RAAMATUKATKEND | Mart Miku reisiraamat “Minu moto” on selleaastase suvepuhkuse planeerijale suureks abiks

Loe raamatu 1. peatükki!
RAAMATUKATKEND | Mart Miku reisiraamat “Minu moto” on selleaastase suvepuhkuse planeerijale suureks abiks
Mart Mikk abikaasa Railiga KihnusFoto: erakogu

Koos suvehõnguliste ilmade tulekuga suureneb inimestes kihk reisimise järele ja ilmselgelt pöörduvad praeguses olukorras kõikide pilgud siseturismi suunas. Millised on meie riigi kõige kaunimad teed? Kas viiest päevast piisab ümber Eesti sõitmiseks? Kui kodumaa saab (taas)avastatud, on ehk piirid juba sedavõrd avanenud, et teha esimesed põiked lõunanaabrite suunas ja siis juba laevaga üle mere ning kaugemalegi.

Mart Miku „MINU MOTO. 121 reisipäeva Baltikumist Balkanini ja Skandinaaviast Alpideni sõnas, pildil ja kaardil” erineb teistest reisiraamatutest üsna mitmel põhjusel. Esiteks on selles meetri täpsusega toodud ära tavapärasest suuremat sõidunaudingut pakkuvad asfaltteed Eestis ning kogu Euroopas. Teiseks kaasneb iga päeva kirjeldusega eksklusiivselt ja detailiderohkelt kujundatud Regio kaart. Kuna autor on kõik need teed viimase kümne aasta jooksul isiklikult läbi sõitnud, võtab ta omamoodi vastutuse, et kellelgi ei tuleks pettuda. Vaatamata motohõngulisele pealkirjale sobivad nõuanded teede, ööbimiskohtade ja vaatamisväärsuste kohta võrdselt suurepäraselt liiklemiseks nii mootorratta, auto kui ka jalgrattaga.

Eessõnas kirjutab Mart Mikk:

Seotud lood:

“Oleksin tahtnud, et selline raamat oleks ilmunud juba ammu, saamaks kelleltki natukenegi nõu reisiplaanide koostamisel. Muidugi on alati äge ise põnevaid radu ja kohti avastada, aga nii võivad puhkusepäevad käest libiseda ning enamus vaatamisväärsusi sootuks nägemata jääda. Rääkimata globaalsemat sorti otsustest ‒ milliseid riike ülepea külastada? Inspiratsiooni avastusteks ja rännakuteks olen ammutanud kõikvõimalikest reisiraamatutest, tuttavate soovitustest ja põhjatust internetist.”

Toome lugejateni Eesti peatüki esimese päeva kirjelduse, nagu öeldud kaasneb iga päevaga täpne kaart.

RING ÜMBER EESTI

Eesti kaarti on kuju tõttu nimetatud naljaga pooleks kogu Euroopa miniatuurseks mudeliks. Tegelikult peab see paika ka mootorratturi vaatevinklist: põhjaranniku näol on meil sarnaselt iirlastele oma Wild Atlantic Way, saarte rohkus on võrreldav Kreekaga ning metsloomad teel ja karged temperatuurid on omased Norrale.

Üles-alla käänulised teed Lõuna-Eesti kuppelmaastikul ei ole võrreldavad alpikurudega, kuid üllatavalt vaheldusrikaste pinnavormide tõttu on Eestil pakkuda muljetavaldav hulk sõiduelamusi, mis on nii trajektoorilt kui ka kvaliteedilt tõeliseks maiuspalaks kõige nõudlikumale mootorratturile.

Maiuspaladest rääkides ei saa jätta mainimata, et ülimaitsev ja tervislik toit, mida pakutakse isegi meie tanklates, on haruldus, mille järele olen puudust tundnud ka kõige ägedamatel reisidel kogu Euroopas. Kätt südamele pannes on enamus Eesti suuremaid linnu ühendavaid maanteid, mõni üksik nelja- või kolmerealine magistraal välja arvata, vägagi konkurentsivõimelised ükskõik milliste Euroopa tuntud ja paljukiidetud mootorrattateedega, mis tegelikkuses võivad olla isegi oluliselt igavamad.

Metsloomi on Eestis tõepoolest palju, kuid nende liikumist takistavad piirded praktiliselt puuduvad. Kui vähegi võimalik, soovitaksin pimedal ajal liigelda mootorrattaga isegi põhimaanteedel üksnes äärmise vajaduse korral.

