Pöördepunkt: kuidas politseinik läks Austraaliasse arbuuse korjama ja miks sellest sai elu tähtsaim reis


Pöördepunkt: kuidas politseinik läks Austraaliasse arbuuse korjama ja miks sellest sai elu tähtsaim reis
autori foto

2013.-2014. aastal väljastas Austraalia valitsus Eesti noortele 2200 tööviisat. Üks neist anti seljakotirändur Toomas Meele, kes kirjutas sellest äsjailmunud raamatu "Pöördepunkt".

Otsustasin rutiinsest elurütmist välja astuda ning vana unistuse teoks teha. Blogi vormis alguse saanud raamat kirjeldab humoorikalt ja siiralt rõõme, raskusi ja huvitavaid inimesi ettearvamatul Austraalia pinnal ning USA linnades. See on lugu, mis isiklikul tasandil oli autori elus pöördepunktiks.

Pöördepunkti eessõna

Minu kirjanduseõpetaja rääkis kunagi, et kirjandusteose sissejuhatus peab algama löövalt, huvitekitavalt ja originaalselt. Olen selle järgi juhindunud. Nüüd, kui olen kirjutamas oma esimest kirjandusüllitist, mida ma ise kutsun juba suurustavalt raamatuks, on algus väga oluline ning mis oleks osavam sissejuhatus kui rääkida, kuidas sissejuhatust kirjutada.

Esimene mõte, mis mul tegelikult pähe tuli, oli kõige kulunum ja kasutatum lause sissejuhatuste ajaloos ja see on: sa hoiad käes raamatut, mis... Ma ometi ei pea ju seda ette lisama? Ei pea ju? Olgu, igaks juhuks: Sa hoiad käes raamatut, mis räägib minu väikesest elumuutusest, vanade unistuste täitmisest ja uute poole püüdlemisest.

Sa hoiad käes raamatut, mis on minu mälestuste ilukirjanduslik kajastus. Sa hoiad käes raamatut, mis loodetavasti annab ka sulle mingi emotsiooni, idee või eesmärgi. Minu elumuutus ei ole midagi erakorralist, suurt ega maailmamuutvat, aga see on tähtis minu jaoks.

Seotud lood:

Kõik algas sellest, kui minu politseinikukarjääris hakkas jooksma kuues aasta ning selle aja seest ei suutnud ma leida midagi märkimisväärset, samuti ei leidnud ma seda tulevikuväljavaadetest. Puudusid ambitsioonid selles süsteemis ja süsteem ise pragunes ka juba mitmest kohast.

Rahalises mõttes olin põhimõtteliselt nagu orav rattas. Tulud ei suutnud kuidagi kuludest ette rebida. Kõik sõltus ühest sissetulekuallikast – kuupalgast. Mind oli hakanud järjest rohkem kiskuma palgatöölise mõttemaailmast ettevõtluse poole. Mõte, et skeem "ülikool-hea töökoht-1,6 last-maksud-surm" on kõige turvalisem eluelamise viis, ei rahuldanud mind enam väga. Kui varem pidasin ka mina ettevõtlust riskantseks, siis enam ei pea ma seda riskantsemaks kui kirjeldatud skeemi.

Kõige paremad, maailmaavardavamad mõtted ettevõtlikkuse olemusest olen ma saanud oma healt sõbralt Tommylt ja oma Austraalia ülemuselt Peterilt. Ettevõtlus pole riskantne, kontrolli mitteomamine on riskantne. Samuti ei soovitaks ma kohe näpuga näitama hakata ettevõtjate peale, kes ka korraliku ettevalmistuse ja kaalutlusega on oma esimeses äris ebaõnnestunud. Ka paljud suured on õppimise protsessis ebaõnnestunud – feilimine on tihti vajalik etapp.

Kokkuvõttes sai minu seisukohaks, et palgatöö ei ole kaugeltki mitte halb, aga ma ei soovi kellelegi orav rattas tunnet, kus tarbimisvajaduste suurenedes on ainsaks väljapääsuks töötundide suurendamine.

Põhjus, miks mind ettevõtlus veel ahvatlema hakkas, on võimalus oma loovust kasutada. Olles mutter masinavärgis, on minu loovus alati madalal olnud. Pole julgust arvamust suurelt avaldada, sest tekib tunne, et küll teised teavad paremini. Selle tunde tõttu tavaliselt ideid ei tekigi. On selge, et jagatud vastutus mulle ei sobi, sest kipun ennast tihti alahindama ja ideid ei sünni peas väga aktiivselt. Ise midagi luues on tunne suurepärane, otsin erinevaid lahendusi ning hindan ennast.

