Dokumentaalfotograaf Silva Pärmann jäädvustas tänase olukorra Tsernobõli tuumajaama töölistele ehitatud kunagises musterlinnas, mis on vaid 33 aastaga loodusele täiesti alla jäänud — inimese ühte sügavaimat jalajälge planeedil näeb alates 15. aprillist näitusel “Ilma jäetud” galeriis Positiiv.

Kuidas tekkis mõte Tšernobõli külastamiseks?

Tegelikult tundus algusest peale Tšernobõli jaamast endast huvitavam Pripjati linn, mis ehitati ennekõike muidugi energeetikutele ja seega otseselt elektri saamiseks, ent ka varjamatu sooviga muuta reaalsuseks sotsialistlik utoopia uue ajastu linnast. 1970. aastal loodud Pripjat, kus 1986. aastal elas ligi 50 000 inimest, pidi olema musterlinn ning selle arhitektuuriline terviklikkus on üsna erakordne. Linn ehitati uudse linnaplaani järgi, mille töötasid välja Moskva arhitekt Nikolai Ostoženko ja tema meeskond ning see oli omamoodi katselabor mitmetele uutele arhitektuurimõtetele.

Foto: Silvia Pärmann

Millised olid sinu eelnevad ettevalmistused?

Minu lapsepõlvest saadik on Tšernobõli katastroofist kogu aeg räägitud ja üsna regulaarselt on tegelikult kirjutatud ka hilisemast olukorrast piirkonnas. Giidita minemine pole võimalik ja kõik seal käinud inimeste kommentaarid foorumites kinnitasid, et see, kui palju Pripjatist täna veel näha õnnestub, sõltub väga palju giidi riskijulgusest. Paljudesse hoonetesse on lagunemisohu tõttu sisenemine tegelikult juba mitu aastat keelatud. Mõne aasta pärast on ilmselt neid hooneid raske puudetihnikust üles leidagi.

Tundus, et ise liiga palju ette valmistada ja otsustada ei saagi. Kuna fookus on olnud katastroofil ja sellele järgneval ajal, lugesin Pripjati katastroofi-eelsete aastate kohta. Oleks võinud arvata, et nii olulise tuumaelektri jaama kõrval asuv linn oli suletud, ent Pripjati oli kõigil võimalik sõita, et näha riigi saavutusi — seal olid kõik mugavused, millest mujal Nõukogude liidus vaid unistada võis. Ja arvukad delegatsioonid seda pidevalt tegidki. Nii et Pripjat oli mõeldud kuulsaks saama, ehkki sellist kuulsust, mille tõi 33 aastat tagasi 26.aprillil toimunud plahvatus, mis puudutas ühel või teisel viisil ligi viit miljonit inimest Euroopas, ei soovinud muidugi keegi. Ehkki külastajate hulga see muidugi mitmekordistas.

Kas tegelikkus osutus selliseks nagu sa arvasid?

Üks asi on lugeda, et see on Ukraina üks olulisemaid turismiobjekte, teine asi on näha, kuidas USAst, Hong-Kongist, Hollandist, Lõuna-Aafrikast pärit inimesed ronivad vaimustunult mööda mahajäetud koolimaju, turnivad korrusmajade treppe pidi katustele. Eestis, mis Ukrainale on suhteliselt lähedal ja mis katastroofi likvideerimisega nii tihedale seotud oli, ei tundu Tšernobõl midagi tohutult eksootilist ja raskelt kättesaadavat. Tagantjärgi tundub muidugi loogiline, et inimeste jaoks, keda huvitavad mahajäetud paigad, on see väärt USAst neljaks päevaks Euroopasse lendamist — see ongi täiesti ainulaadne paik ja nende jaoks unistuste sihtkoht number üks.