#1 Tallinn — Lahemaa rahvuspark — Toila

Lisaks haruldasele asjaolule, et sõit Tallinna kesklinnast lennujaamani kestab alla 10 minuti, kulub täpselt sama vähe aega pealinna lähistel asuvate käänuliste teedeni jõudmiseks. Lõuna suunal on selleks kindlasti sealtsamast lennujaama kõrvalt Ülemiste järve tipust algav Vana-Tartu maantee, ida suunal on vaja jõuda napilt kunagise Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajani ja lustisõit võibki alata. Mitmed vallatud kurvid on siin ääretult nauditavad täiesti legaalse kiiruse ja korrektse reavaliku puhul ning võib vaid ette kujutada, kuidas Hanno Velt on suutnud selle 6-kilomeetrise ringi läbida keskmise kiirusega 167 kilomeetrit tunnis! Omal ajal toimusid looduskaitse ja mootorispordi vahel kirglikud vägikaikaveod. Võidusõitjate hulgas armastatud ja paljukiidetud profiiliga ringrajast ei saanud rahvusvahelist areeni liiga lähedal kasvavate põlispuude tõttu, mida võistluste ajal püüti pehmendada liiva ja saepuruga täidetud kottidega. Kahjuks aitasid raja hääbumisele kaasa mitmed traagilised sündmused, millest kõige kurikuulsam oli kahtlemata TT-legendi Joey Dunlopi hukkumine 2000. aastal. Kurva sündmuse kohta tähistab tagasihoidlik mälestuskivi.

Pirita klooster vaadatud, jätkub Põhja-Eesti rannikuäärne tee, mis viib üha ida poole kuni Peterburini välja. Veelgi suuremalt mõeldes saab siit alguse ring ümber kogu Läänemere.

Vaid üksikud poolsaared ja neemed põhjarannikul ei ole ümberringi läbitavad, neist esimene on kohe Viimsi, mille otsa viib tupiktee. Seetõttu on mõistlik Viimsi keskusest jätkata mööda teed number 250 Randvereni ning sealt edasi läbi Muuga ja Kallavere kuni Ülgaseni, kus üsna ootamatu trajektoori ja veidi ettearvamatu kattega tee kulgeb läbi kunagise fosforiidikaevanduse alade. Kuna Jägala joa vooluhulga ja motohooaja kõrghetked omavahel ei klapi, tasub edasi traageldada kas Neeme tippu ja tagasi (ka sinna viib tupiktee) või valida järgmiseks peatuspaigaks Kaberneeme sadam. Sõltuvalt kellaajast on põhjarannikul võimalusi lummavas interjööris kohvitada või hästi süüa saada päris mitu. Neeme, Kaberneeme, Viinistu, Palmse, Käsmu, Altja, Vihula — mainides vaid mõningaid. Nii looduslikke, militaristlikke kui ka arhitektuurilisi elamusi pakuvad kogu Loksa poolsaar, Käsmu kaptenite villad, Võsu kuurort, luksusliku ööbimisvõimalusega mõisahooned Palmses, Sagadis ja Vihulas ning Altja kaluriküla koos Oandu koprarajaga. Tühise kruusalõigu läbimisel pääseb selle päeva jooksul külastama kordumatuid paiku: Mandri-Eesti põhjapoolseim tipp, kohalik „Nordkapp“ — Purekkari neem ja müstilistest ehitistest koosnev Hara demagnetiseerimisjaam. Täiesti iirimaalik kogemus on Toolse loss, mille võimsate varemete vahel, vaid 450 sammu kaugusel parklast avastasin end mõttelt, miks ei võiks kogu see rannikutee olla riiklikult väljaarendatud turismiobjekt nagu Wild Atlantic Way Iirimaa läänekaldal. Lahemaa rahvuspargil on selleks kõik eeldused olemas! Pärast Kundat pääseb mööda väiksemat teed tegelikult kuni Aserini, ehkki Viru-Nigulas tekib mul miskipärast alati kiusatus juba suurele teele keerata.

Kui seekord päris idapiirini minna ei plaani, tasub sõita Viru-Nigulast hoopis otse Pada suunas, et võtta ette väike Eesti ring kaartidel #6 ja #7.

Tallinna-Narva maantee on selles kandis tegelikult väga ilus. Seda ilu rikub üksnes keskmisest närvilisem liiklus, mis on tingitud sellisele koormusele liialt napist sõiduridade arvust, mis ei laiene mitte kusagil isegi vasakpöörete jaoks. Esimene vasakpööre tasubki teha juba õige pea, 139. kilomeetril, et vaadata üle Purtse kindluselamu. Järgmine vasakpööre 148. kilomeetril näitab Saka mõisa ja kui sellest kogemata mööda tuhised, siis kahe kilomeetri pärast näitab viit veel kord Sakat ja teed number 133. Siin peitub järgmine põhjus Iirimaa peale mõelda: 20 kilomeetri pikkune Ontika pankrannik, mis ulatub kõige kõrgemas kohas 56 meetrini merepinnast. Kindlasti on vaja oma silmaga ära näha paeseinast välja tormav Valaste juga ning siis ongi aeg vaikselt ööbimisele mõtlema hakata. Ida-Virumaa on pärl, mida tuleb ilmtingimata külastada ja selleks endale piisavalt aega lubada. Võimalusi selles kandis ööd veeta on väga erinevaid, kämpingutest ja puhkeküladest spaahotellideni välja. Olen oma rännakutel peatunud näiteks Mäetaguse mõisa hotellis, Meresuu SPA-s ja lausa kahel korral Männisalu kämpingus.

Eestis soovitan majutust otsida internetilehekülgedelt www.maaturism.ee ja www.puhkaeestis.ee.

Wild Atlantic Way Iirimaal Foto: erakogu

Raamatu saad tellida kirjastuse Helios kodulehelt või osta raamatupoest.