Batsillimeri

Täpselt nädal tagasi vuras meie neljane reisiseltskond koos naljamehest bussijuhiga Tartust pealinna poole. Vahva sohver oli kui klubidiskor ning jutustas pikalt-laialt mikrofoni, kuidas me end ikka mõnusasti sisse peaks seadma. Võrdluseks, Tartu-Võru bussi peal kuuleb vaid seda, kuidas turvavööd on vaja kinnitada ja kohustuslikku „meeldivat reisi!”. Mõnevõrra morjendas ühissõidu muutumine ühispalatiks! Pea iga teine kaasreisija lisas köhakoorile oma ragiseva noodi ning peagi tekkis soov kas endale marlilapp ette siduda või läkastajad toidukilesse mähkida. Läbi paukuva viiruseleviku me kuidagi ikka vabariigi tähtsaimasse linna laekusime. Ühe kavala nipina oskan lugejale soovitada bussijaama hoiukappe. Litsusime sinna kolm suurt reisikotti ja tasusime 24 tunni eest vaid kaks eurot. Nii saime vabade kätega linna uudistama minna — laeva väljumiseni jäi tubli viis tundi!

Edasi lugedes saad teada, kuidas Sten alkoholi ostes täiega vastu pükse sai, kui piinlikud salvestused suutis tema reisikaaslane oma telefonikaamerasse püüda, kuidas sai põder eestlannaks nimega Milvi ja kuidas lõpuks otse Eesti sünnipäeva keskele silduti.