„Tere õhtust!” hüüab mulle punt kohalikke naisi. Kui rõõmsalt! Midagi pole parata, tuju läheb paratamatult heaks. Alati läheb. „Sa oled nii ilus, kas me tohime sinuga pilti teha?” uurivad nad veel. Hakkan naerma. Pilditegemine pole siin midagi uut — filipiinod on selfisõltlased, eriti kui nad välismaalastega kokku puutuvad.

„Muidugi,” vastan, sest nende siirad naeratused panevad mind hoobilt kõik eluraskused unustama. Pilt tehtud, kõik õnnelikud, liigume edasi.

Ma ei tea kunagi, mis nendest piltidest edasi saab. Mõni lõpetab kindlasti sotsiaalmeedias. Ehk näitavad nad neid õhtusöögilauas pereliikmetele? Võib-olla unustavad sootuks, mine sa tea.

Mul pole kunagi midagi pilditegemise vastu — filipiinod on selle üle alati lapselikult rõõmsad. Mis mind aga hämmastab, on tõeline fotosõltuvus. Üks selfi siia või sinna, üks klõps roosipõõsast, ilusast kassist või naljakast kolleegist — hästi. Aga see, mis toimub siis, kui kohalikud satuvad basseini või mere äärde, on midagi kummalist.

„Ma-aaam?” kuulen tihti. Eriti mõne veekogu ääres. See on kohalik väljend viisakalt naiste poole pöördumiseks. „Jah,” vastan juba automaatselt. Muidugi tahavad nad pilti. Seejärel näen neid — noori, vanu, ükskuid, paare, kampasid — juba õnnelikult basseini veeres edasi poseerimas. Nad ei sukeldu. Nad ei tee end isegi märjaks. Nad sätivad juukseid. Nad pingutavad muskleid. Nad triigivad kleidikortsud sirgeks. Nad vahetavad kohti, lehvitavad tuult, keeravad külge. Nad ei näe, kuidas päike taamal merre vajub, kuidas vahused laineharjad värvuvad roosakaks, kuidas kalad lupsu löövad või esimene täht tõuseb. „Mis su Instagram on?” küsivad nad hoopis.

Piltide tegemise kasuks räägivad mitmed aspektid.

• 
  Sa saad (füüsilise) mälestuse erilisest hetkest. Midagi, mida vaadata ka aastate pärast.
• 
  Pilti saab jagada sõprade ja perega ning neid sel viisil oma eluga kursis hoida.
• 
  Foto on justkui suveniir — odav, aga personaalne. Unikaalne.

Aga pilditegemise vastu räägivad samuti mitmed aspektid.

• 
  Kui jätad foto tegemata, oled rohkem hetkes. Naudid rohkem ega mõtle, milline valgus või nurk oleks parim.
• 
  Selle asemel, et pilti sõprade ja perega sotsiaalmeedias jagada, jäädvustad pildi oma mällu ning jagad emotsiooni nendega, kes pärisel sel hetkel sinu kõrval olid. See loob hoopis tugevama sideme.
• 
  Sa ei pea hiljem kulutama aega piltide läbivaatamiseks ja töötlemiseks. Seevastu saad aga arendada oma loojutustamise oskusi.

Millist mõju avaldavad sulle sinise veega rannad või basseinid? Kas lähed sukelduma või jääd poseerima?

Lugesid just Hulkurplika päevikute 57. osa.

Madle Timm on 25-aastane Eesti tüdruk, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel

blogis: https://wandersell.org/


Facebookis: https://www.facebook.com/wandersell/