Merd me tegelikult esimesel päeval ei nautinud, sest rannas oli kõva tuul ja me veetsime päeva basseinide ääres. Teise päeva lõuna ajal küsis Teele, kas ma viitsiks temaga mere äärde tulla, sest tema tahaks ikka soolases vees ka ujumas käia. Ütlesin, et loomulikult tulen. Teised jäid basseini äärde.
Käisime meres, kuigi minu jaoks tundus vesi pisut külm. Pärast leidsime tuulevarjulise paiga, kus saime lamamistoolidele pikali heita. Teele ütles, et tahtis natuke vaiksemat keskkonda, aga üksi ei tahtnud ka eralduda, siis oleks arvatud, et ta peab end uhkeks. Mina kohe vastu, et mitte keegi ei peaks teda uhkeks, sest ta on nii sõbralik. Teele tänas.
Läks kuidagi nii, et hakkasime kumbki oma elust rääkima. Kõigepelt rääkis Teele, et lõpuks ometi on tema elus niisugune tasakaal, et ta saab rahulikult teha tööd, pühenduda tütrele ja tema elus on olemas ka armastus. Kui ta siis äkki küsis, kuidas minul on, siis ma ehmatasin ja punastasin sügavalt. Mida ta päikesepaiste tõttu loodetavasti ei näinud. Ütlesin, et olen oma elukäiguga üldiselt rahul ja rõõmu saan sellest, et tütar on tubli. Kui Teele küsis, miks ainult tütar annab rõõmu, olin jälle kimbatuses. Endalegi ootamatult pahvatasin välja, et mehega on ka kõik hästi, aga meie elu on kuidagi seisma jäänud. Me ei käi mitte kuskil, ainult tema mõnede sõprade sünnipäevadel ja tema vanemate juures, aga seal on ju aastaid samad tegemised ja samad jutud.