoliselt ei külasta palju neid kohti, kus võib lund kohata. Õnneks Boston ei ole üks nendest USA linnadest, mis väikese lume korral täielikult tegevuse lõpetab. Seega oli võimalik ühistranspordiga ringi liikuda ning linnaga tutvuda.

Nädalavahetusel viis üks sõpradest meid White Mountain rahvusparki. Oma mastaabi tõttu on Eestlase jaoks USAs kõik väga kaugel. Pidime sõitma kaks tundi sinna ja kaks tagasi, et lihtsalt matkama minna. Samas me ei kurtnud, sest sõit oli kahtlemata seda väärt, kuna matkarada oli suurepärane. Oli palju lund ning eriti nautis seda meie neljajalgne kaaslane Alby.

Kahjuks poolel teel mäkke ronides mõistsime, et edasi minna ei olnud turvaline, kuna vesi oli kivide peal ära jäätunud ning rada oli ääretult libe ning meil ei olnud sobivat varustust. Arvasime, et ei ole mõistlik riskida katkise või väljaväänatud jalaga. Sellegipoolest saime toreda matkaelamuse, mis oli teistmoodi meie kõikidest seni olnud matkadest – troopikast ning banaanipuudest otse lumisesse metsa.

Bostonis oldud aja jooksul tahtsime paika panna ka meie edasised plaanid USAs. Vaatasime pidevalt odavaid bussi- ning lennupileteid ja erinevaid rendiautode pakkumisi. Senimaani teame, et meie järgmine peatus on Washington ja eks näis, mis tulevik edasi toob.

Üldiselt jättis Boston meile väga hea mulje. See on linn täis ajalugu ning kultuuri.

Vaata suurt galeriid Kaija ja Jaanuse seiklustest Bostonis:

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Polarstepist saad jälgida nende asukohta hetkel — vaata SIIA!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!