Üks mu hea tuttav muudkui räägib oma välismaa reisidest. Kogub raha ja jälle läheb. Küsin, millal siis Eesti reis tuleb, ütleb, et kooliajal sai küll ekskursioonidel käidud, kõik on nähtud. Pealegi polevatki siin midagi eriti huvitavat ja külm on ka. Loomulikult, igaühele oma.

Ise olen veidi väljamaal käinud, kuid hindan ka väga Eestis ringi liikumist. Nii huvitavad paigad, palju avastusi, nii palju on ehitatud huviliste jaoks.Väga palju kergliiklusteid, rannapromenaade, linnade keskväljakuid, samuti on soodesse ehitatud laudteed jne. Alati on üks oluline asi vaatamisväärsused, teine väga tähtis asi on hea reisikaaslane. Mulle meeldib ka väga üksi kuhugi sõita.

Seekord sõitsin kõigepealt Võru sõbranna juurde. Toredaks vahepalaks juhtus Viljandis istuma mu kõrvale väga meeldiv ja tark inimene, oli, millest rääkida. Sõit Tartusse möödus kiiresti. Edasi Võrru. Võru on imeilus. Küll on tore, et ka sinna on rajatud promenaad ja üldse võiks sinna jäädagi, nii palju on huvitavat. Ainuke kummaline asi Võrus oli minu jaoks uus keskväljak. Mis imelikud rattad, ei tundunud see väljak sõbralik. Peale kõige pidavat need rattad lahtiselt seal olema, et saaks vajadusel väljakule rohkem ruumi teha. Kui tuleb tugev torm, mis siis saab? Aga ikkagi linn väga meeldis ja muidugi mu seltsiline-väga hea jutukaaslane ja linnajuht.

Edasi sõitsin Põlvasse. Ka sinna oli tehtud uus keskväljak. See oli küll väga ilus ja hubane. Esimest korda elus nägin seal musta värvi kibuvitsamarju. Põhilise aja sisustasin sõbral külas olles ja koeraga mööda metsa jalutades. Jah, tõesti, Põlvas ongi paisjärve ääres mets. Kui ilus mägine linnake.

Tagasi Tartusse. Reisiseltsiliseks juhtus üks väga pahur vanem naine. Küll ta turtsus. Ühele inimesele ütles: "Kas ma võin siia istuda või peabki see kott teie kõrval istuma?" Ok, istus siis sinna. Mõne aja pärast ta tuli ja istus minu kõrvale. Hakkas sööma singipirukaid. Oh, jah, see lõhn... Mis seal ikka, inimesel on kõht tühi, kannatan ära. Pärast hakkas ta telefoniga rääkima. Sain aru, et helistas pojale. Kurtis, et pojatütar (teismeline) on täiesti hukas. "Kas sa kujutad ette, ma helistan lapselapsele ja ta katkestab kõne, ütleb, et mul on praegu väga kiire, lähen sõbrannaga välja. Mis nii temast edasi saab? Sul on viimane aeg hakata teda kasvatama. Nii ütleb su harimatu moor." Millegipärast ta vahetas bussis veel kohta ja helistas uuesti pojale, jutt oli lühike, tundus, justkui poeg lõpetas kõne.

Reisid koosnevadki eri tahkudest. Ja kui erinevad on inimesed! Üks mu noorepoolne tuttav ütles: Eestimaa ei kõlba kuhugi, inimesest ei hoolita, kõik on kallis, kuhugi minna ei saa. Ütlesin, et mingu parki ja mere äärde jalutama. Pole küll kuulnud, et piletit küsitakse. Seda enam, et jutt on suvepealinnast, kus eriti suvel on palju üritusi tasuta.

Vinguja leiab ikka põhjuse vingumiseks. Soovitan kõigile selle asemel, et kodus olla ja vinguda, kui kallis kõik on ja kui halb on Eestis elada, sõitke vahepeal ringi, suhelge inimestega. Vanasti mu ema ütles ikka: "Kui kusagil ära käid, on nagu teine hingamine, uued muljed, uus hoog töödel ja tegemistel." Muidugi sel ajal oli sõitmisi ja võimalusi väga vähe, aga midagi ikka. Praegusel ajal on penskaritele tehtud sõit eriti odavaks, palju busse on lausa tasuta. Nt. Pärnu-Tartu liin + veel ja veel…

Toredaid reise kõigile!

Penskar Meeli