Plaanid said paika pandud üsna kiirelt: pärast kehakultuuri eriala lõpetamist lahkun politseist ja loon oma ettevõtte. Selle muutuse vahele oma elus aga ei tahtnud tõmmata peenikest kriipsu, tahtsin vedada ühe jämeda rasvase joone. Nii sündiski mõte lennata kaheksaks kuuks Austraaliasse – vaheetapp enne uut algust, pöördepunkt, nagu ma seda nimetama hakkasin.

Esimeseks ettevõtteks otsustasin tagasi jõudes teha kolimisfirma. Piisavalt lihtne ettevõtmine ettevõtlusega tutvumiseks. Sealt edasi ammune plaan kinnisvaravaldkonnas. Mõtteid tekkis palju ja erinevaid. Piirid tundusid kaugel.

Kõigepealt aga pakkisin koti ja lendasin ära. Hakkasin ettevalmistusi tehes blogi kirjutama ning kõik järgnev ongi minu blogisisu esimestest mõtetest kuni tagasi Tallinnasse jõudmiseni. Lõppsõna saab olema aga kokkuvõtete ning filosoofia päralt. See sünnib siis, kui Eestis on tagasi oldud 1 aasta.

Kes langeb esimesena?

Ilm siin Bundabergis püsib endiselt kuum. Talv on kätte jõudmas, aga päeval on ikka keskmiselt 30 kraadi. Vihma pole 2 nädalat sadanud. Vihm aga on arbuusikorjaja suurimaid lootusi. Vihm tähendaks vaba päeva, mida arbuusikorjaja pole 13 päeva näinud.

Bundaberg - Arbuusikorjaja argipäev. autori foto

Selle liigi esindaja on aga teisest puust, 1 vaba päev 20 tööpäeva vahel ei ole kukutanud veel ühtegi korjajat.

Kes siis ikkagi langeb esimesena? See ultramehe valimine on kestnud juba piisavalt kaua, aga 3 nädalaga pole langenud ei sakslane, iirlane, eestlane, inglane ega austraallane. Tundub, et inimvõimete piir on veel kaugel, kuigi nägudest tundub, et see on lähedal. Nägudest tean mina kõike. Mina looder istun ju traktoris, vaatan nägusid terve päeva ja analüüsin, et millal ikkagi esimene langeb.

Tegelikult olen minagi natuke väsinud ja üks vaba päev ei teeks paha, aga ma ei hooli sellest nii väga nagu teised. Minu töö iseenesest on hea, sest praegusel põllul saan piisavalt korjata ja istumine ei jää ainukeseks päevategevuseks. Korjan päevas 3 kuni 5 tonni, sellega võiks ju terve Tallinna üheks päevaks ära varustada, palju nad ikka söövad.

Byron Bay. autori foto

Ma isegi ei suuda enam ette kujutada, kuidas oli töötada mitu päeva järjest korjajana ja mida nad praegu tunda võiksid. Kogu seltskonna peale, keda on 11 inimest, korjatakse päevas vähemalt 100 tonni arbuuse, 9 tundi iga päev.

Iga täiskorjatud treileri järel saab korjaja mõned lonksud vett juua, kuniks uus traktor ette sõidab.

Järgmiseks leevenduseks, mida korjaja ootab, on lõuna. Pool tundi tasustatud puhkepausi on väärtuslik aeg. Pärast seda pole oodata muud kui päeva lõppu. Lisaboonus ja kirjeldamatult mõnus asi on käigupealt arbuusi söömine. Kui kodus oleme kõik harjunud kalli raha eest ostetud arbuusi lusikaga kooreni välja kraapima, siis arbuusipõllul võid lihtsalt võtta ta kätte, maha virutada, tüki kaasa haarata ja edasi liikuda. Ja nad on ilma ühegi seemneta. Ma ei teadnudki siia tulles, et sellised üldse eksisteerivad. Mina mõtlesin, et seemneteta arbuuse saab alles pärast surma taevas. Taevas, kus arbuusid on seemneteta, muru ei pea keegi niitma ja naised teavad, mida tahavad. Vähemalt esimene on käes, seega tegu on pooleldi maapealse paradiisiga.

Austraalial läheb keskmiselt. Polegi neil siin kõik nii roosiline nagu mulje oli jäänud. Töötus on 6,5% ja nüüd on neil täpselt sama probleem nagu meilgi – kohalik lennufirma on kriisis. Nii nagu Estonian Air’i puhulgi, tekkis Qantas'elgi suur kahjum, mis pani arutelu täie hooga käima. Tulemuseks samuti suur kärpimine, mis tähendab väga suurele hulgale töötajale töökoha kaotust.

Ka kurss kipub langema. Umbes 2 aastat tagasi sai 100 dollari eest 80 eurot, nüüd saab 64 ja tulevik on üsna ettearvamatu.

...aga kes ikkagi langeb esimesena?

raamatu esikaas

"Pöördepunkt". Autor Toomas Mee. Ilmus 2015. a. 134 lehekülge.