RAINI LUGU | Naine sai mu salareisikaaslasest teada täiesti juhuslikult juba enne reisi

 (37)
RAINI LUGU | Naine sai mu salareisikaaslasest teada täiesti juhuslikult juba enne reisi
Pilt on illustreerivTomáš Gal / Unsplash

Monika ja Rain elasid ühes Eesti väikelinnas ja olid olnud viis aastat õnnelikus abielus, kui Rain armus sügavalt noorde meditsiinitöötajasse Mariasse. Rain ei tahtund oma naist maha jätta ja oli talle truu, aga kui abikaasade vahel on lähedased suhted, siis ühe kaaslase armumine ei jää märkamatuks.

Rain räägib oma loo, mis kõigile kolmele palju haiget tegi.

„Eks loomulikult Monika sai aru, et ma pole enam endine, sest olin tihti nukker, unistav ja eemalolev. Olin väga armunud ja Maria ei kadunud mu unistustest kogu ärkveloleku aja jooksul. Aga ma olin kindel, et oma naist ja last ma maha ei jäta.

Täpselt nii ma Monikale ka ütlesin, kui ta uurima hakkas, mis mul viga on. See võib tunduda uskumatuna, aga ma ütlesin, et juhtus niisugune halb lugu, et armusin, aga ma armastan ka teda kui oma abikaasat ja ma ei jäta teda ja meie tütart. Ma arvan, et suur enamik meestest poleks üldse niimoodi naisele oma armumist tunnistanud.

Monika nuttis terve õhtu ja rääkis, et ta kaotas igasuguse usu minusse. Mina ütlesin, et mina usun meisse ja ta näis rahunevat.

Pärast seda õhtut kulges meie elu enam-vähem normaalselt edasi. Ainult siis, kui Monika oma õnnetus olukorras enesevalitsuse kaotas ning mind alatuses ja reetmises süüdistas, mõtlesin, et jätaks kõik ja alustaks Mariaga uut elu. See plaan tundus ilus. Mõni aeg hiljem tundsin jällegi, et ei suuda ega taha oma perest loobuda. Otsustasin, et armumisest peaks proovima üle saada. Kuigi armumine Mariasse hävitas suure osa armastusest mu oma naise vastu, pidasin ma Monikast endiselt väga lugu. Ja mis ilmselt kõige tähtsam — tütar oli nii kohutavalt armas.

Seotud lood:

Oh, seda elu poleks küll ette kujutanud, aga nii ma heitlesin ja heitlesid ka ilmselt naised mitu aastat. Me olime Mariaga seni ainult väga palju suudelnud ja kallistanud.

Siis ühel päeval Maria kustutas mu enda elust. Lahkus töölt, üüris kuuldavasti Tallinnasse korteri, vahetas telefoninumbri ja kustutas Facebooki konto. Enne telefoni väljalülitamist saatis ta sõnumi: “Soovin, et oleksite õnnelikud Monikaga. Ära mind otsi.”

Ilmselt nähes, et olen temasse küll kiindunud, aga oma naist ja last ei jäta, otsustas ta eluga edasi minna, nagu öeldakse. Muidugi on võimalik, et ta tõepoolest ei tahtnud näha end abielulõhkujana ning isa ja tütre lahutajana.

Ma ei otsinud Mariat. Algul hing väga nuttis, aga päevad möödusid argiaskeldustes ja mitu kuud hiljem ühel õhtul tundsin pigem rõõmu, et pole sel päeval kordagi Mariale mõelnud. Temaga kohtumised olid ilusad, aga alati ka valusad, sest tundsin end Monika ja veel rohkem tütre ees süüdi.

Ehitasin oma elu teistmoodi üles. Monikaga hakkas jälle paremini minema. Nägin, et Monika lõi rohkem särama, kui teda ei piinanud enam konkurents Mariaga ja temale allajäämine mu südames. Seda nägid ka meie sõbrad. Maria kohta kuulsin aasta jooksul vaid seda, et ta oli abiellunud endast viis aastat noorema mehega. Nii see jäi.

