PARIISI TURISTILÕKSUD | Varas koos mu telefoniga sõidab minema. Mina jään sügavat piinlikkust tundes perroonile seisma

 (23)
Triin Lellepi muusikavideo võtted
Triin LellepFoto: Jaanus Lensment

Avaldame katkendi Triin Lellepi raamatust "Minu Pariis. Oh là là", mille on välja andnud kirjastus Petrone Print.

PARIISI TURISTILÕKSUD

Kas Eiffeli torn on turistilõks? Jah, ma olen näinud väga palju pariislasi, kes on seal käinud tõesti vaid korra, kui nad olid algkoolis, kui sedagi (!!!) ja kui juhuslikult koos sealt mööda kõnnime, jääb neil imestusest suu lahti: „Ma ei mäletanudki, et see nii kõrge on!" ja nad haaravad mobiili järele, et selfit teha. Mingil määral on kõik Pariisi vaatamisväärsused turistilõksud, aga nad on vägagi vaatamist väärt, nii palju isegi, et minu silmis on häbi käia Pariisis Eiffeli torni või Louvre'i muuseumi nägemata. Tõelised turistilõksud, mis on välja mõeldud, et süütute külaliste kulul kasu teenida, on hoopis midagi muud.

Pariis on maailma üks populaarsemaid linnu, seda külastab aastas keskmiselt 30 miljonit turisti. See lõpmata suur arv pakub huvi muidugi ka kõikidele pisisulidele, keda ühes suurlinnas pole just vähe. Kohalikke elanikke tüssata on natuke keerulisem, aga heauskseid turiste, kes pole midagi kuulnud väljatöötatud petuskeemidest, leidub alati ja nende ninapidi vedamine on isegi algajale sulile käkitegu. Selle peatükiga teen teid Pariisi põliselanikeks, kes teavad, millal olla eriti valvel ja kust suure kaarega mööda kõndida.

Seotud lood:

Pariisi metrood on inimestest pungil ja rongides tegutsevad väga oskuslikud taskuvargad. Teatud metrooliinidel on lausa lubamatu hoida mobiiltelefoni käes. Reegel on, et mida rohkematest kuulsatest vaatamisväärsustest liin mööda viib, seda rohkem on rongis turiste ja järelikult ka vargaid. Ettevaatust näiteks 2. metrooliinil Montmartre'i läheduses ja 1. liinil kogu Louvre'i ja Champs-Élysées' kandis. Telefon on esimene, mis varastes huvi tekitab. Sel hetkel, kui sina oled toksimas oma sõbrale sõnumit, kui tore reis sul on, lähevad lahti rongiuksed, varas haarab sult mobiili ja tormab välja. Seni kuni sina oma kotte kokku kahmid ja metroost välja saad, on varas ammu kodus.

Ootan metroorongi kahe külla tulnud sugulasega. Äkitselt tunnen, et keegi justkui nühib ennast minu vastu, tulles kuidagi liiga lähedale. Tõmbun kõrvale ja igaks juhuks vaatan kotti. Telefoni pole enam. Vaatan trügijat: kleenuke, ilmselgelt kodutu väljanägemisega mees hoiab käes minu telefoni. Oma naiivsuses ei suuda ma oma silmi uskuda ja küsin sugulastelt: „Kuulge, kas teile ka tundub, et see mees minust paremal varastas mu telefoni?" „Hulluks oled läinud vä? See oleks ju absurdne nahaalsus!" naeravad teised. Mõtlen ka ise, et see oleks ikka ülbuse tipp: varastada telefon ja isegi mitte minema joosta. Otsin koti uuesti läbi ja viskan pilgu mehele - ei, asi on kindel, see on minu telefon. Pöördun nüüd juba otse mehe poole: "Andke mu telefon kohe tagasi!" Rong sõidab ette ja mees astub minust välja tegemata sisse. Üritan talle järgneda, kuid ta lükkab mind rahulikult rongist välja, uksed sulguvad ja varas koos mu telefoniga sõidab minema. Mina jään sügavat piinlikkust tundes perroonile seisma: see oli vist aegade kõige haledam varastamisstseen.

Seega tasub metroos olla ettevaatlik, ja mitte vaid turistidel! Ma ei tunne mitte ühtegi pariislast, kellel poleks kunagi telefon metroos ära varastatud. Kui asjaga politseisse minna, siis halvemal juhul nad naeravad, heal juhul annavad sulle aadressi, kust saaksid oma telefoni ehk tagasi osta.