Lagunemise ja looduse pealetungi kiirus hämmastas ka. Olen käinud paljudes palju kauem tühjana seisnud linnades ja külades, mis on hulga paremas seisus. See praegu veel poeetiline lagunemine on suuresti looduse töö. Ukraina kliima pole nii mõnusalt leebe ja suvine, kui Odessa reklaamfotode järgi arvata võiks. Loomulikult üritasid mõned inimesed majadest asju varastada, kuid tugevalt radioaktiivse mööbli müümisega on lihtne kiirelt vahele jääda. Mõnevõrra aitasid kaasa linnast metalli välja viinud töölised, kes elu lihtsustamiseks palju asju läbi akende ostustasid välja loopida ning samaväärse panuse on andnud ka hulk turiste.

Foto: Silvia Pärmann

Oled kogenud ning paljunäinud reisiajakirjanik ja -fotograaf. Kui palju muudab iga reis sind ennast ja sinu maailmapilti?

Reisimine on õpetanud, et kõik probleemid lahenevad lõpuks ise ja asjadel on komme laheneda hästi. Kahtlemata võtan ma kõike Eestis toimuvat palju rahulikumalt kui need inimesed, kes ei ole näinud, kuidas elatakse Lõuna-Osseetias, Somaalimaal või Ateenas. Reisides ei ole aega pseudoprobleemidega tegeleda ja draamasid genereerida, ehkki on hämmastav, kui vähe aega on vaja rahulikult kodus olla, et see oskus taastuks. Mul on enda jaoks viimastel aastatel olnud kontrollküsimus — mida ma paraku vahel ikkagi unustan endale esitada — kui ma oleks tagasi 2016. aasta aprillikuises Mägi-Karabahhis (kus lahvatas taas neljaks päevaks sõda), kas siis parasjagu päevakorral olev probleem oleks üldse midagi, millele ma oma aega ja energiat raiskaks.

Vahel mulle ikka tuleb meelde seda endalt küsida, kui mõni olukord pingeliseks kisub. Kahtlemata käib siis osadele inimestele närvidele, kuidas ma nende jaoks üliolulistes küsimustes üldse ei viitsi kaasa mõelda või neid ülereageerimises süüdistan.

Foto: Silvia Pärmann

Mida arvad tumeturismist kui nähtusest laiemalt?

Huvi selle vastu on vist inimese geneetilisse koodi sisse kirjutatud. Rooma kolosseumisse gladiaatorite võitlusi vaatama sõitnud inimesed olid tumeturistid; avalike hukkamiste nägemiseks võeti vanasti ette päris pikki teekondi, kasvõi naaberkülla nõidade põletamist vaatama läinud inimesed olid tänase definitsiooni järgi tumeturistid. Tumeturismi alla mahub ka igasugune matmispaikade ja surnuaedadega seotud turism, ehkki näiteks Egiptuse püramiidide juures pole midagi tumedat, valitseb päris värvikas ja kohati koomilinegi atmosfäär. Samuti lähevad tumeturismi sihtkohana kirja vanglad, koonduslaagrid. Patarei juures mere ääres jalutavad jäätist limpsivad ja vana merekindlust uudistavad perekonnad ei defineeri ennast ka kindlasti tumeturistidena, ehkki Patarei vangla on Eestis üks olulisemaid tumeturismiobjekte.

Enda harimise või meelelahutuse nime all on inimesed tumeturismiga alati tegelenud ja mida rohkem on aega ja võimalusi reisida, seda suuremaks see valdkond ka ilmselt kasvab.

Termin ise on küll üsna uus, kasutusel alates 1996. aastast ja peamiselt akadeemilistes ringkondades, ülemöödunud aastast ilmub lausa erialaajakiri Current Issues in Dark Tourism Research (www.dark-tourism.org.uk). Samas pole ma reisides kunagi kohanud kedagi, kes seda sõna kasutaks endast või oma reisishtkohtadest rääkides, ehkki praktikas on keeruline reisida ja mõnda tumeturismi sihtkohta mitte sattuda.

On koostatud ka tumeturismi objektide globaalne edetabel, kus Tšernobõl on teisel kohal Auschwitzi järel ning Hiroshima ja Nagasaki järel. Muuseas, neljandale kohale on tõstetud kogu Berliini linn, mis on lihtsalt nii täis sõdade ja holokaustiga seotud paiku.