Paar aastat pärast seda uudist kutsus Maria mu Facebookis sõbraks. Tal oli nüüd teine perekonnanimi, aga fotot nähes ma võpatasin. See oli tema. Olin väga üllatunud ja lausa eufoorias. Me hakkasime suhtlema nagu vanad sõbrad. Rääkisin sellest ka naisele, sest kartsin, et see suhtlemine tuleb nagunii välja, ja ebamugav oli salaja Mariaga kirjutada. Monika muutus esialgu ärevaks, aga ilmselt mu rahulik ilme veenis teda, et suur tunne on nüüd möödas ja ta ei pea kartma.

Ma otse loomulikult ei öelnud naisele, kuidas mu süda tegelikult võpatas seda sõbrakutset nähes. Algul mõtlesin, et see oli mälestustelaine pärast, mille Maria pildi nägemine põhjustas. Peagi sain aru, et ootan Mariaga suhtlemist iga päev, sest see teeb päevad ilusaks. Õnneks ei tabanud mind enam nii totaalne armumine nagu enne. Hing ei olnud enam haige. Seekord nagu polnudki midagi korrast ära. Lihtsalt ootasin, et elu oleks veel ilusam, kui see Monika ja tütrega oli. Ja elu oligi ilusam tänu Mariale.

Maria meeldis mulle endiselt, aga ma ei julgenud talle oma tunnetest kirjutada. Nii oli turvalisem ka, sest ma ei tahtnud teist korda jõuda samasse ummikusse, et avaldan Mariale armastust, aga elan endiselt oma naise ja lapsega.

Kiusatus oma tunnetest kirjutada oli, sest Maria ei olnud enam abielus. Tema mees oli läinud Saksamaale tööle ja nad lahutasid. Tööl läks Marial hästi ja üleüldse ei kurtnud ta millegi üle. Kirjutasime temaga oma päevadest ja arutlesime ilmaelu üle.

Ühel õhtul olin üksi kodus. Olin töökaaslastega pubis õlut ja veini joonud ja üsna uljas meeleolus. Polnud mõistlik tegu, aga kirjutasin Mariale ainult ühe lause: “Kas sa minuga Tenerifele puhkama tuleks?”

Ja mõtlesin kohe: “Oh sa kuradi loll, nüüd vihastasid ta välja!” Tõusin arvuti tagant ja läksin välja jalutama, et end solvavaks vastuseks ette valmistada. Ootasin igasuguseid vastusevariante. Irvitavaid, kurje. Ka seda, et Maria solvub niimoodi, et ei vasta midagi ja suhtlemine lõpeb.

Kui enam kui tunni aja pärast tagasi tulin, avasin südame põksudes Facebooki ja nägin Maria kirja. Nüüd on lõpp! Aga see ei olnud kuri kiri. “Muidugi tulen!” kirjutas Maria.

“Oi, Maria, Maria,” ohkasin kõvasti. Olin väga õnnelik ja hirmul. Ma polnud ju seda reisi üldse läbi mõelnud, kuigi Tenerifele sõita pole keeruline. Aga ma olin abielus. Kuidas ma saan salaja teise naisega Hispaaniasse sõita?

Aga me saime sõita ja sõitsime! Ma olin armastusest joobunud nagu gümnaasiumiõpilane.

Reis tuli korraldada nii, et Monika midagi ei aimaks ja me vahele ei jääks. See planeerimine kujunes mitmeks kuuks kõige südamelähedasemaks ja magusamaks tegevuseks. Teadsin, et enne suurt suve Monika puhata ei saa. Leidsin kaks usaldusväärset klassivenda, kellega me nii-öelda nostalgiareisile sõidaks. Klassivennad olid nõus mu afääri toetama. Ei teagi, millega selle usalduse ära teenisin.

Teadsin, et Monika ei saa ärasõidupäeval isegi hea tahtmise juures mind lennujaama saatma tulla.