Metroos tuleb ka ette vaadata, et mitte sattuda „hõõrujate" küüsi. Nimelt tõmbab metroo ligi igasuguseid ahistajaid, sest rongid on tipptundidel täis nagu kilukarbid ja põgeneda pole kuhugi. Liigutada ei saa samuti mitte. Selliseid hetki kasutavad ära perverdid, kes tulevad naistele vägagi lähedale ja hakkavad tegema midagi ahistavat: käperdama või ennast ohvri vastu hõõruma... Selliste veidrike vältimiseks soovitan lihtsalt tipptundidel metrood mitte kasutada.

Samuti ei tasu osta metroopileteid võõrastelt, vaid ainult kassast või selleks ette nähtud automaadist. Tihti seisavad metroo sissekäigu juures inimesed, kes pakuvad: „Ostke minu piletid ära, mul ei lähe neid enam vaja, ma teen soodukaga!" Tegelikult müüvad nad kas lastele mõeldud või hoopistükkis aegunud pileteid. Nii et kontrolöri ilmudes on trahv 35 eurot käes.

Montmartre'i mäel on järgmine, siiski palju leebem turistilõks. Nimelt on sinna kogunenud keenialased, kes punuvad käepaelu. Kui sa neist mööda lähed, siis siuh! on sul pael käe ümber ja selle eest vaja välja käia kümme eurot. Nad võivad proovida sind ka tervitada ja kätt anda, kõik ikka selleks, et sinu kätt enda haardesse saada. Soovitan jääda pigem ebaviisakaks, kui kümne eurone punutud käepael pole just see, mida sinu hing ihaldab. Päris pariislase või kogenud turisti tunned ära selle järgi, et juba mäele lähenedes hoiab ta oma käsi väga enda ligi.

Ette tuleb vaadata iga kord ka siis, kui keegi tundmatu tuleb pakkuma „üllast" kingitust. Kõnnin Louvre'i ees ja miski lendleb mu jalge ette. Tumedate silmadega ja mustade juustega viiekümnendates aastates naine kargab mulle ette ja võtab maast ühe sõrmuse: „Madame, see on teie oma, jah?"

„Ei, kindlasti mitte!" vastan heausklikult.

„Oo, see on kullast, ma nägin, see kukkus teie sõrmest!" Ja ta pistab mulle selle pihku.

„No ei, ilmvõimatu, ma ei kanna sõrmuseid, see pole minu oma," seletan ma naiivselt ja ikka veel heausklikult ning ulatan sõrmuse temale.

„Ei, ei, mina seda endale jätta ei saa, mis siis, kui minu abikaasa seda näeb? Ta läheb väga armukadedaks," seletab ta algelises inglise keeles naljaka aktsendiga.

„No minul pole sellega ka midagi teha, jätame siia maha, kust me ta leidsime," tekib mul mõte, „äkki siis õige omanik leiab selle üles."

„Ei, mina ta leidsin, see on päris kuld ja nüüd on see sinu käes, maksa mulle see sõrmus välja!" muutub naine pealetükkivaks.

Nüüd hakkan ka mina aru saama, milles iva on. Väljapressimised mulle ei meeldi, panen sõrmuse maha ja lähen oma teed. Naine saadab veel minu suunas paar sajatust ja jääb uut ohvrit ootama. Hiljem kuulen, et „kuldse sõrmuse" näol olevat tegemist täiesti sagedase pettusega. Ja selle „kuldse sõrmuse" oleks ta mulle müünud ka paari euroga, sest selle omahind olevat vaid paarkümmend senti.

Rahakotitrikk pole ka tore. Nimelt visatakse maha mingi „hinnaline" ese, näiteks rahakott. Ja petturid jäävad ootama, kes selle üles võtab. Niipea kui võõramaalane rahakotti puudutab, on kamp kohal ja vaest turisti süüdistatakse kõva häälega varguses. Et nad „vargusest" politseile ei teataks, nõuavad nad välja kopsaka valuraha. Ainuke võimalus on ignoreerida, minna oma teed ja leppida mõne sajatusega. Politseisse keegi pöörduma ei hakka ja tegelikult on politseil isegi sulide fotodega andmebaas, mistõttu on neil vägagi selge, kes siis ikka tõesti selle rahakoti „varastas".

