PÖÖRANE JUHUS | Jacqueline'i tõi Austraaliast Eestisse elama Instagrami postitus
Jacqui, nii nagu tema sõbrad naist kutsuvad, on elanud ja kasvanud Austraalias, kus tema pere elab 1850ndatel alguse saanud Kullapalavikust alates. Kes veel ei tea, siis Kullapalavik meelitas Euroopast Austraaliasse tuhandeid inimesi, kes seal kulda kaevandades varanduse lootsid teenida. „Olen läbi ja lõhki austraallane," naerab Jacqui enda päritolu tutvustades.
Olgu siinkohal vahemärkusena öeldud, et kel plaanis Austraaliat avastama sõita, siis Melbourne on Austraalia toidu-, spordi- ja kultuuripealinn. „See on kindlasti ka Austraalia kõige euroopalikum linn," räägib Jacqui oma endisest kodulinnast.
Koopaoravad meelitasid reisima
Väiksena oli Jacqui üks neist lastest, kes arvas, et lahe oleks proovida kõiki ameteid. „Ühel päeval tundus, et astronaudiks olemine kõlab hästi, järgmisel paelus mõte hakata kokaks, baleriiniks ja näitlejaks," meenutab ta.
Ülikoolis omandas Jacqui bakalaureusekraadi professionaalses kirjutamises ja toimetamises. Just seda tööd teeb ta täna ka rahvusvahelises ettevõttes Admiral Markets, mille peakontor asub Tallinnas ja mis käivitas sündmuste ahela, mille tulemusena jõudis austraallanna põhjamaale Eestisse.
Jacqui sõnul sai tema reisimise kihk alguse koopaoravate multikast, mille tegelased sõitsid kuuma õhupalliga mööda maailma ringi. Ühel päeval olid Egiptuses, järgmisel Mehhikos ja sealt edasi juba Antarktikas: „Ma mäletan, kuidas seda multikat vaadates mõtlesin, kui suur ja huvitav on maailm." Esimest korda Austraaliast kaugemale sõitis naine 11-aastaselt vanematega Ameerikasse Disneylandi.
Niimoodi Jacqui oma südame reisimisele kaotaski: „See on üks minu olemuse alustalasid ja neil hetkedel, kui ma ei reisi, tunnen, et olen justkui osakest endast kaotamas. Reisides tunnen ennast enesekindlamalt ja olen otsekui rohkem kohal ja rohkem mina ise."
Inglismaale lehti lugema
Austraalia kodanikel on võimalik hankida endale töö- ja puhkeviisa, mis võimaldab kuni 31-aastastel inimestel aasta jagu mõnes muus riigis elada. Kõige parem sellise lahenduse juures on tõsiasi, et viisa taotlejal ei pea ette olema näidata eesootav kindel töö ega elukoht, vaid sõna-otseses mõttes võib viisa saamisel minna unistatud riiki kohale ja loota parimat.
Kohe pärast ülikooli lõpetamist kandideeris Jacqui sellise viisa saamiseks Suurbritannias ja üsna pea leidiski ta end jõulueelsest Londonist. „Ma ei tundnud kodust sedavõrd kaugel mitte kedagi, olin üksi ja broneerisin vaid hostelitoa neljaks esimeseks ööks," jutustab Jacqui oma esimesest võõrsil elamise ja töötamise kogemusest.
Londonis oli töö leidmine võimalik kahel moel. Sa kas leiad suvalise töö või leiad töö, mida päriselt teha tahad. Jacqui jõudis Londonisse vahetult enne jõule, mis muutis töö leidmise veidi hektiliseks. Pärast lühiajalist administratiivtööd leidis ta end meediamonitooringu ettevõttest. Neile, kes sellisest tööst kuulnud pole, siis see tähendab lõputut ajakirjade, ajalehtede lugemist, raadio kuulamist ja telesaadete vaatamist, eesmärgiga leida sealt otsitavaid märksõnu sisaldavaid kajastusi.
Jacqui naerab, et see toimus enne Google Alertsi või tänapäevaseid digilahendusi ja kogu töö tuli teha käsitsi. Öises vahetuses luges Jacqui järgmise päeva uudiseid, tegi neist kokkuvõtteid klientidele ja nii ööst öösse. 18 kuud hiljem tundus Jacquile, et aeg on täis saanud ja ta on valmis tagasi Austraaliasse pöörduma, et seal täiskasvanud inimese päris elu alustada.
Selline suure inimese elu kestis aasta ning siis pakkis Jacqui taas oma asjad. Sedapuhku maandus ta teisel pool maakera, Pariisis, taskus uus töö- ja puhkeviisa. Ees ootas töö inglise keele õpetajana.
