Pika naise mured: kuidas hakkama saada riigis, kus valdav enamik inimestest ulatub sulle õlgadeni?


Pika naise mured: kuidas hakkama saada riigis, kus valdav enamik inimestest ulatub sulle õlgadeni?
Madle koos filipiinost sõbragaFoto: erakogu

„Sa mine ette," kuulen kergendatult. Bussijuht avab esiukse ning lubab mul istuda enda kõrvale. Heidan pilgu taha ja olen üsna õnnelik, et ei pea järgnevad seitse tundi oma jalgu lõua all krõnksus hoidma. Filipiinode bussid ei ole kohe kindlasti mõeldud pikajalgsetele. Või mis pikajalgsetele, sest ega minagi teab kui pikk pole. Meeter seitsekümmend ja neli. Siiski ulatub valdav enamus filipiinosid mulle õlgadeni.

„Kas sa saad mulle selle paki ulatada,” palub kohalik sõbranna poes ja sirutab end asjatult ülemise riiuli poole. Nali naljaks, aga temaga on lugu kohe nii hull, et näiteks tänaval kõndides ma lihtsalt ei kuule teda. Isegi filipiinode kohta on tegemist lühikese tüdrukuga, ja kuna meie pikkusevahe on nii suur, siis ma näen, et ta räägib, aga ma lihtsalt ei kuule midagi. Eriti tuulise ilmaga. Sellega saab palju nalja, sest vahel räägib ta pikad jutud maha, enne kui aru saab, et ma teda üldse tähelegi ei pannud.

Istudes kuuleb alati paremini. Foto: erakogu

„Sa kõnnid nii kiiresti, sest sul on nii pikad jalad,” üritab sõber mu kannul püsida. „Oh, vabandust,” aeglustan käiku. Kuigi ma olen üsna kindel, et kiirus ei tulene siinkohal tegelikult kasvust vaid harjumusest. Eestis olles ja jahedas kliimas kulgedes ei taha ju liiga aeglaselt kuskil kügeleda ja külmetada. Lisaks on tihti vaja kuskile kella pealt jõuda. Siin nii ei ole. Kiire tempo ajab liigselt higistama. Ja aeg käib siin teisiti, keegi ei vaata viltu, kui sa pool tunnikest hiljaks jääd.

Seotud lood:

Mul oli vaja uusi plätusid. Jalanõude ja riiete ostmine riigis, kus paljud kannavad meie mõistes teismeliste mõõtudes rõivaid, võib osutuda tõeliseks peavaluks. Nii pidin ka mina ostma plätud hoopis meeste osakonnast, sest number 39-40 suurust lihtsalt ei ole. Riietega on lihtsam, sest paljud meilegi tuttavad ketipoed on ka siinsel turul koha hõivanud.

Kuidas sellises riigis paremini hakkama saada ja valmistuda?

  • Osta koduriigis ära vähemalt jalanõud. Plätud plätudeks, kuid kui tarvis oleks näiteks mugavaid ja parajaid matkasaapaid, võib olukord olla keerulisem.
  • Ürita ühistranspordis aegsasti leida koht, kus jalgadel on rohkem ruumi.
  • Tänaval kõndides vaata ette — oi, kui palju kordi olen oma pea ära löönud vastu erinevaid reklaame, plakateid ja katuseääri.

Aga on ka häid külgi.

  • Üritustel näed esinejaid või lava peal toimuvat vabalt ka viimasest reast.
  • Kohalikele rõõmu valmistamine on lihtne — ulata neile aga kõrgustest asju kätte või suska raamat ülemisele riiulile tagasi.
  • Lisaks ilmale on alati varuks jututeema — „Kui pikk sa siis ikkagi täpsemalt oled?”

Kuigi lõppkokkuvõttes pole suurt vahet, kui pikk või lühike sa oled, siis oi, kui hea on vahel kontoris eurooplastest kolleegidega juttu ajada, sest põlvi ei peagi kõverdama ja silmad ei pea ka kogu aeg madalamale puurima.

Kohalikus bussis just ruumiga liialdatud pole. Foto: Madle Timm

Lugesid just Hulkurplika päevikute 69. osa.

Madle Timm on 26-aastane eestlanna, kes pärast mitmeid lühemaid rännakuid planeedi eri otstesse sai aru, et reisijumal (või kurat) on halastamatu ning tema küüsist on raske lahti rabeleda. Nii otsustas ta seljakoti pikemalt selga kleepida ja mööda ilma hulkuma minna.

Hoia silma peal ka hulkurplika tegemistel

blogis: https://wandersell.org/


Facebookis: https://www.facebook.com/wandersell/