Tarbija pöördus mai lõpus tarbijavaidluste komisjoni poole avaldusega. Komisjon alustas juuni kesksel asjas menetlust. Avalduse kohaselt oli kliendil planeeritud puhkus Bernhard SPA hotellis ajavahemikus 20.-24.02.2016. Vastavaks perioodiks oli broneeritud majutus, mille kohta väljastas kaupleja tarbijale 18. jaanuaril ettemaksuarve summas 329,01, mis oli 50 protsenti majutuse kogumaksumusest.

Arve sai tasutud 23. jaanuaril. Majutusasutuses toimus kolm päeva hiljem põleng ja hotell oli kokkulepitud teenuse osutamise päevadel suletud. Kuivõrd teenuse osutamine oli võimatu, soovib tarbija ettemaksu tagastamist.

Pärast tuleõnnetust saatis tarbija hotelli e-posti aadressil ettemaksu tagasi saamiseks kirja, millele kaupleja ei ole vastanud ega ka raha tagastanud. Korduvad katsed helistada hotelli kontaktandmetes antud telefonidele on olnud tulemuseta - keegi ei vasta.

1. aprillil saatis tarbija kauplejale tähitud kirja, millele ei ole hotelli poolt samuti vastanud. Kirjas soovis tarbija, et talle tagastataks ette makstud summa 329,01 eurot. Kaupleja ei ole ettemaksu summat seni tarbijale tagastanud.

Tarbijakaitseamet ja tarbijavaidluste komisjoni sekretariaat edastasid tarbija avalduse materjalid 15. juunil kauplejale kirjaliku vastuse esitamiseks. Vastamise tähtaeg oli 29. juuni, kuid kaupleja ettenähtud tähtajal avaldusele ei vastanud. Tarbija avaldas 15. juulil soovi menetluse jätkamiseks tarbijavaidluste komisjonis.

Sarnaseid vaidlusi on tarbijavaidluste komisjonis seni olnud kokku kolm, millest kõigi puhul on hotell ettemaksu saamata jäänud teenuse eest tagastamata jätnud.
Tarbijavaidluste komisjoni otsus
Komisjon asus asja materjalidega tutvumise järel seisukohale, et kaupleja oli majutusteenuse osutamata jätmise ja ettemaksu summa tagastamata jätmisega rikkunud poolte vahel sõlmitud lepingut VÕS § 100 tähenduses.


Lepingu rikkumisest tulenevalt on tarbijal õigus kasutada VÕS § 101 toodud õiguskaitsevahendeid. VÕS § 116 lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine).


VÕS § 116 lg 2 p 4 kohaselt on olulise lepingurikkumisega tegemist muu hulgas juhul, kui kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi.


Asja materjalidest nähtub, et kaupleja ei ole tarbija nõuet rahuldanud ega vastanud tarbija ja tarbijavaidluste komisjoni sekretariaadi kirjadele. Seetõttu võib mõistlikult eeldada, et kaupleja ei täida oma kohustusi ka edaspidi.


Eelnevast lähtudes leidis komisjon, et tarbijal oli õigus taganeda kaupleja poolse olulise lepingurikkumise tõttu sõlmitud käsunduslepingust. Lepingust taganemise korral võib VÕS § 189 lg 1 järgi kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu.


Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt 3 kohaldatakse võlaõigusseaduse §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Otsuse tegemise aluseks olevad menetlusõiguse normid.


Otsuse tegemisel lähtus tarbijavaidluste komisjon tarbijakaitseseaduse §-dest 40 lg 1-3; 48 lg 3 ja 6; 57; 58.