Instagram tõi Eestisse
Kui aasta möödas, oli Jacqui taas arvamusel, et nüüd tuleb küll päriselt täiskasvanuks hakata ja igapäevane töö Austraalias leida. Seda meenutades puhkeb ta naerma, sest aasta hiljem oli ta hoopis seda meelt, et võiks ikkagi veel reisida. Sedapuhku olid elul teised plaanid. Ta kohtus oma abikaasa Drew'ga ja üheskoos veedeti Austraalias hulk aastaid, kuni päevani, mis nende senist elukorraldust muutis.
Jacqui oli enda abikaasa kallal heas mõttes mitu aastat näägutanud ja teinud ettepanekuid reisimiseks ning mõnes riigis töötamiseks. Ühel päeval, kui Jacqui oli kodust eemal tööreisil, tuli ta tagasi hotellituppa ja nägi mehelt sõnumit, kus seisis: kolime Eestisse. Naine vastas, et räägime sellest, kui ta tagasi kodus on.
Koju jõudes selgus, et Drew oli otsinud tööks sobivat projektijuhtimise tarkvara ja kuna tänapäeva sotsiaalmeedia ning otsingumootorid teavad meist kõike, ilmus tema Instagrami loetelusse projektijuhtimise tarkvara reklaam. Kui ta firma lehele uurima läks, selgus, et see asub Eestis. „Me teadsime, et Eesti on olemas ja et see asub Euroopas. Põhjalikumal vaatlusel selgus, et Eesti on üks digitaalsemaid riike maailmas, siin saab e-hääletada ja siin on nii palju suuri ettevõtteid, millest kodus kuulnud olime - Skype, Taxify. Meil polnud aimugi, et need on Eestis alguse saanud," meenutab Jacqui esimest tutvust Eestiga interneti vahendusel.
Otsus Eestisse kolida oligi sündinud. Mehega koos tegid nad plaani, kuidas iga kuu säästavad konkreetse summa, mis kataks nende kodu välja rentimisest puudu jääva summa kodulaenu maksmiseks. Kõik läkski plaanipäraselt kuni 2018. aasta juunini, mil ta murdis jalaluu.
Ühel päeval saatis Drew haige jalaga kodus olevale naisele tekstisõnumi, mille sisuks oli töökuulutus Tallinnas peakontorit omava rahvusvahelisse ettevõttesse Admiral Markets. Juba järgmisel päeval tegi Jacqui Skype'i vahendusel tööintervjuu. 7 päeva pärast oli postkastis tööpakkumine, sooviga, et naine alustaks Tallinnas uues ametis juba augustis. Nii jättiski Jacqui Drew Austraaliasse ja sõitis üksinda Eestisse. Drew järgnes talle mõne kuu pärast.
Inimtühi vanalinn
Naljaga pooleks võib öelda, et Jacqui arvas siin ees ootavat liustikke ja karget õhku, tegelikkuses lõi lennukist maha tulles näkku 25-kraadine niiske soojus. Esimene reisiväsimus välja puhatud, võttis austraallanna uue kodulinnaga tutvumiseks suuna vanalinna. Laupäeva hommikul kell 10 oli see inimtühi ja miljonilinna eluga harjunud naisel oli seda raske uskuda. „Ma oleks nagu raamatukogus või surnuaial jalutanud, sest nii vaikne oli," naerab ta.
Kui uurin, mis on Eesti juures parim asi, elavneb Jacqui ja hüüatab, et lumi. „Lumi on elu," plahvatab ta naerma. „Mind üllatab see, kui pikk ja sügav ajalugu teil on, hoopis enamat, kui ma esialgu arvasin ja eeldasin," räägib Jacqui. Teda hämmastab ka see, kuidas päeva pikkus siin nii tuntavalt muutub: „Kodus Austraalias on aastaaegade ja päeva pikkuse vaheldumine vaevu märgatav. Melbourne'is me teame, et suvel läheb valgeks kell 6 ja talvel kell 9, suurt muutust selles pole," ütleb Jacqui ja lisab: „siin on aga iga päev varem valgem, mida rohkem suvi lähemale hiilib."
Naine, kelle töö on seotud ladusalt sõnade ritta seadmisega ja sisu loomisega, nendib, et talle meeldib eesti keel, kuidas see kõlab ning selle süsteem. „Aga mul on väga raske keeleliselt edasi liikuda ja see selgeks saada," sõnab ta. „Jätkan õpinguid ja proovin selle siiski ära õppida."
Aga kuhu edasi? Kuulates Jacqui senist elukäiku ja soovi uusi riike ning kultuure näha, tekib tahes-tahtmata küsimus, millises riigis ta end tulevikus näeb. Eestis end koduselt tundev austraallanna ütleb, et tema järgmine soov elada on Jaapanis, kus nad koos Drewga ka mesinädalatel käisid. Pole kahtlustki - see saab kindlasti teoks.
Vaata fotosid Jacqui'st ja tema abikaasast:
