Pöörane Maroko küla, kus värvid on ja reegleid ei ole
Maroko küla Bhalil muudab värve iga nurga taga ning igal aastal, võtab silme eest kirjuks ja eksitab käänuliste tänavate ja erinevate tasanditega vaatamata oma väiksusele.
Ibrahim ootas meid Bhalili vanalinna servas. Ta nägi välja nagu kodutu kass, nii palju, kui üks mees üldse saab kassi moodi välja näha.
Meie juht peatas auto. Mitte selleks, et pai teha, pigem tee küsimiseks. Ehkki Bhalilis elas vaid 1500 inimest, kes kõik ühele künkale ära mahtusid ja neil oli külalistele ainult üks hotell, polnud seda mitmetasandilises tänavatelabürindis lihtne leida. Nii et kodutu kass vupsas oma võimalust nähes kiirelt auto esiistmele.
Booking.com oli pakkunud veel samal hommikul Bhalili ainsas hotellis nelja vaba tuba ja me ei hakanud enesekindlalt midagi broneerima – kindlasti saame ise kohale ilmudes veel parema hinna.
Neli tuba olid tõesti vabad, kui mitte öelda, et kõik hotelli toad olid vabad. Ainult et rohelisele uksele koputamisele ei vastanud keegi. Kusagil Marokos vastas aga vähemalt Ibrahimi telefonikõnele omanik Kamal: “Kui ma mootori praegu käivitan, olen kolme tunni pärast kohal!”
Meil tundus olevat küllalt aega alustuseks küla ja selle inimestega tuttavaks saada. 20 kilomeetri kaugusel Fesist asuv Bhalil ei anna mitte millegagi märku, et kusagil lähedal asub kaasaegne suurlinn büroode, supermarketite ja rahvusvahelise lennujaamaga.
Bhalili inimesed on vägagi konservatiivsed, nad ostavad oma toidu veel elavana turult ja valmistavad selle vanade retseptide järgi, õmblevad traditsioonilisi riideid ja õpivad traditsioonilisi ameteid ning ma ei kujutaks neist kedagi ette kuulamas lääne muusikat või lugemas luulet, mis pole riimis.
Aga see kõik ei puuduta nende linna ennast. Kui mõelda Miami Vice’i värvide peale ja tõsta kõik need roosad ja kollased majad Maroko külasse, lasta siis neil natuke pleekida päikese käes ning panna sportautode ja kaatrite asemel eeslid liikuma, saab Bhalili.
Nagu sellest veel ei piisaks - Bhalili värvid vahetuvad igal kevadel, ilma igasuguste reeglite ja tabudeta. Ühel päikesepaistelisel päeval täituvad tänavad redelite ja parasjagu kõige soodsama hinnaga olnud värviämbritega ning mehed ja naised võõpavad talvega luitunud majad üle. Fuksiaroosaks, helelillaks, indigosiniseks, võilillekollaseks.
Muidugi on ka seal värvide üle mitte vaieldud vaid kakeldud. Marokol on sinine Chefchaouen, punane Marrakech, valge Asilah, sini-valge Essaouira – linnad, mille värvid toovad kohale helded turistid ja tähelepanelikud kunstnikud, kes need kuulsaks räägivad ja maalivad. Muidugi on ka Bhalili inimesed tahtnud ühte ja oma värvi. Aga külanõupidamine, kus Istiqlali parterisse kuuluv naaber nõuab erakonna lipu värvi kahvaturoosat linna, Keskkonna- ja Arengupartei liikmed röögivad rohelise kaitseks, poepidaja Demokraatliku Vande Parteist pooldab punast, lõppes sellega, et kõik jäi nagu alati.
Selle kõige kiireks ülevaatamiseks on tegelikult isegi pool tundi enam kui piisav aeg ja nii olime enne võtme saabumist hotelli ümbruses tagasi. Taevas tõmbus ette hoiatamata eeslihalliks ja kusagilt tuli külm tuul.
Sama äkki ilmus ka naabermajast Fatima, soe ja avali nagu leivaahi, ja lükkas meid hoolitsevalt sisse ühest august helesinises seinas. Fatima, tema mehe ja vähemalt nelja lapse kodu koosnes pisikesest köögist, maast laeni kõrguvatest riideid täis topitud riiulitest ning suurest tekikuhilaga voodist, mis meie saabudes liigutama hakkas. Fatima haaras sealt kaks tekki ja mässis meid nendesse, samal ajal kui kuhja all avanesid tema abikaasa silmad, vaadates meid hetkeks mitte nii soojalt. Aga kindlasti ei olnud meie ilmumises tema voodiservale midagi nii erakordset, et päevane uni oleks tulnud katkestada.