Eiffeli torni läheduses võite tihtilugu näha erinevate „organisatsioonide" liikmeid, kes kutsuvad üles annetama kas kurtidele, pimedatele või näljahädalistele Aafrikas. Isegi kui nad näevad välja nagu päris, näiteks kannavad kõik Greenpeace'i logodega särke, võite kindel olla, et need on võltsitud. Sularaha ei küsi tänaval keegi muu kui petised. Mõnikord nad ei küsigi sularaha, vaid allkirja ja see on veel hullem! Üks pool paberist on inglise keeles: aidake kodutuid, ja all „tõlge" prantsuse keeles. Prantsuskeelne „tõlge" aga ütleb: sellele paberile alla kirjutanu kohustub maksma 500 eurot. Ja voilà!

Väga mänguhimulistel hakkab silma kindlasti täiesti „süütu" mäng, kus on kolm valget topsi ja ühe all neist on kuivanud hernes. Sinu töö on ära arvata, millise all see on ja 50 eurot on sinu, enne arvamist muidugi mängujuht vahetab imekiirelt topside asukohta. Tõsiasi on see, et võitmine on võimatu ja kõik on kokkumäng. Vaatajate hulgas on alati palju kaasaelajaid ja kaasamängijaid - need aga on kõik sama bande liikmed. Vaid nemad „võidavad" ja rõõmustavad liiga valjult, et tekitada usaldust ja huvi heausksetes möödakäijates. Alati, kui juhtun sellist turistilõksu nägema koos mõne pariislasega, keeravad nood paaniliselt otsa ümber või mööduvad väga suure ringiga. Nimelt olevat isegi seal lähedal seismine ohtlik, sest sama bande liikmed tegutsevad ka taskuvarastena.

„Oh, kui ilus roos, mulle? Aitäh!" „Ole lahke! Viis eurot, palun!" See on ehk kõige ilusam turistilõks, mis lõpeb vaid väikese enesehinnangu langusega. Roosipakkujad käivad kohvikust kohvikusse ja pakuvad naistele roose... aga jah, see pole kingitus. Vahel läheb neil õnneks ka, tavaliselt siiski vaid juhul, kui mõni härrasmees oma kaaslasele lille osta otsustab.

Mõnikord on turistilõks lausa nii „andekas", et kaotatud rahast ei hakkagi nii väga kahju. Jalutan mina Champs-Élysées'l, kui mu juurde tuleb väga soliidne härrasmees. „Vabandage väga, madame, Pariis on ikka ohtlik linn, mind just varastati paljaks," teeb ta kerge itaalia aktsendiga juttu. „Oo, tunnen kaasa, härra! Kas ma saan teid kuidagi aidata?" uurin ohtu aimamata. Härra erineb sulidest täielikult: hoolitsetud välimus, lakk-kingad, stiilne ülikond.

„Oh, ma ei teagi... Kuigi tegelikult saate küll mind aidata!" Ta kutsub mind oma auto juurde: igati esinduslik ilus valge Mercedes. „Vaadake, mul on firma, mis teeb triiksärke. Tulin neid just siia Pariisi poodidesse müügiks tooma. Kui te sooviks osta mult mõne särgi, kas isale, vennale või sõbrale, siis saaksin piisavalt raha, et bensiini osta ja tagasi koju Itaaliasse sõita," teeb ta lahti auto pagasiruumi ja näitab väga ilusas pakendis olevaid triiksärke. „Muidugi teen teile ülisoodsa hinna, poes müüakse neid 100 eurot tükk, mina aga müün teile vaid 25 euroga."

Tõesti väga stiilsed, ja nii saan ju kaks kärbest ühe hoobiga: mina teen vendadele ja isale kingituse ja mees saab koju sõita. Ta võtab paar pakendit lahti, valime välja suurused, mustri ja värvi ning ta paneb mulle kaasa kolm ilusas pakendis triiksärki. „Ciao, bella, ciao!" - ja läinud ta ongi. Koju jõudes hakkan aga kahtlema, kas isale sai ikka õige suurus valitud. Otsustan särgi pakendist välja võtta ja emale pildi saata, et nõu küsida. Mida ma aga näen! Särki ei olegi, on vaid särgi kaelus ja natuke riiet, just nii palju, et heatahtlik abistaja ära petta! See on küll võimalik vaid Pariisis!