Mu klassivennad lubasid sel nädalal Facebookis mitte käia, et Monika ei saaks midagi küsida. Tegelikult mu naine ju usaldas mind ja poleks selle pealegi tulnud, et klassivendi küsitlema hakata. Pealegi ei olnud ta nendega lähemalt tuttav.

Reis oli imeline. Väga imeline. Kõige rohkem ei ole meeles isegi mitte kirglikud õhtud voodis, vaid see, et rannas päevitades me suudlesime päevad läbi ja siis avastasime, et nägude küljed olid pruunid, aga nägude keskosad valged. Siis üritasime selili lamades ja teineteist silitades viga parandada.

Aga nüüd siis sellest katastroofist, miks ma selle loo rääkisin. See selgus hiljem, kui olin koju jõudnud ja naine ultimaatumi esitas. See vahelejäämine oli nii lihtne ja labane ja lollakas, et seda lihtsalt ei suutnud enne ette kujutada.

Asi oli siis nii, et kui mina olin nii-öelda koos klassivendadega Tenerifele sõitnud, läks Monika järgmisel päeval Tallinna juuksurisse. Juuksur oli meie linnas elanud ja töötanud, aga juba aastaid tagasi pealinna suuremat klientuuri ja raha otsima läinud. “Maria käis just eile,” oli mõlemat naist hästi tundev juuksur öelnud. Nagu Monika mulle siis kodus ütles: “Rääkis, et sõidab ühe mehega Tenerifele. Küll on hea, et teie perel nüüd kõik hästi on.”

Juuksur ju teadis meie suhteprobleeme ja oli siiralt rõõmus, et Marial on uus mees ning minul ja Monikal on kõik hästi.

Monika rääkis mulle, et läks juuksuri juurest parki ja nuttis, kuni oli nii tuim, et pisaraid enam ei tulnud. Siis ta kõndis tundide viisi mööda tänavaid ja otsustas, et ei suhtle minuga enne, kui tagasi olen. Veel rääkis ta, et tänavatel kõndides sündis tal otsus, et ta võiks andeks anda mingi peo järel juhusliku naisega truudusemurdmise, aga ühine reis teise naisega on planeeritud petmine ja seda tema andestada ei suuda.

Nii kurb lugu. Kui koju jõudsin, olid plaanid hoopis teised — et kallistame ja ma hakkan enda ning sõprade seiklustest rääkima. Monika ütles: “Juuksur rääkis, et Maria sõitis samal päeval uue mehega Tenerifele.”

Ma ei ole küüniline valetaja ja rääkisin kõik ära. Monika ütles kõigist mu palumistest hoolimata, et meie kooselu on läbi. Valus oli.

Läksin Maria juurde, rääkisin kõik ära ja palusin temalt öömaja. Maria oli ootamatult väga tõrges. Ta ütles, et sellises olukorras ta küll mingit suhet ei alusta.

Ütlesin, et me ju armastame teineteist ja meil oli reisil nii hea.

“Just, seal oli, aga sinna see jäi,” ütles Maria. Ja viskaski mu välja.

Nüüd oli minu kord pargis nutta ja mööda tänavaid kõndides katsuda oma hingevaluga toime tulla.

Ma ei suhtle enam Mariaga. Maria leidis uue mehe ja sünnitas aasta pärast tütre. Olen teda paar korda linnas näinud. Oleme natuke juttu ajanud, aga seda reisi pole enam kunagi jutuks võtnud. Imelik, et üks suur elusündmus niimoodi kaob.

Naine ei andestanudki mulle, kuigi ise ütles, et püüdis. Monika kolis lapsega ema juurde Pärnusse, leidis seal mehe ja abiellus uuesti. Nüüd on meie tütrel ka poolõde. Ma käin tütart vaatamas ja koolivaheaegadel veedame koos aega. Suhet mul ei ole, kuigi naisi külas käib. Aga vaatame. Piisavalt on haiget ka saadud.”