Ometigi oli hea meel teda näha, sest peale Ibrahimi polnud me Bhalili tänavatel näinud ühtegi meest. Meie mure polnud siis veel asendunud hämminguga. Me ei teadnud, et kui aasta soojema poole ehitus- ja põllutööd läbi saavad, ei otsi mehed endale muud tegevust. Nad lihtsalt kaevuvad kütteta kodudes tekikuhjade alla ja ootavad. Ootavad kevadet, mis Põhja-Marokos Atlase mägedes laseb ennast alati pikalt oodata.
Vaid mõnel sooja õhtupäikesega päeval poevad nad välja, et sõpradega tass teed juua ning kaovad siis taas.
Kamal, kes ilmselt kõiki liikluseeskirju rikkudes lõpuks kohale jõudis, oli hoopis teisest puust. Prantsusmaale ülikooli läinud, abiellunud ning paarikümneks aastaks sinna elama jäänud mees oli abikaasa Béatricega mõne aasta eest tagasi kolinud selge eesmärgiga avada hotell ja midagi teha igal aastaajal iga päev.
Tavalisest Bhalili mehest erines ta enamgi veel, igapäevaselt Fesis Prantsuse konsulaadis töötava Béatrice asemel aitas tal majapidamise ja külaliste eest hoolitseda habras berberinaine Naïma, imeline kokk, kelle pärast Kamali kadestas ilmselt iga gurmeepealinna Fesi restoran.
Ja ehkki Kamalil oli Béatrice’iga üks perekonnanimi, olid tal ühesugused hommikumantlid ja sussid Naïmaga.
Nahksusside sahinal me pealelõunase jalutuskäigu ajal nurga tagalt välja ilmunud Ibrahim polnud tegelikult ilmselt ka kõige tavalisem mees. Ta oli küla giid, kes turistivaesel ajal uskumatu järjekindlusega meile oma teenuseid üritas pakkuda mõnede koobastesse uuristatud majade ja küla poolitava oja näitamisel, unustades täiesti küla ainsa vaatamisväärsuse ehk turu. “Ei!” pole Maroko giidile stoptuli, see mõjub nagu punane värv härjale.
Oodatud väikese maakoha rahu saabus ikkagi alles õhtul Kamali ja Naïmaga kuuma kreemikat suppi, kuldset kana, värvilisi köögivilju ja puuvilju jagades ning traditsioonilise Bhalili maja mustreid ja puunikerdusi imetledes.
Viimased tõid meile teadmise, et külas on üks silmapaistev mees veel – puusepp, kellest mõne aastaga on saanud nii Kamali suurim abiline maja ehitamisel kui parim sõber. Neljakümnendates mehest sai seeläbi ootamatult ka küla ihaldusväärseim poissmees. Mitte küll kauaks, nii et järgmiseks päevaks oli planeeritud juba ta teise lapse sünni traditsiooniline tähistamine lamba veristamise ja suure peoga.
Ei tea, kas eksootilised külalised peaks Bhalili veendumuste kohaselt tooma õnne, aga päev hiljem nägime kõiki linna värve juba hoopis teise nurga alt puusepa katuseterrassil seistes ja ühe rammusa lambaga tõtt vaadates.
Seal saabus teadmine, et Bhalili majad pole silmapaisvaid vaid oma juhuslike värvide poolest, selle spontaansuse taga on väga läbimõeldud arhitektuur. Näiteks äravooluava katuseterrassil, mis tihedalt üksteise vastu surutud majades on ainus sobiv koht lammaste veristamiseks või kanadel pea otsast löömiseks…mida juhtub ilmselt sagedamini kui me teada tahaks.
Lapse sünnist seitsmendal päeval korraldatav pidu pole siiski mingi võigas veretöö, see on rõõmus päev, kui tütre sünni puhul lõigatakse kõri läbi ühel lambal – poja puhul kahel – naised huilgavad lõbusalt laulda, lapsed tunglevad uudishimulikult itsitades järjest lähemale, noored lapsevanemad embavad üksteist õnnelikult, kõik saavad tulimagusat teed ja ohtralt küpsiseid.
All tänavatel vaatavad samal ajal linna uutele külalistele leebelt vastu vikerkaarevärvilised vaiksed majaseinad, mõni üksik leivaahjust koju tõttav naine ning kusagil nurga tagant saaki varitsev Ibrahim.
